Esmapilgul rosoljet meenutav modernistlik püstkoda

„Kõiksus“ on provintsinäitus üksnes geograafiliselt, mitte aga kunstilise, kuraatorliku või kujundusliku kvaliteedi poolest.

TÕNIS TATAR

Mirjam Hinni, Eero Ijavoise ja Enn Põldroosi näitus „Kõiksus“ Valga muuseumis kuni 28. IX. Kuraator Peeter Talvistu, graafiliselt kujundanud Katrin Nõu.

Valga muuseumis avatud Mirjam Hinni, Eero Ijavoise ja Enn Põldroosi näitus pakub huvi kolmel tasandil. Esiteks intellektuaalne küsimus, miks on kuraator Peeter Talvistu kokku toonud just need kunstnikud, teiseks kolme kunstniku üksikteoste ja stiilide esteetiline kontemplatsioon ning kolmandaks näituse kujundus, kunstiteoste kõrvutused ning kujunev üldmulje.

Selline eri põlvkonnast kunstnike ühisnäitus põhineb harilikult kas kunstnike omavahelisel sarnasusel või kontrastil. Kuigi Talvistu osutab seinatekstis „samalaadsele kunstnikupilgule“, on esimesest pilgust näitusele selge, et tegemist on pigem kontrastidega.

Enn Põldroosilt on näitusele valitud tema viimase aja töid, groteski ja eneseirooniaga vürtsitatud rembrandtlikke autoportreid ja figuure. Erinevalt mõnest põlvkonnakaaslasest ei nõua Põldroosi uuemad tööd elava klassiku (halastuslugupidamise) koefitsienti – kunstniku irooniliselt analüüsiv vaade iseendale ja inimolemisele on püsivalt vahe. Õnneks on Põldroosi hilisloomingut nii Tartu kui ka Tallinna esinduspindadel korduvalt ka näha olnud. Kui kunstniku hilistöid kellegi loominguga sarnasuse alusel paaritada, siis valiksin Jaan Toomiku.

Mirjam Hinn on mitmes mõttes Põldroosi vastand. Asetan ta ühte ritta selliste noorema põlvkonna maalikunstnikega nagu Mihkel Maripuu, Merike Estna ja Kristi Kongi. Nende, 1980. ja 1990. aastatel sündinud kunstnike loomingut iseloomustab löövate sünteetiliste värvide armastus, popkultuurilik taust ning teatav disainilik puhas-jahe maalilisus. Praeguse aja äraspidiste väärtustega kunstimaailmas ei pruugi see olla parim asi, mida öelda, kuid kuna ma neid väärtusi ei jaga, siis ütlen siiski: Hinni kunst on ideaalne objekt, et omandada see eksponeerimaks ostja rafineeritud maitset ning elavdamaks ruumi, kus see kodu leiab.

Valga muuseumi galerii ruumid on parasjagu avarad ja loomulikult valgustatud, Mirjam Hinni ja Enn Põldroosi maalide ning Eero Ijavoise objektide rütm on meeldiv, õhu ja mateeria vahekord optimaalne. Hästi mõjub üksikute tööde taustaseina delikaatne toonimine.

Peeter Talvistu

Kui Põldroosi kunsti sisuks on eksistentsiaalsete küsimuste vaagimine maalikunsti vahenditega, selle väärtuskriteeriumiks aga kunstniku kogemuste sügavus ja nende väljendamise ausus, siis Hinni kunst valmistab puhast esteetilist naudingut teatava rafineerituse saavutanud visuaalsele ajule. Põldroos on sissepoole pööratud, Hinn opereerib esteetilisel pinnal. Paljudel on harjumus viimast positsiooni kuidagi vähem väärtuslikuks pidada, kuid olen veendunud, et nad eksivad. Mõlemad kunstnikud on parimas mõttes eakohased (banaalselt: vana ja tark ning noor ja ilus).

Kaks Eero Ijavoineni suurt robustset installatsiooni on ilmselt paradoksaalselt kõige silmapaistmatumad. Kuna kujusid on maalidega võrreldes näitusel ka palju vähem, meenub tahtmatult Ad Reinhardti määratlus, mille kohaselt „skulptuur on see, mille otsa inimesed komistavad, kui maali vaatamiseks sammu tagasi astuvad“. Ijavoise söestunud puitpakkudest, roostes metallesemeist jms materjalidest koosnevad installatsioonid esindavad jämedakoelist mehelikku arhaismi (olles seeläbi näitusel Hinni peenekoelise ja trendika maalikeele teistkordne vastand). Sellise kunsti adressaat on vaataja alateadvus, seal peituvad kollektiivsed müüdid ja individuaalsed mälestused. Muu hulgas aitab viimaseid esile kutsuda põletatud pakkude eritatav hõng (neuroteadlased on kindlaks teinud, et haistmismeelel on ainsa meelena otseühendus mälestusi haldava ajupiirkonnaga). Seda laadi kunsti väärtuse kriteeriumiks on kunstniku võime tabada materjalide ja kujunditega võimalikult intensiivselt vaataja närve.

Esimene mõte seda ansamblit silmitsedes oli, et Talvistu on seekord jala täiesti sirgeks lasknud ja kolm kunstnikku täiesti suvaliselt kokku pannud. Intriig, kui seda niiviisi saab nimetada, on lihtne: kolmel kunstnikul ei ole omavahel mitte midagi ühist. Seinatekstis postuleeritud „samalaadne kunstnikupilk“ kõlab kui lodev klišee. Jah, samalaadsed tõesti: nagu luik, haug ja vähk.

