Flaami kuldajastu naiskunstnikele mõeldes

Naiskunstnike tööde kohalolu Kadrioru kunstimuuseumi Flandria kuldse ajastu näitusel peegeldab autentselt flaami tollast kunstielu, hariduslikke ja ühiskondlikke olusid.

KATRIN KIVIMAA

Näitus „Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu“ Kadrioru kunstimuuseumis kuni 31. X, kuraator Katharina Van Cauteren (The Phoebus Foundation), kaaskuraator Greta Koppel (Eesti Kunstimuuseum) ja koordinaator Niels Schalley (The Phoebus Foundation). Valik Phoebuse fondi XV–XVII sajandi flaami kunsti kollektsioonist.

Kadrioru kunstimuuseumi näitusel „Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu“ on eksponeeritud kolm teost kolmelt autorilt, mille puhul peaks muu hulgas rääkima naiste aktiivsest osalusest Madalmaade kuldajastu kunstiloomes ja kunstiäris. Catharina van Hemesseni, Michaelina Wautieri ja Catharina Ykens II näol on tegemist kolme väga erineva tausta ja tuntusega kunstni­kuga. Nende elulugu, koht kunstiloos, teoste valeatribueerimine või hiljutine taasavastamine on aga ilmekas näide, kuidas on naiskunstnikke pikka aega koheldud kanoonilises kunstiajalookirjutuses ning ka kollektsioneerimisel ja eksponeerimisel.

Kunstnikuks sündinud. Nii hollandi kui ka flaami XVI ja XVII sajandi kunstielu eristas teistest Euroopa kunstikultuuridest naiskunstnike suur arv. Juba flaami XV sajandi lõpu kunstnike gildi nimekirjadest ja teistest ajaloodokumentidest on teada, et sealses kultuuriruumis tegutsesid paljud naised professionaalsete illustraatorite ja kunstnikena. Ameti ja ateljee-töökoja olid nad reeglina pärinud perekonnaliinis. Edukamad ja tuntumad naiskunstnikud kindlustasid endale aristokraatidest patroonide ja tellijate toe või töötasid mõne õukonna juures. Naiskunstnikke ja nende arvukust mainib oma Madalmaade reisikirjas ka Firenze humanist ja kaupmees Ludovico Guicciardini (see raamat on näitusel samuti väljas).

Renessansiaja kunstnik Catharina van Hemessen (1527/28 – pärast 1567. aastat) on kunstiajaloos mitmes mõttes tähendusrikas. Hemessen, nagu paljud tolleaegsed ja hilisemad naiskunstnikud, sündis kunstniku (või kunstnike) peres. Reeglina õpetas neid isa, antud juhul siis Jan van Hemessen, kelle looming on Kadrioru näitusel ühe portreega esindatud. Catharina van Hemesseni nimetatakse Euroopa kunstiloos tihti esimeseks naissoost maalikunstnikuks: seda põhjusel, et ta on esimene naiskunstnik, kelle kindla autorsusega tahvelmaalid on säilinud. Enamik tema vähestest teostest on signeeritud ning temast on kirjutanud nii Ludovico Guicciardini kui ka (ilmselt viimase andmetele toetudes) itaalia kunstnik ja kunstiajaloolane Giorgio Vasari. Catharina van Hemessen oli Antwerpeni püha Luuka gildi liige ning tema patroon oli keiser Karl V õde, Hispaania Madalmaade asehalduriks olnud Ungari Maria, kelle õukonnaga kunstnik pärast abiellumist mõneks ajaks liitus.

Catharina van Hemessen spetsialiseerus miniatuursetele portreemaalidele, millel oli tollal oluline roll isiklikku laadi, perekondliku, aga ka kollegiaalse suhtluse edendamisel. Kadrioru näitusel on väljas tema ümarformaadis noore naise miniatuurportree aastast 1550, üks väheseid kunstniku signeerimata töid. Kunstiajaloos peetakse aga kõige olulisemaks tema autoportreed (1548). Tegemist on väidetavalt üldse esimese kunstniku autoportreega, kus on autorit näidatud maalimise protsessis, molberti taga istumas, töövahendid käes. Autor oli selle tegemise ajal 20aastane, nagu ütleb signatuurtekst „Ego Caterina de Hemessen me pinxi 1548 Etatis sua 20“.

Barokiaja juhtiv naiskunstnik. Üks viimase aastakümne suuri taasavastusi flaami kunstiajaloos on Michaelina Wautier (ka Wautiers, 1604–1689). Kadriorus on välja pandud tema allegooriline portreemaal „Igaüks vastavalt oma maitsele“ (u 1650), kus on kujutatud kahte poissi, kes mõlemad tahavad endale ühe käes olevat keedetud muna. Kuni Wautieri suure retrospektiivnäituseni Rubenshuisis 2018. aastal oli see teos atribueeritud Jacob Van Oostile. Enamiku teiste Wautieri tööde saatus oli sama: pärast tema surma hakati nende autorsust omistama teistele kunstnikele (enamasti meestele, vaid autoportreed peeti pikka aega Artemisia Gentileschi tehtuks) ning Michaelina Wautieri nimi vajus unustusse. Tuntud briti feminist ja kirjanik Germaine Greer avaldas aga oma 1979. aastal ilmunud teoses ajaloos tuntud naiskunstnikest arvamust, et suur osa Wautieri teostest ootab veel atribueerimist ja taasavastamist (tollal peeti tema omaks vaid nelja teost). Ja ta ei eksinud.

