Ettevaatust noored kunstnikud

Indrek Grigor

TÜ maalikunsti õppetooli magistrantide näitus „Ime!” Y-galeriis kuni 5. II ja III Tartu rahvusvahelise graafikafestivali noortenäitus „Noorus on ilus aeg” Nooruse galeriis kuni 21. I. Juhusena, mis paraku pigem erakordne, on Tartus avatud üheaegselt kaks noorte kunstnike näitust: Y-galeriis „Ime!”, kuhu koondatud Tartu ülikooli maaliosakonna magistrantide tööd, ja Nooruse galeriis „Noorus on ilus aeg / Just Kids”, kus võidutsevad kunstiakadeemia noored graafikud. Kahjuks või õnneks on näitused niivõrd erinevad, et neid omavahel võrrelda tundub võimatu. Mõlemal näitusel kombatakse alusdistsipliini piire, ent lähteülesanne või -positsioon on kummalgi nii isesugune, et paralleelide tõmbamine oleks vägivaldne. Ime! Jaan Elkeni juhendatavast kursusest sündivat TÜ maaliosakonna magistrantide näitust aasta alguses võib ilmselt nimetada juba traditsiooniliseks. Näitust ja kursust ühendav teema on olnud maalikunsti kui meediumi ümbermõtestamine ja selle haarde laiendamine. Selle lähenemise üks tulem on omapärased videoprojektid, millest laiemat tähelepanu on pälvinud küll vaid Laura Põllu tööd, ent osakonnaga seotud kunstnike näitustel võib videot kohata tihti. Nende videote silmatorkavaimaks ühisnimetajaks on amatöörlikkus, ent kuivõrd seal puudub ambitsioon ning tavaliselt on tegemist osaga maalipõhisest, installatiivsest tervikust, omandavad need siiski elujõu ja väärtuse. Videotega on seekord näitusel Kylm Lumi, Mari Jõgiste ja kaudselt ka Paavo Käämbre. Lume installatsiooni keskmeks on vanaema jutustatud kentsakad armastuslood või õieti lood vanaema flirtimiskatsetest. Kummastus peitub ilmselt ennekõike asjaolus, et lugusid räägib vanaema. Videoinstallatsiooni osaks on siin visuaalne jutustus, mis juhib jälgitava narratiiviga teemat sukatripi kui reliikvialiku ihaobjekti või kalliskivi juurest kaleidoskoobi abstraktsesse klaasikillumängu.

Mari Jõgiste installatsioonis on videol aga keskne roll. Käepäraste vahenditega esitatud Jeesuslapse sündi kujutav marionett-teatri etendus, mille heliribaks kõlab Lõuna-Ameerika kurikuulsa seriaali „Lihtsalt Maria” tunnusmuusika, ulatab näitusekülastajale religioosse kitši võtme, millega avada kõrvalsaali – või siis pigem kabeli – pimeduses esitatud butafoorsed, Mehhiko surmakultust parodeerivad altarid. Seintel rippuvad maalid aga võivad altarite olematus valguses üldse märkamata jääda. Paraku jääb ebamääraseks ka selle varjatuse sisuline taotlus. Näib, et tegemist on ikoonikultuse ja -praktika iroonilise kommentaariga. Samamoodi peidus on ka Kylm Lume miniatuursed portreed, mis on peidetud rõhutatult suurtesse, pitsääristusega kangast raamidesse, mille sügavuses maalid ära kaovad. Portreede ees ripuvad omakorda installatsioonikeskse sümbolina toimivad sukatripid. Tekib tunne, justkui oleks tegemist õigeusu riietatud ikoonidega, mille juures pole oluline mitte konkreetne kujutis (mis lähtub etteantud traditsioonist ega oma visuaalset iseväärtust), vaid ikoon kui selline, mida on vaja kaitsta.

Võib oletada, et autorite eesmärk on näidata maali kaudu kriitilist irooniaprismat kui pimedat püha kaanonit. Nii maali demüstifitseerimine kui ka rehabiliteerimine on aga juba mõne kümnendi eest läbitud ning sellise idee kumamine ekspositsiooni foonil vähendab üksjagu mänguliste installatsioonide iseväärtust. Kui eesmärk oli maalist loobuda, oleks tulnud seda lihtsalt teha ning vältida maali kui banaalse probleemi reflekteerimist.

Paavo Käämbre installatsioonis lae alla, altarite kohale tõstetud maal on eelmainituist erinevalt küll vaadeldav, ent ei vääri maalina paraku millegipoolest tähelepanu. Käämbre installatsioon, mis koosneb peaasjalikult riiulitele ja postamentidele asetatud medalite ja karikate valikust ning telerist, kus näeb signaali puudumist tähistavat valget säbru, jääb natuke umbseks. Koondatud on valik detaile, millest osa lähtub ilmselt näituse religioossest teemast, kuid elementide omavaheline seos ja neist moodustuv tervik jäävad tabamatuks.

Näituse suurim üllataja on Pille Johanson, kelle tehniliselt natuke toores, kuid vormiliselt paljulubav väikseformaadiline portreede galerii on näituse ilusaim osa. Ka Johanson mängib installatsiooniformaati kasutades maalide sümboolse positsiooniga, maalides püha õhtusöömaaja prügikasti kaanele ja rõhudes butafoorsetele raamidele, ent installatsioon ei domineeri maali üle, vaid toetab seda.

Maali sakraliseerimine tipneb Y-galerii suurimas saalis, mille võlvidealune sein on selle kolmeks portaaliks jaotumist ära kasutades võetud tarvitusele ikonostaasi seinana. Sellel seisab nelja autori koostööna sündinud „Maalikirik”: hulk väikseformaadilisi maale tugeval tumesinisel taustal. Seina värv ja tööde paigutus on taas irooniline viide lõunamaisele kitšilikule religioonikäsitlusele. Maalid ise paraku millegi muu kui paigutuse poolest teemaga kaasa ei mängi. Nii tõmbab visuaalse efektsuse poolest suure potentsiaaliga installatsioon taas kord tähelepanu juba ülal kritiseeritud püüdele irooniliste võtetega maali ebapühasusele viidata. Kõigele vaatamata mõjub näitus tervikuna väga hästi, osaliselt just äsja kirjeldatud seina tõttu. Y-galerii keeruline ruum on ära kasutatud läbimõeldult ja moodustab sidusa terviku.

Noorus on ilus aeg

Nooruse galeriis eksponeeritavale III Tartu rahvusvahelise graafikafestivali noortenäitusele, mille on kureerinud Marko Nautras ja Tõnis Kenkmaa, on kuraatorite hinnangul koondatud paljulubavate kunstnike valik.

Üldistavalt võiks öelda, et näitus on pealkirjas lubatule vastavalt nii sisult kui vormilt popp ja noortepärane. Graafikat esitatakse ennekõike narratiivse meediumina koomiksi vormis ning kaasaegsele kunstile kohustuslikud sotsiaalsed teemad on ilusti esindatud. Näituse sisuline probleem näib olevat täiskasvanuliku tõsiduse vastandamine uljale mängulisusele. M. R-iga signeeritud, vormiliselt nekroloogina mõjuvalt manifestitahvlilt võib lugeda: „Nägin oma põlvkonna parimaid päid ulgu ja naeru täis sõnade voos läbi Tallinna traavimas, etteantud radadelt jänesehaake tippides eemale põikamas, vastanduvaid maailmaid teppides valesid valikuid tegemas ja pääsemas ometi terve nahaga”. Nii on Taavi Villaku riigikogu otsustusvabaduse küsimust käsitleva graafika, Aap Kaur Suve kultuuripealinna Tallinna ja Tauno linna vastandusel mängiva korstnasse peidetud korstnapühkija hingeelu peegeldava pildisarja ning näituse vaieldamatult parima töö, Jevgeni Krassi Moskva kui tsentrumi ja äärealade kummastavaid suhteid käsitleva koomiksi kõrval galerii aknad kaetud lugematutest suudlustest jäetud huulepulgajälgedega. Ning näituse embleemiks on seatud Marta Vaariku foto kahe tagumiku vahele pressitud näost, mis väljendab nii noore looja positsiooni kui ka suhtumist.

Tehniliselt kõige klassikalisemad on Pavel Grebenjuki ja Mihkel Oksmanni tööd, kusjuures silma torkab mõlema autori lähtumine XX sajandi esimese poole karikatuuritraditsioonist. Seda stilistikat natuke leidlikumalt kaasajastades võiks see sotsiaalkriitilise kunstidiskursuse visuaalkeelde üksjagu vaheldust tuua. Siiani on see olnud Peeter Alliku personaalne kapsamaa.

Käll Haarde fotokollaaž, Ahti Sepsivarti voogav installatsioon ja Boih Nailili lagunev märklaud liigituvad teiste tööde kõrval suisa formalismiks.

Näituse mõjusaim installatsioon on aastapreemiate kandidaatide esitamise ja preemiate määramise kontekstis meie kunstivälja väga kriitiliselt tabav Mariliis Oksaare hoiatussiltide jada, kust võib kokku lugeda: ettevaatust, kultuur! ettevaatust, solidaarsus! ettevaatust, korruptsioon!