Feministliku, mitte naiskunstiajaloo poole!

REET VARBLANE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Seminar „Kunst, käsitöö, afekt: naisajalugude dokumenteerimine ja maailmade loomine“ EKAs 25. XI, korraldajad Margaret Tali (EKA) ja Ulrike Gerhardt (Potsdami ülikool), esinejad kunstnikud Mare Tralla (London ja Tallinn), #FramedinBelarus (Rufina Bazlova ja Sofia Tocar, Praha), Katrin Mayer (Düsseldorf ja Berliin) ja kunstiteadlane Katrin Kivimaa (EKA).

Kunstiteadlased Margaret Tali ja Ulrike Gerhardt olid ehitanud seminari üles kolmele küsimusele või õigemini küsimusteplokile ja ühele käsitöö või õigemini käsitsi teostatud kunsti, et mitte eristada tarbe- ja rahvakunsti, valdkonnale – tekstiilile. Kuidas selgitada traditsiooniliste ja põlvkonnaüleste kehaga seotud tehnikate tagasitulekut kunsti jälgimiskapitalismi ja diasporaade ajastul? Milline on selle mõju ja mida selle abil kanaliseeritakse? Kuidas saab selle abil dokumenteerida ja ühendada feministliku võitluse vorme ning praegust ja ajaloolist vastupanuliikumist? Arutelu aluseks oli kolm juhtumiuuringut (case study), neli kunstnikku (#FramedinBelarus koosneb kahest kunstnikust) tutvustasid oma viimase aja projekte. Või kui taas täpne olla, siis sõna „projekt“ on nende, eelkõige Mare Tralla kogukonda ühendava kunstitegevuse ja Rufina Bazlova poliitiliste tikandite kohta liiga neutraalne, loojast kaugenenud mõiste. Nad, eelkõige Tralla ja #FramedinBelarus rääkisid – tutvustasid, analüüsisid, asetasid konteksti – sellest, millest koosneb nende elu praegu. Mida nad peavad tegema, et olla aus iseenda ja oma kogukonna (ühiskonna) vastu ning ka ellu jääda. Ka Katrin Mayeri kunstniku-uurimus ei taha hästi projektikunsti alla mahtuda, sest see hõlmab märksa pikemat aega ja sügavamat pühendumist.

Tikkimine on sama tõsine tehnika kui video või maal.

Joosep Kivimäe

Püstitatud küsimustele seminarist küll selget, üheselt mõistetavat vastust välja ei koorunud, kuid esinejate valik ja eelkõige nende ettekande teemaasetus kõneles enda eest. Tekstiil ja eelkõige selle rahvakunstile omased võtted – esiemadelt õpitud tehnika ja traditsiooniline materjal – on vallutanud ka suured rahvusvahelised biennaalid. Veneetsia biennaali kuraatorinäitusel hakkas tekstiil silma juba kümme aastat tagasi ja see oli eelkõige seotud Lõuna-Ameerika, Aasia ja ka Aafrika kunstnikega ning kuraatori sooviga näidata sealset kunsti võimalikult ehedana. Suurelt jaolt on biennaalidel esitatud tekstiili autorid naised, aga mitte ainult. Euroopalikus traditsioonis on tekstiilitehnikaid – kudumist, tikkimist, heegeldamist, aplikatsioone, rüiut jne – seostatud naise ja naiseliku tegevusega. Seegi on vaid klišeelik arusaam ja juurdunud kapitalistliku töö- ja elualade soolise jagunemisega.

Tekstiil on olnud naiste relv, kui mõelda XIX sajandi keskpaiga tööliste väljaastumisi Ameerikas või XX sajandi alguse sufražettide loosungite ja teiste poliitiliste sõnumite peale. Tekstiili ja ka muude käsitöömaterjalide ja -tehnikate ehk siis materjalikunsti populaarsus ei ole ainult märk naiste tähenduse kasvust kunstis, vaid sellest, et enam ei saa opereerida Euroopa-keskse kunsti ja kunstiajalooga, ka siis, kui lisame mõne Aafrikast pärit, kuid Londonis ennast üles töötanud kunstniku. Üleilmsus (global village) ei tähenda ainult Euroopas (või ka USAs) välja töötatud uue meedia, vaid muu ilma traditsioonide ja mõtteviiside levikut. Nii nagu sajandeid tagasi ei jäädud ellu kogukonnata, koos tegutsemiseta, nii ei saada ka praegu selleta hakkama. Koroonapandeemia oli (on) selle näide. Võib ju vehkida kunstnike-superstaaride oksjonitel müüdud teoste ennekuulmatute hindadega ja panustada erakordse (mees)geeniuse kuvandile, kuid see ei toimi isegi mitte suurel kunsti­väljal. Tänavune Kasseli „Documenta“ oli selle hea tõestus. Ka Mare Tralla, #FramedinBelarusi (Rufina Bazlova ja Sofia Tocar, Praha) ning Katrin Mayeri tegevus.

Eestis ei ole tekstiilikunsti kadumist küll karta, tekstiilikunstnike liit avab Tartus Pallase galeriis aastanäituse ja jagab aastapreemiad. Kuid seminaril ei räägitud kultiveeritud tekstiilikunstist ja selle naasmisest. Ikka sõnumist või ka tegutsemis(elamis)viisist, mille edastamiseks kasutatakse tekstiili, aga ka selle ajalugu ja tähendust. Niiviisi on ka meedium sõnum.

Ainus, mille kallal tahaksin norida, on naisajalugu. Kirjutagem feministlikku ajalugu, sest see ei suru naised-naistegijad omaette kasti, vaid nad on ikka koos kõigi teistega. Senistest kunstiajalugudest eristaksid uut vaatenurgad, sõnavara, rõhuasetused, kunstnike valik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht