Esteedi maskid – et varjata või esile tuua

Charles Perrault’ Sinihabeme lugu on Veenrele pakkunud nii suurt kiusatust, et see näitusena läbi mängida – olgu siis karmi üldkultuurilise analüüsina või julge eneseanalüüsina.

HEIE MARIE TREIER

Tanel Veenre näitus „Sinihabe“ tarbekunsti- ja disainimuuseumis kuni 24. IX, kujundaja Katrin Sipelgas ja helikujundaja Veiko Anvelt (Ajar Stuudio).

Tanel Veenre on oma näituse pealkirjastanud Charles Perrault’ 1697. aastal ilmunud muinasjutu „Sinihabe” järgi, mis olla XVII sajandi lõpul mõeldud pedagoogilise ja hoiatusliku mõistujutuna Louis XIV vennatütrele, 19aastasele mademoiselle’ile. Muinasjutt jõudis Gustave Doré graafika kaudu hiljem kunsti ning üldse on see inspireerinud paljusid loojaid.

Sinihabeme legend räägib ülirikkast mehest, kes peibutas oma noori abikaasasid ja tappis neid, sulgedes saladused maagilise võtmega ruumi. Muinasjutus ilmnevad tabud on pärit idamaise kirjanduse mõjudest, ka too härra olla kandnud idamaiseid riideid.

Tänapäeval on muinasjutul kokkupuuteid soolisuse ja postkolonialistliku teooriaga, aga ka psühhoanalüüsi ja õudusfilmikultuuriga. Just kaht viimast võiks seostada Tanel Veenre näitusega, aga väga delikaatselt, õnneks. Näituse helikujundus lisab teostele mitteverbaalse impulsi – helid mähivad iga objekti ebamäärasesse ohu ja hoiatuse aimusse.

Kunstnik on teostes kokku pannud ootamatused, millesarnaseid võib kohata mõne gurmeerestorani menüüs või ebamaises poeesias.

 Mari Volens

Ometi võiks muinasjututeemat ka ignoreerida, sest Tanel Veenre kui esteet eksponeerib näitusel fantaasiarikkaid teatraalseid maske, mida ta on loonud juba pikema aja jooksul, aastail 2011–2023, osana oma ehte- ja moekunstist, samuti kabaree- ja teatrietendustest ning moe-show’dest. Osa maske ja aksessuaare on juba osalenud etendusel (Aldo Järvsoo ja Tanel Veenre moevaatemäng Haapsalus 2021. aastal; Pariisi kabaree). Sellest seisukohast võiks igale maskile juurde kujutleda ka tervikkostüümi (Tanel Veenre võrratud siidkleidid), aga ei pea seda tegema – näitusel käsitletakse maske iseseisvate skulpturaalsete objektidena.

Veenre näituse eelkäijana võib käsitleda ka esteet Agu Pilti, kelle ulmelises kostüümi- ja akvarelliloomingus oli näomaskidel oluline roll. Näituse tõlgendusse lisandub tasuta kaasaandena meditsiiniliste näomaskide kandmise nõue kogu maailmas aastail 2021-2022. Sügav analüüsiteema sotsiaalsetest ja poliitilistest pingetest, identiteedi allasurumisest ning uue identiteedi loomisest kas välisjõu survel või vabal valikul läheks aga Tanel Veenre poeetilise dominandiga näitusest juba liiga kaugele.

Valdavalt abstraktsed maskid on pandud hämaras ruumis õhku rippuma ning nende ülesanne tundub olevat kas varjata kujuteldava modelli nägu või luua uus nukulik nägu. Varjatud alateadvuslikele hoovustele apelleeriv, kuid elegantselt mänguline näitus jätkab mõtteliselt ehtekunsti rühmituse ÕhuLoss traditsiooni, kus on väärtustatud niihästi perfektselt teostatud objektid kui ka neid ümbritsev ruum ja keskkond.

Kui tulla tagasi muinasjutu juurde, siis selle peategelase rolli on pandud esitama ruumi keskel rippuv „Dalí” (merihobud, kosmiline tolm). Vaevalt mõeldakse siin Salvador Dalí triksterlikku isikut ennast. Pigem loob märksõna „Dalí” näitusele psühhoanalüütilise teooria ja sürrealistliku kunsti avarama raamistiku. Siiski tunduvad kuivanud ja krimpsus merihobudest mehenäo kontuurid mõeldud võib-olla hinnangulisena ja muinasjuttu silmas pidades eemale­tõukavana. Pole kahtlustki, et Tanel Veenre ei jää muinasjutu suhtes erapooletuks, vaid tunneb kujuteldavatele noortele naistele igati kaasa.

Näituse voldikus on aga mitu korda välja toodud Charles Perrault’ lause „Aga kiusatus oli nii suur, et ta ei saanud sellest jagu“, mis mõjub näituse võtmena. Ilmselt pakkus muinasjutt kunstnikule nii suurt kiusatust, et see korraks näitusena läbi mängida – olgu siis karmi üldkultuurilise analüüsina või julge eneseanalüüsina.

Soovitan pöörata eraldi tähelepanu iga töö pealkirjas välja toodud materjalidele ja kooslustele, mille hoolikas komponeerimine kuulub samuti ÕhuLossi traditsiooni. Kunstnik on teostes kokku pannud ootamatused, millesarnaseid võiks kohata mõne gurmeerestorani menüüs või ebamaises poeesias. „Sinihabeme“ näitusel on kasutatud järgmisi materjale ja kooslusi: balsapuit, kosmiline tolm, plastik, klaashelmed, nailon, viskoos, magnetid, teras, vilt, tekstiil, terasneedid, merihobud, veel kord kosmiline tolm.