Esimesed kolm minutit: etno kohtub kosmosega

Martin Rünk

Margus Tamm pakub vaadata tõnisvindiliku puudutusega fragmentaarse etnokosmoloogia. Margus Tamme näitus „Esimesed kolm minutit” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 11. V.

Margus Tamm tegutseb mitmel rindel: kunsti, graafilise disaini ja kirjutamisega. Viimase eest sai ta 2011. aastal isegi Betti Alveri debüüdipreemia. Kui näituse „Esimesed kolm minutit” pressiteates on Tamm lubanud, et esitleb viimase kümne aasta jooksul valminud tekstide valikut, siis on ehk mõistetav mu esialgne pooleldi imestunud, pooleldi äraootav valeühendus, et tegu on kirjandusliku platvormiga. Olin lugenud ta raamatut „Unesnõiduja”, nautinud selle vahedat sarkasmi ja küünilist keelt ning tundnud kaasa minategelase õnnetule Loksa kooli pinginaabrile, keda läbitorgatud kiiritusfiltri pärast pidi tuumaplahvatuse korral ootama piinarikas lõpp.
Tuli välja, et näituse keskmes on kirjanduse asemel hoopis tüpograafia märksõnadega „kontseptuaalne graafiline disain”, „autoriplakat”, „eksperimentaalne kirjatüüp”. Kunstihoone galerii esimene ruum on muudetud templilaadseks sammassaaliks. Musti sambaid katvad esmapilgul abstraktsed geomeetrilised kompositsioonid osutusid süvenemisel siiski tekstiks, mida oli võimalik dešifreerida. Tööd, millest mõningaid on varem nähtud mh Marko Kekiševi korraldatud Haapsalu graafilise disaini festivalil, tuletavad oma sõrestikulise ülesehituse ja mustvalge esteetikaga meelde Tõnis Vindi graafikat ja selle juurde käivat mütoloogiat.
Tamm on graafilise disainerina kujundanud Eesti muusika päevadele, Von Krahli teatrile ja Artishokile. Mulle tundub, et Tamme suur pluss on erk camp’i-tunnetus. Koledisaini ja halva maitse vetes seilamine nõuab väga selget pilku ja sügavat arusaama visuaalkultuuri toimimisest. Kasuks tuleb kunstnikuharidus ja selles valdkonnas tegutsemine, sest see annab disainerina ka suurema autorivabaduse. Tamm sekkub oma kujundusega tihti materjali. Piisab, kui meenutada KUNST.EE viimase maketivahetusega kaasnenud debatti kujundaja volituse ulatusest, kuna Tamm hakkas oma kujunduse kontseptsiooni tõttu (visuaalkultuuri ajakirjas) teksti saatvat pildimaterjali selle sisemiste reeglite järgi üsna vägivaldselt ümber tõsteti. Selline kujundus on provokatsioon, tarbijaga mängimine. Kui krüptiliseks võib sõnumi kujundada, et kommunikatsioon veel toimiks? Tegu on elitaarse lähenemise ja kirjaoskusläve teadliku tõstmisega. Pole vaja, et kõik mõistaksid. Piisab nendest, kes suudavad välja lugeda.
Sama kehtib ka Tallinna Kunstihoone galerii näituse puhul. Näitusel ei ole saateteksti. Töödel ei ole pealkirju. Vaataja on silmitsi väljapanekuga, mis on introvertne, saladuslik ja ambivalentne. Kunstnik pole selget lugemisviisi välja pakkunud, nii et vaataja peab ise oma valiku tegema. Kuna mu taustateadmised graafilises disainis on üsna pinnalised, siis on valik lihtne. Loen seda kunsti raamistikus, s.t terviklikku tähendust kandva installatsioonina, mille põhjal võiks olla võimalik kirjeldada Tamme (võimalikku) omamütoloogiat. Näituse stendidel on kirjatüübid esitatud eesti- ja ingliskeelsete tekstijuppidena, jätmata kahtlustki sisu ja vormi omavahelisest tugevast seosest. Loetlen siinkohal need killud, mis mul õnnestus kinni püüda.
Meil on kirjatüübid, mida kunstnik on oma kodulehel kirjeldanud strukturaalse, tühihulga, labürint- ja spiraaltüpograafiana. On pressiteade, kus autor tunnistab, et laenas näituse pealkirja (ja plakati kujunduse) Steven Weinbergi samanimeliselt raamatult (1977, eesti keeles 1988), kus nobelist Weinberg kirjeldab universumi esimest kolme sündmusterohket minutit.
Veel on väljavõtteid hulgateooriast, tühihulkade omadustest („Tühihulga elementide summa on null”). Vikipeedia ütleb, et kuigi tühihulk on igati aktsepteeritud matemaatiline mõiste, on ometi tegu ontoloogiliselt vastuolulise nähtusega. Tühihulk ei ole sama mis eimiski. See on hulk ühegi elemendita, kuid hulk on iseenesest alati juba midagi.
Tühjust kandva konteineri kõrval on meil tekst, mis ütleb, et „kohalolu on teksti tähenduse peamine predikaat, hoolimata faktist, et tähendus ise on alati eemal”. Tsitaat pärineb ühest veebis leiduvast sissejuhatusest Derrida dekonstruktivistlikku filosoofiasse. Seega on meil tekstuaalse tähenduse paradoksaalne kättesaamatus ja puudumine tema kohalolu hetkel – tähistaja ja tähistatava igavene suhe.
Nüüd tuleb geomeetrilises kärgkirjas annus ülbust, mis keelab meil mõtelda, sest võime asjadest valesti aru saada. Vahepõikena meenub, et kosmos olevat kärjekujuline. Siis tuleb mängu kohalik ja võõramaine etno temporaalses kirjas hällilaulude kujul. Sinna juurde seesama unelaul lõputult ketravas spiraaltüpograafias. Kamaluga toob keeleabsurdi labürintkirjas arvmõistatus „Üks ei ole ühtegi, kaks on kassil silma peas, kolm on vokil jalga all”. Siis on veel enesesse sulgunud palindroomid, mis kuulutavad uue ajastu tulemist („Are we not drawn onward to new era”) ja loovad samalaadset müstilist lõpmatut (keele)ruumi nagu omane rahvaluulele.
Ma tunnen ennast hästi, sest murdsin läbi. Vähemalt esimesest kihist, abstraktse geomeetria taha peituvast salakirjast. Käestlibisevate tähenduste ruumis on terviku (taas)loomine juba raskem. Margus Tamm ei paku läbivat jutustust. On hoopis fragmentaarne etnokosmoloogia, kust ei puudu tugev tõnisvindilik puudutus. Me gusta.
Ja lõpus on sohvakirjas „3210”. Suur pauk, esimesed kolm minutit.