Wautieri eluloost ja haridusteest pole just palju teada ning tema taasavastamisel on olnud juhtiv roll belgia kunstiteadlasel Katlijne Van der Stighelenil. 2018. aastal kureeris Stighelen Amsterdamis Rubenshuisis põhjaliku Wautieri näituse, mille järel vallandus lausa nn Michaelina-vaimustus nii ajakirjanduses kui ka kunstiturul.

Jõukas perekonnas sündinud Wautier tegutses Brüsselis, kus ta elas ja töötas koos kunstnikust venna Charlesiga (Kareliga). Wautier erineb teistest naiskunstnikest selle poolest, et ta tööd hõlmavad väga erinevaid teemasid ja žanre ning tema kunstnikuhaare annab tunnistust heast ja laiapõhjalisest haridusest. Stiilikriitiline vaatlus näitab tema puhul eelkõige prantsuse ja itaalia barokk-kunsti mõjutusi ning on isegi spekuleeritud, et ta võis kas Prantsusmaal või Itaalias kunsti õppida. Talle seni omistatud umbes kolmekümnest maalist on suur osa kas ajalooliste isikute või allegoorilised portreed, aga esindatud on ka religioosne maal ja mütoloogiline ajaloomaal. Just viimati nimetatud žanr, mida akadeemilises kunstihierarhias peeti kõige olulisemaks, jäi naiskunstnike vaateväljast tihti välja – eelkõige seetõttu, et see eeldab väga head mehekeha anatoomia tundmist ja akti joonistamise oskust. Selle omandamisele polnud aga naissoost kunstiõppijatel kaua vaba juurdepääsu.

Wautier oli selles mõttes erand. Tema peateoseks on suuremõõduline teos „Bakhanaal“ (ka „Bacchuse triumf“, u 1650–1665), üks neljast Hispaania Madalmaade asehalduri ertshertsog Leopold von Habsburgi kollektsiooni kuulunud Wautieri teosest. Praegu Viini kunstiajaloo muuseumi kogusse kuuluv maal on pannud uurijad küsima, kus võis Wautier omandada niivõrd hea akadeemilise kunstihariduse, sh oskuse kujutada katmata mehekeha. Dionysose/Bacchuse pidustuste stseeni üks tegelane, maali serval seisev palja rinnaga naisfiguur, on kunstniku autoportreeline kujutis. Kuigi kunstniku autoportree lisamine maalikompositsiooni oli levinud tava, peavad kunstiteadlased seda antud teema ja käsitlusviisi puhul haruldaseks ja ebakonventsionaalseks sammuks.

Kunstnikust nunn. Kadrioru muuseumi näituse kolmanda naiskunstniku teos asub kunsti ja kurioosumite kabinetiks kujundatud toas. Catharina Ykens II (1659–1737/1756) väikse formaadiga maalil „Vanitas“ („Edevus“, 1688) on kujutatud jõuka daami büsti, kus on näo asemel pealuu. Seetõttu kuulub see ikonograafiliselt memento mori tüüpi teoste hulka. Catharina Ykens II pole sama tuntud kui Hemessen või Wautier, kuid tema valikud näitlikustavad samuti naiskunstnike tegevuse ja elutee mustrit.

Ykens kuulub kunstnike dünastiasse, õppides kunstnikuks oma isa käe all. Ka tema vennast Peter Ykensist sai kunstnik. Ykensi looming koosneb peamiselt lillemaalidest ja religioossetest kompositsioonidest, millele on iseloomulik lille- või puuviljagirlandide lisamine. Tema puhul pole religioosne temaatika tellimustöö, vaid peegeldab veendumusi ja eluvalikuid: ta oli tänapäeva Belgia aladel XII sajandi lõpul tekkinud ja Madalmaadel väga populaarse (poolilmaliku) begiinide usuühenduse nunn. 1688. aastal võeti Ykens vastu Antwerpeni kunstnike gildi, mille dokumentides on teda nimetatud nunnaks ja maalikunstnikuks.

Belgia erafondi The Phoebus Foundation kogu põhjal koostatud näitusel Kadrioru kunstimuuseumis on väga palju tahke ja see kõneleb vaatajatele kunsti arengu kõrval samavõrra palju poliitilise ajaloo, ühiskonnaolude, teadusavastuste ja kultuuriuuenduste kohta. Naiskunstnike kohalolu selles ekspositsioonis peegeldab samuti tollast flaami kunstielu, hariduslikke ja ühiskondlikke olusid.