Erakogujad kunstielu elushoidjatena

Kumus eksponeeritud Vītolsite kogu näitus on praegu vajalikum kui kunagi varem. See aitab meeles pidada minevikukogemusi ja teekonda siirdeaja paradigmatusest praegusesse aega.

KADRI ASMER

Näitus „Mälu arheoloogid. Kunstikogu Vitols Contemporary“ Kumus kuni 9. IV. Kuraator Eda Tuulberg, kujundaja Anna Škodenko ja graafiline disainer Viktor Gurov.

Kui tavapäraselt on era- ja riiklike kunstimuuseumide kollektsioone vastandatud kogumispõhimõtete, sisu ja ka kvaliteedi poolest, siis praeguseks on piir kadunud. Muuseumide tavapärane praktika on teha erakogujatega koostööd: tööde laenutamise kõrval on järjest enam suuremates muuseumides toimunud ja toimub erakogudel (Enn Kunila, Margus Punab, Tiit Pruuli jt) põhinevaid näitusi. Peaasjalikult kinnitab see Nõukogude aja mõttemalli purunemist, mille kohaselt oli teose ostmine muuseumikogusse kvaliteedimärk, eraostud esindasid ainult üksikisikute kunstimaitset. Era- ja muuseumikogude kujunemisel on oma spetsiifika, kuid kultuurile on nad ühtmoodi väärtuslikud.

Kui vaadata lähiminevikku, siis lääne kultuuriruumis suurenes erakollektsionääride mõjuvõim 1960. aastate alguses. Sõjavastaste meeleolude ja kodanikuõiguste liikumistest tõukunud radikalism kunstis tähendas ka vastuseisu konventsionaalsetele väärtusstandarditele, mida kujundasid institutsioonid, sh kunstimuuseumid. Veel enamgi, kunstimuuseume kritiseerides ja rünnates mõisteti hukka terve süsteem – mitte ainult riigirahastusel olevad muuseumid, aga ka galeriid, kriitikud, kollektsionäärid ja rockefellerid, massimeedia jne. Kõik see, mis justkui teenis valitsust või esindas eliiti. Kultuurilisest aktivismist kantuna asuti hülgama traditsioonilist mõtteviisi kõrgkultuurist ja kanoniseeritud modernismist, mis massimeedia mõjul oli samuti minetanud endisaegsed ideaalid.

Antagonismidest kantud kultuuri­situatsioonis hakkas kujunema uutmoodi kunstikollektsionääri profiil: sõltumatu, kunsti- ja eneseteadlik ning alternatiivseid uusi tegijaid „avastav“ metseen. Sotsiloogilisest vaatepunktist on ka kunstimaitse sotsiaalne konstruktsioon, mida kujundab ühiskond alates koolitusest, kunstikriitikast kuni muuseumide tegevuseni, kuid erakollektsionääril ei olnud kohustust oma valikuid ja eelistusi põhjendada.

Erakogude olemuslikkus. Kumu kunstimuuseumi näitusega „Mälu arheoloogid“ tehakse sissevaade Läti kunstikollektsionääride Māris ja Irina Vītolsi kogusse. Üldlevinud tendents on, et erakogujad suunavad tähelepanu kindlale teemale või perioodile, mille tulemusena saadakse põhjalik ja süsteemne kunstiajaloolise peatüki ülevaade. Nii võibki juhtuda, et erakätes olev kujuneb kõnekamaks ja mõjukamaks kui muuseumides hoiustatav materjal. Suurtel kunstimuuseumidel ei olegi võimalust suunata niigi piiratud kunstiostude ressurssi kitsalt ühele lõigule.

