Esmaspäeval on meil siin ikka lumine

Loodetavasti näeme peagi näitust, kus uutes teostes on isolatsioonist tingitud emotsionaalne virvarr sügavamalt läbi tunnetatud.

KAISA EICHE

Peeter Talvistu kuraatorinäitus „Esmaspäeval oli meil siin veel lumine“ Tartu Kunstimajas kuni 31. V, kunstnikud Diana Tamane, Eerik Haamer, Marko Mäetamm, Mattias Reinula, Eero, Ijavoinen, Kalli Kalde, Marja-Liisa Plats, Paul Lepasson, Mette Mari Kaljas, Elise Christin Jörberg ja Vahur Puik.

 

Aeg on ärgata.

Kuid parem on harjuda unega.

Bob Perelman*

Pisut lähemalt taustaks lugejale, kes mingil seletamatul põhjusel loeb seda artiklit näiteks viieteistkümne aasta pärast. COVID-19 on nakkav viirus, mis levis Hiinast kiirelt üle maailma ja millele riigid reageerisid karmide piirangutega. Eestis kehtestati eriolukord 12. märtsil. Siinne institutsionaalne kultuuri-, sealhulgas kunstiprogramm, pandi seisma.

11. mail, kui näitus avalikkusele avati, oli eriolukorra 61. päev. Kuus päeva varem oli valitsus andnud teada, et 11. maist on lubatud muuseumide ja näitusasutuste siseruumide külastamine, kui seal järgitakse eritingimusi (vahemaa hoidmise reegel ehk 2 + 2, käte desinfitseerimisvahendite olemasolu, voldikuid ja tekste ei jagata, sest viirus võib levida saastunud pindadelt jne).

Algul veidi imestasin, et tavapäraselt kunstinäitusega kaasnevad kunstnike lühibiograafiad, teoste lühitutvustused ja näituse kaastekst paberil või külalisraamat on saalist puudu, aga kuraator Peeter Talvistu selgitas terviseameti nõudmisi. Kuraatori sõnul saadi kodus istumisest, isolatsioonist ja karantiinist rääkiva näituseprojekti idee ja osalejad kiirelt, nii kahe tunniga, kokku.

Eriolukorra ühisnimetaja oligi isolatsioon, aga mitte tavapärases indiviidikeskses tähenduses, isoleeritus ilmnes kõigil ühiskonna tasanditel. Riigid on isoleeritud, rahvusvaheline majandus on saanud hoobi, poliitilised sidemed sattunud tugeva pinge alla või katkenud.

Isoleeritud kunstnike eriolukorra kogemus on eeldatavalt samasugune – atraktiivne ja/või hirmutav – nagu iga teisegi oma. Millest on tõukunud kuraatori valik?

Ütlen etteruttavalt, et suuri intriige teoste valikuga ei püstitata. Võib-olla seepärast, et Eesti eriolukord ei olnud nii drastiliste meetmetega nagu Itaalias ja Hispaanias, kus kodunt võis lahkuda vaid eriloal, vastasel juhul karistati rahatrahviga.

Kõige ilmsemalt ja tugevamalt avaldub eriolukord, force majeure’i mõju Tartu kunstimuuseumi kogusse kuuluva Eerik Haameri maali „Isa ja poeg“ puhul. Kunstnik maalis selle ilmselt Saaremaal sõjaisolatsioonis (1943). Maalil on kujutatud lagedal väljal seismas kaht meest, ühel on käed rippu ja silmad suletud, teise karjeks moondunud nägu ja kehakeel väljendavad ekspressiivselt ahastust. Teised teosed tõukuvad paljuski olmepoeesiast, märksa vähemal määral ka olme õudusest, aktsendiks lähisuhte võimukoridorid. Või on tegemist hoopis olmest võõrandumisega? Kas autori oli haige ja tundis tõesti (surma)hirmu?

Kuraatori Instagrami-leidu, Mattias Reinula moefotolikku seeriat ja ridiküli meenutavat taiest võib vaadelda kui hirmu haigeksjäämise ees. Kuid keegi ei polemiseeri majandusliku olukorra üle, välja arvatud vahest kõrvalosatäitjana üles astunud Peeter Krosmann, kui ta Indrek Grigori dokumentaalses vlogi-videos väljendab muret, mis juhtub, kui tal Kreekas isolatsioonis olles raha otsa saab. Keegi ei polemiseeri ka päeva­poliitika üle. Me ei saa teada, mida arvavad kunstnikud poliitikute kehtestatud meetmetest, mis tõid (ja toovad) paljudele põhjaliku elumuutuse kas ajutiselt või isegi püsivalt.