Oma kõrgelennulises kõike- ja mittemidagiütlevuses näib mõttelaisana ka näituse pealkiri „Kõiksus“ (inglise keeles millegipärast „Creation“). Näituse seinatekst on lakooniline ning näituse avamisel võttis kuraator ise oma kontseptsiooni kokku sõnadega: „Kogu kupatus teebki kokku kõiksuse“. Mõned pealinna kaasaegse kunsti dogmaatikud pööritaksid selle peale ilmselt küll silmi.

Põldroosi ja Hinni maalid on seintel enam-vähem vaheldumisi ning ka tööde formaat on sarnane. Valga muuseumi galerii ruumid on parasjagu avarad ja loomulikult valgustatud, tööde rütm on meeldiv, õhu ja mateeria vahekord optimaalne. Hästi mõjub üksikute tööde taustaseina delikaatne toonimine. Näituse graafilise kujundaja Katrin Nõu töö väärib esiletõstmist iseseisva teosena (isegi Tartu näitusepindadel võib sellisest vormistuskultuurist pahatihti ainult unistada).

Näitusepaiga ja -kujunduse üldine meeldivus avaldab mõju ka esialgsele arvamusele, et Talvistu on Valgas häbitult rosolje teinud. Aju hakkab registreerima kergeid vormilisi kooskõlasid (Põldroosi ja Hinni sümpaatia roosa värvi vastu, ovaalsed kujundid kõigi töödes). Mida edasi, seda selgemalt vormub kolmest vektorist primitiivne arhitektuur: kolme kunstniku vastandlikud taotlused hakkavad üksteist täiendama ja tasakaalustama, teoste ja lähenemiste põgusad kattuvused toimivad koosnäitamise õigustusena. Esiotsa puhta mõttelaiskusena tundunud „Kõiksus“ ähvardab omandada intuitiivselt aimatava sisu ning see äratundmise protsess on küllaltki nauditav.

Valga näitus on kui kolmele teljele toetuv püstkoda, mille struktuur sunnib otsima kohta, kus need teljed kohtuvad. Raskemeelsusse ja groteski kalduv maavärvine Põldroos on stiilse ja energilise neoonroosa ja puhta­servaliste abstraktsete kujunditega Hinni antipood. On, aga ei ole ka, sest stiili ja eesmärkide erinevusele vaatamata on mõlemad maalijad, mõlema looming kinnitab usku selle meediumi trans­tsendentsusse (võimesse ületada keeleline mõtlemine ja kommunikatsioon). Kahtlemata jagab oma meediumis seda usku ka Ijavoinen. Samuti võib lõdvas tähenduses pidada neid kõiki (küll erinevateks, aga siiski) ekspressionistideks. Väljendus aga on kunsti suuri universaale.

Ma ei oska kõnelda Ijavoise eest, kuid nii Põldroosi kui ka Hinni puhul on mul hea meel, et nende kunsti eitamatu löögi­jõud ja atraktiivsus ei ole meie kunstimaailmast ei institutsionaalsel ega kuuldavasti ka ostjate tasandil tähelepanuta jäänud. Mõlemad kultiveerivad kunsti ühte olemuslikku võimalust (vastavalt eksistentsiaalse kogemuse väljendust ja esteetilist täiusepüüdu), mille suhtes vaataja on juba evolutsioonilistel põhjustel vastuvõtlik.

Püüan telgede kohtumispunkti täpsustada. Minu meelest näivad kõik kolm uskuvat spetsiifiliste kujutava kunsti vahendite autonoomsesse kommunikatiivsusse ja vastupanuvõimesse ajal, mil nn kaasaegne kunst püüab meid veenda, et kunst on eriti ebaselgelt väljendatud kriitiline žurnalism või amatöör­sotsioloogia, mille puhul meediumil puudub igasugune tähendus. Valga näituse kolm osalist on selle taustal modernistid: esteet, eksistentsialist ja sürrealist.

„Kõiksuse“ kuraatori (pole sugugi halb tiitel!) Peeter Talvistu tegevus Tartu kunstnike uurimisel ja tutvustamisel (meenub Elmar Kitse projekt ja talvine Suumanni-Epliku näitus Tallinnas) väärib tunnustust. Talvistu akadeemiliseks uurimisteemaks Tartu ülikooli magistrandina on kunstielu Eestis väljaspool Tallinna. Avamisel sõnas ta, et näitus ei ole Tartu ega Tallinna inimestele, vaid valgalastele. Siinkohal on heameel kinnitada, et „Kõiksus“ on provintsinäitus üksnes geograafiliselt, mitte kunstilise, kuraatorliku või kujundusliku kvaliteedi poolest.

Kui kõnelda halvemas mõttes (vaimsest) provintslusest, siis omal initsiatiivil teavitas lugejaid näituse avamisest ka Tartu bulvarileht Tartu Ekspress, märkides, et „keegi ei keela kunsti­näituse asemel piiritaguseid kaupluseid väisata“. Ega keela tõesti, aga täiendan, et Tartu-Valga maantee laugjais kurves ja sinusoidseis maastiku­joonis hõllanduvad David Hockney värvilised Los Ange­lese maastikud. Ja et iga nädalaga läheb see teekond veel ilusamaks. Samuti on rongisõit Valka väga mõnus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht