Erakorraline abi kunstile

Maria-Kristiina Soomre: „Meie kunstivälja iseloomustab uute algatuste esiletõus. Just selle pärast kujunes kunstivaldkonna toetussumma võrreldavaks disainile antuga.“

REET VARBLANE

Erakorraline abi kunstile

Jaan Rõõmus

Kultuuriministeeriumi hallatav kunstivaldkond koosneb valdavalt vabakutselistest loovisikutest ning omaalgatuslikest ja eraõiguslikest asutustest, kesksed riiklikud kunstiinstitutsioonid, näiteks Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, kuuluvad muuseumivaldkonda. Nemad saavad kriisiolukorrast tingitud abi muuseumidele mõeldud abipaketist. Kultuuriministeerium rahastab, sedagi osaliselt, vaid Tallinna Kunstihoone, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse, Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse ja kunstikeskuse Kai, Eesti Kunstnike Liidu galeriide, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi tegevust ja aitab arendada Narva kunstiresidentuuri. Riik aitab korraldada Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni ja maksab kunstnikupalka. Eelmises Sirbis kirjutas kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre vabakutselistele loovisikutele mõeldud abimeetmetest.

Kui suure rahasummaga kultuurile mõeldud abipaketist saab kunst arvestada?

25 miljoni euro sees on erakorraline abi nii üksikisikutele kui ka institutsioonidele. Peale loovisikute toetusteks suunatud 4,2 miljoni euro, millest suur osa jõuab ka kunstnikeni, on planeeritud kunstivaldkonna erakorraliseks abistamiseks 600 000 eurot. Selle summa piires saame toetada kunstivaldkonnas tegutsevaid juriidilisi isikuid – näitusekorraldajaid ja tugiteenuste pakkujaid – kriisi põhjustatud kahjude kompenseerimisega, milleks asutusel endal eelarves vahendeid ei jätku.

Kuidas on määratud kultuurivaldkondade abipaketi proportsioonid? Kas kogusumma jagamisel on võetud arvesse abivajajate taotletud (potentsiaalselt taotletava) raha suurust?

Kuigi juba eriolukorra esimestel päevadel hakkasid ministeeriumi jõudma nii üksikute asutuste kui ka valdkondade kollektiivsed märgukirjad ja kuluprognoosid, ei ole olnud võimalik täpselt hinnata ühegi valdkonna ega tegevusvormi lõplikku kahjusummat. Olud muutuvad kiiresti ja keegi ei oska prognoosida ka kriisi kestust. Kriisitoe eesmärk ei ole ei kriisi olematuks tegemine ega ühegi valdkonna üldine toetamine, vaid konkreetsete kahjude ja erakorraliste kulude – paratamatult osaline – kompenseerimine. Peale kirja teel suhtlemise oleme suhelnud valdkonna kesksete tegijatega ka otse, samuti korraldasid kunstivaldkonna keskused küsitluse eraisikutest kunstitöötajate ja asutuste seas, oleme ära kuulanud ja püüdnud arvestada võimalikult laia tegijate ringiga. Ilmselgelt on teatri- ja muusikamaailmas rohkem – sealhulgas suuri – organisatsioone, mida tabanud ootamatu hoop saamata piletitulu näol tähendab momentaanselt suuri kahjunumbreid. Suurim toetuspakett on aga suunatud hoopis muuseumide valdkonda. Taas väga loogiliselt, kui arvestada, et suuresti külastajate piletirahast, sealjuures paljuski turismist sõltuvate organisatsioonidena kaotavad need lähikuudel tõenäoliselt peamise osa kavandatud katteallikatest. Ka kunstimuuseumid saavad toetust taotleda sellest meetmest.

