Flöödimäng veevärgitorudel

Mai Levin

Concordia Klari (1938 – 2004) seni vähetuntud looming

Concordia Klari mälestusnäitus G-galeriis 2. – 21. I ja Draakoni galeriis 9. – 28. I.

Alates 1970. aasta ofordist “Muinaslinna väravad” on enamiku Concordia Klari tööde tegelasteks olnud kummalised muusikud, valdavalt kaunid noored naised, kes igatahes alguses musitseerisid üpris imelikel pillidel. Need olid kokku pandud torudest, valamutest, kraanidest, meenutades Majakovski noorpõlvevärssi “Aga kas teie mängiksite nokturni veevärvitorudest flöödil?” Tõepoolest, looja väljendusvahendid võivad paista veevärgitorudena, võrreldes peenimast peenima – vaimse substantsiga, mida ta nende abil üritab väljendada.

Klari loojakuju tegi aja jooksul läbi rea muutusi. 1970. aastate algupoolel oli see sürrealistlikult-ärritavalt kummaline (“Hirm”, 1973, värviline söövitus, pehmelakk; “Insektsioon”, 1975, värviline ofort, pehmelakk). Tollases sürrealismilaines on Klar üks huvitavamaid osalejaid ootamatute teemade-kujunditega. 1970ndate teisel poolel on tema muusik rahvusromantiline, resoneerudes taas üldisema tendentsiga (1976. aasta Kristjan Raua preemia ja 1977. aasta IV Tallinna graafikatriennaali peapreemia saanud lehtede kolmik “Hüüa, hüüa, pillikene”, “Viibisin vilet puhuma”, “Lüü üits lugu lustipilli”, pehmelakk). Alates 1980ndatest inspireerivad tema muusasid suurejoonelised looduspanoraamid, suuremalt jaolt aga musitseerivad nad Vana-Tallinna motiividel, seda ka Jaan Krossi romaani “Kolme katku vahel” 1985. aasta luksusväljaandes. Selle illustratsioonid pälvisid 1984. aastal Vilniuse raamatukunstitriennaalil grand prix’, “Suure Merevaigu”. 1990ndate lõpus sukeldub võluv naismuusik äkki lopsakasse taimestikku värvilises pehmelakis. Seda võiks ka eskapismina tõlgendada, kui looduskiindumus ei tugevneks vanemas eas paljudel inimestel, sealhulgas ka kunstnikel. Pealegi esineb Concordia Klari loomingus algusest peale intensiivselt tunnetatud loodusmotiive.

Tema viimaseaegne tehnika on hoopis ebatavaline. Lehed ja oksad jätavad ise oma jäljendi trükiplaadile, muidugi mitte päris kunstniku abita. Nii et see on omamoodi live-tehnika. Teatud hulk plaate on võimaldanud trükkida üsna palju kompositsioone alati erinevates värvikooslustes. Iga leht on tegelikult unikaalne. Võrdluseks olgu öeldud, et 1980ndateks tõusis Klari lehtede tiraaž suure nõudluse tõttu 75ni.

Klari hilisperioodi värviliste pehmelakkide ja viiemeetriste paberirullide, tundlike taimejoonistustega “kakemonode” valik on eksponeeritud mälestusnäituse G-galerii osas. Seal võib näha ka varasemaid, pehmelaki ülekandejoonistusi 1970ndate algusest. Neid näitas kunstnik ise juba isikunäitusel Tallinna Linnamuuseumis 1986. aastal, ent kahtlemata on need paljudele uudis. Viimistletuna omandavad need pliiatsijoonistused iseseisva kunstiväärtuse.

Draakoni galeriis on väljas Klari loomingu varajasem ja tuntum osa, ehk küll, nagu Jüri Hain ja Jüri Kuuskemaa tõdevad, memoria brevis est. See väljapanek algab õpilastöödest (Klar lõpetas kunstiinstituudi 1963. aastal) ning annab läbilõike kunstniku estambiloomingust kuni 1998. aastani. Draakoni galerii näituse kuraator on Anne Untera Eesti Kunstimuuseumist, G-galeriis on näituse kureerinud abikaasa Peeter Ulas ja tütar Maria-Kristiina Ulas.

Tihedas koostöös kunstniku omastega on autorite kolmikul Vappu Thurlow’il, Anne Unteral ja minul sündimas Concordia Klari kohta ka raamat, mille kujundab Jüri Kass. Vaatamata sellele, et Klar on kuulunud eesti graafika esirinda 1960ndate ja 70ndate vahetusest peale, puudub siiani tema loomingu ülevaatlik väljaanne. Loodetavasti aitab raamat tunnetada tema loojamastaapi. Värske nüansi lisavad ka kunstniku luuletused aastatest 1959 – 1965.