Figuuri muusikaline arhitektuur

Andri Ksenofontov

Manfred Kalatski ja Marta Stratskase näitus Tartu Kunstimajas kuni 29. V.  Manfred Kalatski ja Marta Stratskas esinevad oma esimese isikunäitusega Tartu Kunstimajas. Kuna Manfred Kalatski võrdleb näitust muusikaga, siis annab kaksik-soolonäitus kokku duetinäituse. Tööd on sildistamata – ka kontserdil ei kuulutata publikule muusikapala üksikuid osi kõva häälega ette. Algaja puhul on oma loomingu väljendamine teise kunstiala kaudu pretensioonikas žest, ent ka algaja võib oma loomingupõhimõtted läbi mõelda. Manfred Kalatski ei maali pilte ühe impulsi hooga, tööde ideed idanevad pikalt. Vahel, sukeldudes ülepea igapäevasesse töösse, märkab hetkelises  viivus midagi uut ja seni kogematut. Või tunneb ära midagi varem ja mujal kogetut. Nendest üksikutest hetkedest ja detailidest kujuneb tervik, mida ühendab matemaatiline või konstruktiivne printsiip. Igasuguse inspiratsiooni alguste algus on looduses. Loodus loob ja ehitab oma arhitektuuri. Kui inimene ehitab, siis gootika on mets. Kui inimene hingab, siis kopsud on puuvõrad ja hingetoru on tüvi. Loodus ei paku põgusaid haruldasi vaateid endasse  mitte ainult avarates maastikes, vaid ka kliiniku palatis või lõikuslaual. Luues arhitektuuri, järgib inimene looduse arhitektuuri, luues kunsti, jäljendab inimene looduse suhteid. Ent Manfred Kalatski ei ole järvemaastike ega lillekimpude maalija, tema töid täidavad üksikud figuurid kui puuslikud. Selline figuur võib täita kõrge maaliformaadi ainult oma näoga ning sama hästi võib esineda ka täispikkuses. Ent tegu ei ole mingi vana autoriteedi meenutaja ega kehtestajaga. 

Pigem on see organism, mis kasvas  kokku kunstniku inspiratsioonihetkedest ja kehastab looduse kogemust. Marta Stratskas maalib – tähendab, ta on. Kahel pool galerii sissepääsu ripuvad suureformaadilised tööd. Ühel on all must trambitud maa, teisel on ülal must tormine taevas ja mõlemat täidavad ringi rabelevad inimesed. Need, kes ilma sünnivad, teevad kõik, et mustast taevast langenuna jalule jääda. Need, kes end mustal maal leiavad, otsivad teiste omasuguste  seas rüseldes teed või kaotavad pea. Eesti noorte kunstis ei ole ammuilma nii dünaamilisi kompositsioone näha olnud; Marta Stratskase kiindumus Caravaggiosse ja Kieferisse ei ole sõnakõlks, vaid midagi tegelikku. Teda huvitab tugev tunne, sisemine tung, mis lõuendilt tagasi põrgates teda ennast muuta suudaks. Pärast nende kahe suure töö nägemist paistavad üksikfiguurid teises saalis justkui hiidmaalide eel- või järeltööd. Siin on suurte figuraalkompositsioonide lood lahti võetud iga üksikfiguuri lugudeks, sest inimkeha ei kõlba ainult märgiks mingis üldises ühiskondlikus sõnumis, inimkeha valdab iseenda väljendusrikkust. Kui verbaalne keel kuulub kirjanduse valda, siis kehakeel on loomupärane just kunstile, aga ka tantsule. Ometi on maalikunstis kehakeelel palju laiemad võimalused kui tantsus, sest viimane saavutab mõtte ainult liikumis toel, maalikunst kõneleb aga ka paigalseisva, puhkeseisus  keha kaudu. Peaasi et sellele valgus peale paistaks. Galerii kolmandas saalis jagavad Manfred Kalatski puuslikega seinapinda Marta Stratskase neli väikest aktimaali lihavast modellist. Need ei kirjelda mingi loo tegelase ettevõtmiste jada, tegelikult ta isegi ei liigu, vaid püsib igal pildil ühes ja samas toolileenil lösutavas asendis. Ent vaatajana tunned, et kõnetad teda, seda tegelast pildil, iga kord isesuguse pöördumisega ning ei ole kindel, kas  vastu kostab modell või autor. Kindel on see, et iga pilt vastab omamoodi.