Valdkonnad on aga küllalt erinevad – näiteks kunsti puhul on kriisi sedavõrd varases staadiumis keeruline „suurtega“ sama mudeli alusel kahjusid hinnata. Piletitulu teenib ainult väike osa näituseasutustest, teoste müügiga kõik ei tegele, nii-öelda omatulu teenimise võimekus on väike nagunii, tegutsetakse suures osas toetustest, tihti projektipõhiselt. Esmapilgul võib jääda mulje, et jah, loovisikute toetamine küll, aga finantsabi organisatsioonidele ei ole justkui hädavajalik, eriti kui kaasneva meetmena on avalikud rahastajad kokku leppinud, et põhjendatud kulusid kriisi tõttu tagasi ei küsita ka juhul, kui projektid jäävad toimumata. Kui mõelda näituseasutuste sulgemise ja loodetavasti peatse taasavamisega seotud plaanimata kuludele või ka paljude tugiteenuste pakkujate kestlikkusele – näiteks ateljeeüüridele, mille maksmiseks paljudel vabakutselistel täiendavad teenimisvõimalused ära on langenud –, ei saa sellist üldistust siiski teha. Meie kunstielu on arengufaasis, kus dünaamilist välja iseloomustab muu hulgas uute algatuste esiletõus. Just nende kaalutluste tõttu kujunes kunstivaldkonna lõplik toetussumma just selliseks, võrreldavas suurusjärgus näiteks disainiga.

Kas institutsioonidele mõeldud kunsti­­abipakett on mõeldud ainult nen­dele kunsti­asutustele, keda kultuuri­ministeerium eelarveliselt toetab või laieneb see kõigile abivajajatele?

Ministeeriumi kriisiabi määrus on ühtne ja reguleerib eri valdkondade toetamist, toetuste sisemise jaotuse määrab minister oma käskkirjaga ning taotlemine kunsti abimeetmele on avatud kõigile abivajajatele sõltumata omandivormist või tavapärasest rahastamismudelist – seda ikka tõestatud ja põhjendatud kulude alusel. Toetus jaguneb proportsionaalselt ehk kõik, kes vastavad määruses sõnastatud tingimustele, ka toetust saavad, vastavalt siis soovide mahu ja eelarve võimaluste piires (kui küsitakse rohkem, kui eelarve võimaldab, vähendatakse kõigi toetust proportsionaalselt).

Kes mahuvad siia alla? Kas on töötatud välja tingimused, millele need asutused (näitusemajad, galeriid, kunstikeskused) peavad vastama?

Laias laastus on kunstivaldkonna kriisi­abi suunatud näituseasutustele ja valdkonnas professionaalse tugiteenuse pakkujatele. Organisatsioon peab olema tegutsenud vähemalt pool aastat ja tal peab olema selge panus kunstivaldkonda. On üldised avalikule rahastusele kvalifitseerumise nõuded: näiteks ettevõte ei tohi olla pankrotis, ei tohi olla ajatamata maksuvõlga jms. Samuti on eelduseks, et abi riigi üldmeetmetest – näiteks töötu­kassa kaudu jagatav toetus – on taotletud või on põhjendatud, miks nendele ei kvalifitseerutud. Riigi toetusmeetmed ei saa üksteist dubleerida ja me peame vältima ka topeltrahastamist. Ministeeriumi kriisiabi määruse üldtingimused võivad mõne kunstiasutuse arvates osutuda küllalt karmiks, kuivõrd üldine riigi kriisiabi eesmärk on aidata just majandustulude kadumise tõttu kannatajaid.

Kuidas on lood abiteenuseid pakkuvate institutsioonidega nagu näiteks Valge Kuup jt väljapanekute installeerijad? Kas ka siin on mingid tingimused, millele need peavad vastama, et kvalifitseeruksid riigi abi saamiseks?

Tugiteenuste pakkujad on selle toetuse selge sihtrühm näituseasutuste kõrval. Kuna abi on selgelt seotud eriolukorra ja kriisiga, siis tingimus ongi kriisi tõttu tekkinud kahju, mis peab olema tõestatav ja põhjendatud. Selle abimeetmega ei rahastata muudel põhjustel raskustesse sattunud ettevõtteid või tulevikku suunatud arendustegevust, ja täiendavaid tingimusi ühelegi taotlejagrupile eraldi ei esitata.

Kust peaks abi küsima näiteks eksperimentaalne väikekirjastus Lugemik ja vahest veel mõned teised sedalaadi ettevõtmised, mis ei mahu traditsiooniliste kunstiasutuste alla?

Kui konkreetset näidet kommenteerida, siis kirjastus Lugemik, mis on kunstiraamatute keskne kirjastaja Eestis, on ühemõtteliselt defineeritav valdkonnas tugiteenuse pakkujana ja kui neil – või teistel sarnases positsioonis väiketegijatel – on kriisist tulenevaid raskusi, on nad kõik oodatud ministeeriumi meetmest abi taotlema.

Kas on juba tekkinud ettekujutus abiks vajamineva summa osas? Kas ministeeriumi raha katab tegelikud vajadused? Kui ei, siis mida soovitad neile kunstiasutustel teha?

Aus vastus esimesele küsimusele on siiras ei. Riigi võimalused valdkonda abistada on ministri käskkirjaga kinnitatud, need võimalused aga ei ole piiramatud. Kui mõelda kunstivaldkonna tavalisele rahastamisele, siis kriisiabi on riigilt väga suur täiendav panus ja usun, et sellest on tõesti paljudele abi, sealhulgas neile, kes tavaolukorras saavad hakkama toetuseta. Kriisi puhul ei saa keegi eeldada, et ühe liigutusega on võimalik kogu negatiivne mõju olematuks teha, probleemid minema pühkida. Kõigis valdkondades on see toetus ennekõike kõige hullema ärahoidmiseks. Tõesti loodan, et kriis ei kesta kaua ja kõik tegijad, kes on kunstiellu südame ja hingega panustanud, saavad võimalikult sujuvalt jätkata.

Kas kultuuriministeeriumis on midagi teada, millal võiks hakata kunstiasutusi (kas või väikesi galeriisid) külastajatele avama?

Galeriide avamise osas oleme aidanud koostada juhised, millega peab uutes oludes külastajate ja töötajate ohutuse nimel arvestama ja loodame väga, et valitsus arvestab muuseumide ja näituseasutustega eriolukorra leevendusi kaaludes esimeste seas. Näituste külastamine ei ole ka meie hinnangul nakkusohtlikum kui näiteks kaubanduskeskuses käimine.

Kultuuriminister Tõnis Lukas nimetas 23. IV pressiinfotunnis ka eriolukorraga kaasnenud psühholoogilist aspekti: kohanemist, emotsionaalset fooni. Eriolukord ja sellest tingitud psüühilist stressi – kohanematust, ebakindlust – on meie ümber palju. See ei ole otseselt mõõdetav ja veel vähem rahasse arvestatav. Kuidas sellega hakkama saada?

Suurt osa eluraskustest, eriti kui minna üksikisiku tasandile, ei ole võimalik ühe suure riikliku meetmega olematuks teha. Kui ühiskonna tasandil rääkida, siis kultuuriministeerium kindlasti usub sellesse, et kultuuri panus inimeste vaimse heaolu tagamisel on väga suur ja hindamatu. Kui hinges on äng, siis raamatute lugemine või muusika kuulamine ei pruugi seda ära võtta, aga see võib aidata kohaneda. Näitusele minekust unistavad väga paljud meist ja kui see võimalus taas avaneb, ei tasu nende „väikeste“ võimaluste mõju üldisele heaolule alahinnata.

Kui rääkida kultuuriinimeste heaolust, õigemini selle murenemisest, stressist ja ebakindlusest, siis sellega olen väga otseselt kokku puutunud, nõustades loovisiku toetuse teemal ja näen, et see mure on suur. Majanduslikele muredele lisandub kurbus ära jäänud või teadmatusse lükkunud projektide, realiseerimata töö ja unistuste pärast. Mida ametkond siin teha saab või mida muudab siin üks abipakett? Emotsionaalselt ilmselt väga vähe, kuigi keerulises olukorras on pisut abi ka teadmisest, et keegi mõtleb ja vähemalt püüab aidata. Kõhtu see teadmine üksi ei täida. Hätta sattunud loovisikuid aitabki kõige otsesemalt seesama loovisiku toetus. Jah, see ei ole imerelv ega sobi kõigile, näiteks tudengid ja pensionärid jäävad sellest abivõimalustest kõrvale. Neil soovitame igal juhul pöörduda kultuurkapitali poole. Riigi abimeetmed, eriti kriisi ajal, täiendavad ja kompenseerivad teineteist. Veel kord: kõik kriisimeetmed on loodud ikkagi selleks, et nüüd ära hoida kõige hullem. Võitlema, lahendusi otsima ning üksteisele toeks jääme kõik koos veel päris kauaks.


Kommentaar

Kai kunstikeskus

Kõige raskem on olnud psühholoogiline kohanemine ja teadmatus tuleviku osas. Kai kunstikeskus sulges uksed 13. märtsil. Eriti valusaks tegi selle asjaolu, et saime olla lahti vähem kui kuus kuud ning praegune näitus oli avatud planeeritust poole vähem. Kriisi esimestel päevadel ja nädalatel tegime ümber töökoormuse graafikud, suhtlesime kunstnike, sponsorite, avalike rahastajate ja majanaabritega, tühistasime kõik märtsi- ja aprilliüritused ning lükkasime edasi pea kõik pooleliolevad projektid, kaasa arvatud maikuus avanema pidanud „Performa Instituut“.

Uuesti kodukontoritest ja eri ajatsoonidest töötamine ei ole olnud tegelikult raske, sest arenduskeskus töötaski nii seitse aastat enne Kai avamist. Raske oli aga üleöö kaotada publik ja omatulu. Kütte-, üüri- ja muud arved tiksuvad edasi, kuigi me enam piletitulu ei teeni. Elu seisab – oleme teiste institutsioonidega samas olukorras. Koos otsime ka lahendusi. Panime pead kokku partnerite ja kultuuriministeeriumiga, et luua kriisinõuandla kõigile loomeinimestest abiotsijatele. Arenduskeskuse tiim pakub ka lühikonsultatsioone telefoni, e-kirja ja veebikohtumise teel. Plaanime koos partneritega selgitada välja kriisi mõju valdkonna loomeisikutele ja organisatsioonidele.

Keegi meist ei tea, milline näeb välja viirusejärgne (kunsti)maailm, aga ilmselt on praegu parim aeg küsida: millist me tahame, et see oleks?

KARIN LAANSOO

 

Narva muuseumi kunstigalerii

Eks iga asutus on erinev oma tööde ja tegemistega, kuid esimesed silmanähtavad mõjud ilmselt igas näituseasutuses on sarnased: suletud näitused, kümnete kaupa ära jäänud haridusprogramme, sadu käimata jäänud näitusekülastajaid ja koolilapsi, tuhanded eurod laekumata omatulu. Kahju on nii otsene – inimesed, kes oleks ostnud pileti ja tulnud näitust vaatama – kui ka kaudne, sisaldades lisatööd seoses uute tegevustega, plaanide ümbertegemist, tulevaste ürituste eelarve vähendamist, olukorra ebaselgusest tingitud kummalist ootust, mis ei lasegi õieti midagi teha.

Loomulikult on mul kahju, et näitus „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi? Narva versioon“, mis oli plaanitud uuendatud näituseprogrammi avalöögiks, nii paljudel nägemata jääb, aga mis parata. See kõik meenutab mulle tunnet, kui avasin oma elu esimest näitust ja õnnetuseks toimus samal päeval ka rünnak WTC-le …

Narva muuseumi kunstigalerii on SA Narva Muuseum filiaal, viimane on riigi osalusel toimiv sihtasutus ning loodetavasti riigi eraldatud kuuest miljonist midagi ka Narva jõuab. Kui palju täpselt ja millal, sellega on kursis muuseumi direktor.

Rääkides võimalustest, siis üks mõistlik variant on internetti ja ühismeediasse minek. Seda on paljud näituseasutused teinud ja praeguses olukorras on see ainuvõimalik. Aga mis siis, kui koroonakriis kestab kauem? Kui oktoobris on jälle kaugtöö kohustuslik? Kui piirid jäävad kauemaks suletuks? Võime virtuaaltuure korraldada, aga peame ka endale aru andma, et see kunst, mida vahendame, on loodud eelkõige füüsiliselt kogemiseks ning ükski Facebooki pildigalerii ei asenda vahetut näitusekogemust … Võib-olla on see aeg hea enesepeegelduseks, küsimiseks: kellele ja miks me seda teeme? Enesetäienduseks? Lahenduste otsimiseks tuleviku tarvis?

Jagan kõigile, kes Narva pole jõudnud, näituse „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi? Narva versioon“ e-kataloogi (https://issuu.com/rraelartel/docs/kas me sellist ee a5 36lk kaskad blue).

RAEL ARTEL

 

Voronja galerii ja tARTu pood

Voronja galeriis käivad ettevalmistused skulptuuride aia ehitamiseks. „Lineaarse peosaali“ saame mai lõpuks valmis ja kuigi rahastusele on kriis piduri tõmmanud, usun, et esimesed skulptuurid saame samuti aeda paigutatud. Varsti hakkame installeerima näitusi. Paadikuuris plaanime sel suvel avada Vahur Afanasjevi kureeritud näituse „Kättemaks. Mесть. Revenge“ ja saunamajas Terje Taltsi „Möirg“.

Praegu on käivitatud plaan B, mis tähendab, et mai lõpu asemel plaanime Voronja hooaja avada jaanipäeva paiku. Kui see pole võimalik, käivitub veel plaan C, mis tähendab hooaja avamist juulis, ja kui see ka ei õnnestu, käivitub plaan D ehk lükkame kogu tegevuse järgmisse aastasse. Kuna galerii toimib suvel suures osas turutingimustes, siis külaliste vähenemine võib meile tähendada, et sel suvel jääme kahjumisse. Oleme sellega arvestanud. Kui suvi peaks üldse vahele jääma, tuleb leida teised võimalused, kuidas ellu jääda. Ka selle peale oleme mõelnud.

Valusamalt oleme pihta saanud tARTu poega, mille detsembris avasime ja mille ülesehitamiseks oleme panustanud aega ja raha ning kus alles hakkasime jõudma punkti, mis andis esmase kindluse, et jääme püsima. Praegu on galerii kinni, aga veebi vahendusel on mõned ostud tehtud, mis on lootustandev, aga kui kunstimüük pärast kriisi ei taastu endisele tasemele, peame tARTu poe sulgema.

Statistikaameti andmetel moodustavad mikro- ja väikeettevõtted 94% kõigist ettevõtetest. Eelmise aasta seisuga oli majanduslikult aktiivseid ettevõtteid, kus töötas vähem kui kümme inimest, 125 662. Kui igas neist saab tööd vaid üks inimene, moodustab see neljandiku kõigist maksumaksjatest. Kultuurivaldkonna eraettevõtted paigutuvad suures osas mikroettevõtete alla. Riik mikro- ja väikeettevõtlusele abipaketti ei paku ja ilmselt ei tule tuge ka kultuuri-eraettevõtlusele. Kui abipakett peaks tulema, siis kindlasti kasutame seda, aga praegu oma aega sellele ei panusta, pigem otsime võimalusi, et ise toime tulla.

Oleme harjunud oma plaane pidevalt ümber tegema. Hooajad on olnud erinevad ning oleme pakkunud oma külalistele kõikvõimalikke teenuseid, et galeriid majanduslikult toetada.

KAILI KASK ja RAUL OREŠKIN

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht