Eplik feat. Heinsaar

Mehis Heinsaare suhe tegelikkusse on Eike Epliku figuuride kujustaja: elusaine mitmekesisus ja fantaasia sünnitavad hübriide ja üleminekuid, katkestusi ja üllatuslikke kohtumisi.

JANEK KRAAVI

Eike Epliku näitus „Biomass – kummitus nurgas“ Kogo galeriis kuni 30. V.

Kogo galeriis lõpuks avatud näitusel tegeleb Eike Eplik biomassi ulatusliku teemaga minimalistlikult, vaikelu vormis ja mõneti mikroskoopilises mõõtmes. Kõike peab lähedalt vaatama, kohati kummardama ja putuka põrnitsejana silmitsema või lugema. Tehniliselt on tööd väga lihvitud, visuaalselt domineerib valge, harmooniline ja habras, millele tekitatakse klassikaline kontrast „Kummitusega nurgas“.

Galeriiruumis on seitse eri materjalist objekti või skulptuuri, mida raamib granaatõuna motiiv: üksikutel portselan­plaatidel kujutatud reljeef alguses ja kausitäis granaatõunu viimase teosena lõpus. Mitme materjaliga (pronks, savi, portselan) eksperimenteerimise käigus jõutakse tagasi orgaanilise aine kasutamise juurde, kehtestades omalaadse tagurpidi evolutsiooni, mida jäävad sajakordselt suurendatuna kummastama puuviljavaagnale asetatud pronksist putukad.

Teine läbiv motiiv on sisalikud, iidsed ja salapärased olendid, kes tähistavad evolutsiooni varasemat faasi, algolekute esimesi kokkupuuteid ja lahknemisi, ligitõmbavad oma füüsilise kuju ja liikumise dünaamikaga. Aimatavale loodusloolisele narratiivile lisab sügavusmõõdet näituse tervikut keskendav, vaheriiulitega klaasist postamendile asetatud lillevaas. Läbipaistev alus teeb irooniliselt nähtavaks lilleseade virtuaalse ja läbilõigatud terviku: seal on juured ja imaginaarsesse pinnasesse vajunud biomassi kunagiste kihistuste fragmendid.

Eike Epliku väljapaneku nimiobjekt „Kummitus nurgas“ on sünge ja gootilik mustast savist skulptuur.

Marje Eelma

Väljapaneku nimiobjekt „Kummitus nurgas“ on sünge ja gootilik mustast savist skulptuur, mis meenutab pehmet pinnast või elusmassi, mille vormitavust ja plastilisust võimendavad pinnal ringi sagivad tumedad sisalikud. Hämarat ähvardust kannab mudases massis koletist aimata võimaldav õudust äratav suu ja kiskjalik hambarida. Õudus­troobiga rõhutatud ökoloogilist hoiatust või biomassi vastuhakku võiks näha klassikalise „kummitusmasina“ parafraasina, millega kunagi väljendati inimese ja tehnika üha pingelisemat vahekorda. Epliku ettekujutus võiks olla selle idee aktuaalsem versioon: globaalses tehnoloogilises tegelikkuses kuhugi marginaalsusesse pagendatud loodus kummitab endiselt alateadvuses toimivate arhetüüpide kaudu. Ökokriitilise kujundina mõjub kummituse metafoor möödunud eriolukorra ja viirusehirmu kontekstis muidugi eriti veenvalt ja efektselt. Tehnilise mõtlemise perspektiivist tähendab see konkreetset meeldetuletust planeedi praegusest seisust, aga juhib ka tähelepanu inimese võimele oma kogemusi ja tundeid mõjuvalt väljendada.

Kujutlusvõimet ja fantaasiat toetab näitusel objektidega kõrvuti eksponeeritud tekst pealkirjaga „Elusamus“, mille on kirja pannud Mehis Heinsaar, eesti praegusaegse sümbolismi esiautor. „Elusamus“ ei ole traditsiooniline sündmuste ja süžeega narratiiv, vaid lühike kujundlikus sõnastuses essee, mis on Epliku objektide juurde lõiguti laiali lõhutud. Sisuliselt annab Heinsaar võtmed kätte mõistmaks teatud tüüpi loomingulist meetodit; kunsti, mis sünnib reaalse ja väljamõeldise pingeväljas, nõnda et tegelikkus murdub, hajub unenäoks, deliirseks nägemuseks, muinasjutulikuks ja üleelusuuruseks eepiliseks maailmaks, tulvil muundumist, multiplitseeringuid ja taasviljastumist. Kõik see on meile varasemast tuttav ja heinsaarelik.

„Elusamus“ on omalaadne kogemusmanifest, millega deklareeritakse individuaalse kujutlusvõime ja kogukondliku alateadvuse tugevat kokkukuuluvust ning tagajärjeks on fantastilised olendid, elusaine vahel hajuvad piirjooned, üllatavad üleminekud jne. Emotsioonide ja unistuste kujustamisest on Heinsaar varem kirjutanud ühes varases ja vähetuntud tekstis „Parmupilliorkester“, kus meeleolude väljendamise vahendiks oli muusika: „Enamiku mängijate silmad on mängimise ajal kinni, sest orkestri üks eesmärk on luua parmupillimuusika abil uusi visioone, ruumistada rütme. Ja pärast, kui lugu on läbi saanud või ajutiselt katkestatud, seletavad siis orkestrandid üksteisele, mida nad loo mängimise ajal nägid ja kuivõrd üks visioon teise visiooniga kattus.“ Sarnaselt on Heinsaare lugude omailm olnud kunagi alus tantsuetenduse „Maja Jaama uulitsas“ (2002) tegemisel, selle lavastuse kavalehelt pärineb ka ülal tsiteeritud lõik.

Heinsaare suhe tegelikkusse on Eike Epliku kummaliste figuuride kujustajaks, sedavõrd kuidas elusaine mitmekesisus ja fantaasia liikuvad kihid sünnitavad meeleolude pinnalt hübriide ja üleminekuid, katkestusi ja üllatuslikke kohtumisi. See esmapilgul konfliktne poeetika mõjutab skulptuuride välise joone jälgimist, aga ka kogu installatiivset tervikut. Ühelt objektilt teisele liikuvad motiivid ja rahulikult kõrvuti olevad materjalid moodustavad ühe varjust välja toodud võimaliku maailma ning jätavad tasuks, hoolimata tumedatest ja tundmatutest elementidest, tunde lendavast vaibast, „mille peal on imelikult hea istuda ja rõõmsalt vait olla“.

Väike, aga väga sümpaatne näitus.