Vītolsite kogu koosneb ligikaudu 1000 kunstiteosest ning seal on keskendutud Ida- ja Kesk-Euroopa kunstile 1989. aastast kuni tänapäevani. Milliseks muutus maailm pärast Berliini müüri langemist? Mida tähendas sotsialismileeri kokkuvarisemine seal elanud inimestele? Vītolsite kogus käsitletakse kollektiivset mälu, tükkideks võetuna sadade erineva kultuurilise taustaga kunstnike kogemuste ja lugude kaudu. Siit joonistub välja esimene selgem erakogudele iseloomulik joon: kollektsionääridel on oma koguga isiklik seos. Nii on ka Irina Vītola märkinud: „Oleme mõlemad sündinud Nõukogude Liidus; elasime üle perestroika, iseseisvuse taastamise ja hullud 1990ndad. Meie põlvkonnal, nn X-generatsioonil, on eripärad ja oma pagas. Muidugi mõjutab see meie suhtumist nendesse teostesse ja nendesse konkreetsetesse kunstnikesse, kes on sageli meie eakaaslased.“¹ Maailma suurimate kunstiturgude ja -kogude analüüsides on osutatud kunsti­objektide prestiiži küsimusele ning arvatud, et teose omandamisel on määravam sellega kaasnev staatus kui teose esteetiline või sisuline külg.² Mõeldes Eesti kuulsamate ja suuremate erakogude peale, siis sellele ma alla ei kirjutaks. Küll aga väidan, et nende kogude puhul tõuseb puhtkunstiliste kriteeriumide kõrval samaväärselt või rohkemgi esile teoste omamisega kaasnev intellektuaalne nauding. Ehk siis teine erakogusid iseloomustav joon on kindlasti nende omanike kunstialane teadlikkus ja kompetents oma valdkonnas. Teisiti öeldes: kui hinnata suuremaid erakunstikogusid, siis nende kujunemise puhul on kunstiajaloolised ja -teoreetilised aspektid silmanähtavalt määravamad kui investeerimisotsused.

Möödunud sajandi tuntumate kogude (Alfred Rõude, Johannes Mikkel, Matti Milius jt) kujunemise aluseks ja eelduseks oli sotsiaalne kapital – sõpruskond, kuulumine kunstiellu, suhtlemine kunstnikega. Keegi ei oleks toona küsinud, mitu protsenti ühe või teise teose väärtus ajas kasvab. Kapitalismi varjus liikus kunst investeerimisportfelli. Oksjonimajade tegevus hoiab kunsti kui investeeringut likviidse ja elujõulisena, kuid sellest hoolimata ei ole ma kunagi kuulnud ühtegi kunsti­kogujat küsimas prognoose ühe või teise teose kasvava väärtuse kohta. Selliseid küsimusi esitavad investorid, aga mitte kollektsionäärid. Siinkohal näen kolmandat ja ehk kõige märkimisväärsemat erakogusid iseloomustavat joont: erakogujad toimivad kunstielu elushoidjatena. Erakogujate sõltumatus on muu hulgas andnud võimaluse protežeerida ka neid kunstnikke, kes on peavoolust kõrvale jäänud ning kelle loomingut oma ajas muuseumidesse ei lastud. Praegused kunstikogujad on näidanud ka suurt toetust kaasaegsetele ja noortele kunstnikele, mille tähendust ei tohi alahinnata.

Vītolsite kogu praegu. Sõnapaarid „Ida-Euroopa“ ja „Kesk-Euroopa“ on üks lihtsamaid võimalusi taas vastanduda – vastanduda läänele nõnda nagu nt külma sõja aastatel oli ühel pool kurjuse impeerium ja teisel pool American dream. Sellistest vastandumistest ei peagi ehk täiesti vabanema, sest siinpool ongi olnud teistsugune aeg ja ruum, mille põhjal tehakse praegu poliitilisi otsuseid ja valikuid. Uute põlvkondade kaudu on toimunud loomulik „unustamine“ – nõukogulik sisekujundus ja stiil on moodne. Jah, nagu sõja-aastatel on alati lapsi tehtud, nii oli ka Nõukogude ajal palju toredat. Kui aga rääkida nähtustest õigete nimedega, siis ei sümboliseeri Nõukogude periood mitte midagi muud kui terrorit ja vägivalda. Vītolsite kogu kõneleb esmajoones toonase trauma tagajärgedest, paranemisest ja edasiminekust.

Teraapia on samuti moodne sõna. Soovides küll mitte devalveerida Vītolsite kunstikogu tähendust, kasutan siiski selle kirjeldamiseks sõna „teraapiline“. 150 tööd, mis on Kumu näitusel eksponeeritud, on praegu vajalikumad kui kunagi varem: need aitavad hoida meeles minevikukogemusi ja keerulist teekonda siirdeaja paradigmatusest praegusesse aega. See annab märku, et meil on õigus minna Vene saatkonna ette protestima. Et peame tegema kõik selleks, et minevik ei korduks. Ja kui sõnu ei jätku, siis võime teha sellest kunsti. Seda see kogu praegu meile ütlebki.

1 Daiga Rudzāte, Art: the most emotionally interesting and valuable part of life – Arterritory.com 5. XII 2022.

2 Vt nt Laura E. A. Braden, Collectors and Collections: Critical Recognition of the World’s Top Art Collectors – Social Forces nr 94-4 (2016 juuni), lk 1483–1507.