Kuraatori Instagrami-leidu, Mattias Reinula moefotolikku seeriat ja ridiküli meenutavat taiest võib vaadelda kui hirmu haigeksjäämise ees.

Stella Mõttus

Mõned autorid, eelkõige sel aastal valminud töödega, väljendavad ilmekaid emotsioone, näiteks Paul Lepasson, kelle galerii keskele paigutatud pedaaliga kitarrivõimendi („Palun tule koju“) pakub näitusekülastajale võimaluse ennast välja elada, kuid selles väljendub ka töötuks jäänud muusiku äng. Ka Marja-Liisa Platsi akvarell-joonistused „Kaaslased“ sedastavad depressiivseid vaibe. Kõige raevukam ja ka kõige intrigeerivam teos on Marko Mäetamme mehe positsioonilt lähisuhtevägivalda vaatlev video „Perekond“ (2007). See sobib komplekti nagu rusikas silmaauku just päevakajalisuse poolest: kolmteist aastat pärast teose loomist on pere­vägivald indiviidi teadvusse jõudnud ning ühiskond on hakanud sellele adekvaatselt reageerima. Isolatsioonist tingitud frustratsioon klassikalises, kahe lapsega heteroperekonnas, kus ollakse teadmata aja jooksul nelja seina vahel sunnitud taluma läbisaamise variatsioone, sobib kenasti eelloetletud ansamblisse.

Ajal, mil füüsilise maailma müra oli katkenud ja oleks saanud iseendale või lähedastele pühenduda, ilmnes müra hoopis andmesidevoona. Vuajeristide rõõmuks hakkasid võrgus levima ennenägematud ja -kuulmatud eneseväljenduse vormid. Tundus, et suure osa vabast ajast istuti näoraamatus ja vahendati suhtlemisvajadusest kantuna valikute võimatusest tulenevat pöörasust. Meie kultuuriruumis on kõige äärmuslikum näide Linnar Priimägi, kelle Raadio 2-le antud intervjuu kustutati ja kes hiljem avalikult vabandust palus.

Selles mõttes on mainitud tööde puhul kuraatori üks valikuprintsiip – näoraamatust inspireeritud infotulv – igati mõistlik. Printsiibi nõrkus on aga ilmselt see, et näoraamat esindab paljuski omaette psüühilist ilmingut – naeratavat depressiooni.

Mul hakkas pärast näituse külastamist kummitama üks aastatetagune Unknown Mortal Orchestra lugu. „From the Sun“ ehk „Päikesest“ jutustab samuti isolatsioonist ja isoleeritusest, aga sealsed tagajärjed on hullemad ja viivad tulirelva järele haaramiseni. Loo video sisaldab tsitaati Marina Abramovići performance’ist „Rütm 0“ (1974), kus muu hulgas lähtutakse ka erilisest psüühilisest seisundist, kus ego ei funktsioneeri enam normaalselt, sest teatud aju osades on signaali saatmis- ja vastu­võtuvõime nii pärsitud, et stressis ei vallandu enam võitle-või-põgene reaktsioon. Nii on Marina Abramović pannud oma performance’i tegelase istuma toolile ja ta laseb pealtvaatajatel, võõrastel inimestel teha endaga kurat-teab-mida. Täielik enesesse sulgumine ja seeläbi enese kaitsetuks ja haavatavaks jätmine. Kuidas reageerib publik?

Kuid võib-olla osutabki Vahur Puigi videoteoselt näpatud näituse pealkiri „Esmaspäeval oli meil siin veel lumine“ nädalaid kestnud eriolukorra mitte­midagi­ütlevale argisusele, isegi igavusele, kui millestki muust kui ilmast ei olnudki enam rääkida. Loodetavasti näeme peagi näitust, kus uutes teostes on isolatsioonist tingitud emotsionaalne virvarr sügavamalt läbi tunnetatud.

* Elise Christin Jörberg kasutas seda lõiku videoteoses „Hiina“ (2020).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht