Foto ei ole klõps ja valmis

Praegust Fotografiska näituste valikut saab soojalt kõigile soovitada. Eriti tasub mõelda selle üle, kas ühe foto tegemine on ikka kerge.  

MARTIN BUSCHMANN

Ameerika fotograafi ja filmitegija Alex Prageri näitus „Tere tulemast koju“ kuni 29. XI, rootsi visuaalkunstniku ja fotograafi Erik Johanssoni näitus „Ääretagused paigad“ kuni 17. I 2021 ja brasiilia fotograafi ja -ajakirjaniku Sebastião Salgado „Kuld“ kuni 25. X. Kõik näitused on väljas Tallinna Fotografiskas.

Fotografiskasse läksin tegelikult suuresti Alex Prageri näitust vaatama. Sebastião Salgado „Kuld“ oli juba nähtud ja Erik Johanssoni tegemistesse süvenesin viimati umbes kümme aastat tagasi. Digitaalsed fotokollaažid ja -manipulatsioonid ei ole tavaliselt päris see, mis paneb mu südame kiiremalt põksuma.

Fotolavastused on dokumentaal­fotograafia kõrval köitnud mind aga juba pikemat aega. Mida aasta edasi, seda enam on tunne, et fotolavastuste roll kunstimaailmas kasvab üha. Keda üldse huvitab tänapäeval tõde? Mis üldse ongi praeguses ühiskonnas reaalsus? Või mida tajume reaalsena? Alison Jackson on käsitlenud oma näitusega „Tõde on surnud“ seda teemat edukalt kuulsustest tehtud lavastatud fotode kaudu. 2019. aasta Veneetsia biennaalil oli Stan Douglas esindatud suurepärase seeriaga „Blackout“, mille võiks eesti keelde tõlkida „Elektrikatkestusena“. Kujutatud on olukorda, milline võiks olla elu New Yorgis elektrikatkestuse ajal, ning see kujutluspilt tundus vägagi reaalne. Võiks isegi öelda, et Douglase seeria kõigub kusagil libauudiste piirimail. Vähemasti oleks võinud tollal need fotod libauudistena ette sööta. Miks mitte ka praegu, kuigi nüüd on vahest lihtsam Ameerikas dokumentaalfotograafina need kaadrid otse tänaval kätte saada – lavastada pole vajagi.

Oodatult hea. Alex Prageri fotolavastused on natukene teist tüüpi. Tegelikult on ka Prager vaataja suhtes üsnagi aus. Näitusele sisenedes on tunne, et on kinno satutud. Loogiline järeldus, sest näitusesaalis esitletakse ka tema lühifilmi „Mäng tuules“. Prager on kasutanud meisterlikult ära oma filmitegija tausta ja fotod on tõepoolest justkui filmikaadrid, suurepärase kaameratöö tulemus, omamoodi ood tema kodulinnale Los Angelesele mahlases Alfred Hitchcocki kastmes. Prager ei pretendeeri ülimale realismile ega ürita kedagi petta. Vaatajale jääb küll mulje, et ta on kohal, aga maailm, mille Prager on loonud, on filmimaailm. Ülimalt tugev hitchcockilik visuaal ainult võimendab seda.

Prageri maailma kõrvutamisel Sebastião Salgado omaga paistab filmilikkus eriti silma. Kuna Salgado „Kuld“ on eksponeeritud sealsamas, kõrvalruumis, siis ei ole raske mõlemat koos vaadata. Salgado on dokumentaalfotograaf. Tema puhul ei ole tegemist fotolavastusega, vaid päris maailmaga. Salgado visuaal on aga vägagi filmilik: seintelt vaatavad vastu ülikontrastsed pisut piibellikud stseenid. Vaatajale näidatakse, mis toimub: ta asetatakse sündmuste keskele, kuid need ei tundu tõelisena. See on ilus, võimendatud ja teistsugune maailm, selline, mida oleme harjunud nägema filmis. Fotograafias on see­sugune kujutusviis üsna levinud, kui on tarvis vahendada teemasid, mis võiksid kuidagi valusalt närvi pihta lüüa või kui on vaja kedagi heroiseerida. Tihtipeale on ka sõjafotod natukene filmilikud, sest padurealistlik foto sõjatandrilt viiks suure tõenäosusega enamiku vaatajatest teraapiasse.

Prageri ja Salgado näitused on head, tõepoolest head. Ma ei kahetse, et neid vaatama läksin, aga need on oodatult head. Selline mõnus nauding, sest teadsin juba ette, et mulle see meeldib. Sama tundsin Berliinis Irving Penni 100. sünni­aastapäeva näitusel: teadsin täpselt, mida oodata, ja saingi selle kogemuse, mille järele olin sinna läinud. Umbes sama tunne on lemmikrestoranis: oled seal korduvalt käinud ja naudid iga külaskäiku. Üllatada, nagu näiteks suvaline kiirtoidukoht kusagil Berliini kõrvaltänavas, see enam ei suuda.

Berliini kõrvaltänava suvalise, kuid üllatava kiirtoidukohaga võib aga võrrelda Erik Johanssoni näitust. See näitus üllatas ka mind. Nagu juba mainitud, ei ole ma siiani olnud digitaalsete fotokollaažide fänn, ent Johansson pani mind sellel näitusel häbi tundma, et olin ta vahepeal ära unustanud. Kõige eredamalt on mul meeles 2008. aasta pilt „Mine oma teed“ (see on sel näitusel täiesti olemas), kus (maan)teed on kujutatud kangana, mida veetakse üle roheluse. Elasin tollal Pennide, Avedonide, Winograndidega täidetud fotomaailmas ning mõtlesin Johanssoni kohta, et okei, oskab fotošoppida küll, aga ei ole minu maitse.

Loll on loll olla … See, millega Johansson on vahepeal hakkama saanud, on imetlusväärne. Tegemist on muinas­jutumaailmaga, kuid igas pildis on kübeke reaalsust. Vaatajana on mul väga imelik tunne: ma ju tean, et pildid, mida vaatan, on muinasjutt, aga need on meeletult realistlikud ja detailsed. Johansson on osanud luua hetke, kui vaataja on pildi osa – ta lihtsalt on seal. Paradoksaalselt on tema looming reaalsem kui Salgado oma. Vaatajana olen just seal, kus ta tahab, et ma oleksin.

Täiesti omaette teema on, kas fotokollaaž on fotolavastus. Kas Johanssoni looming on rohkem lavastus või lihtsalt kollaaž? Nügin Johanssoni tegemised ikkagi kergelt fotolavastuse poolele. Töömeetodid on teised, kuid minu silmis on tal vorm vägagi lavastuslik. Kas on üldse tähtsust sellel, kas pilt pannakse kokku võtteplatsil või arvutis? Filmides on arvutigraafika laialt levinud ja green screen’il näitlemine olematute tegelastega on teatud filmide puhul pigem norm kui erand. Johansson ei loo oma piltide objekte arvutis. Ta on pannud kokku erinevad ülesvõtted. Mõnikord on ta selle ühe komponendi saamiseks kulutanud ikkagi meeletult aega. Ajast ja töömahust tänapäeval küll väga ei räägita, eriti fotode puhul – klõps ja valmis. Tõepoolest, vaatajana mind enamasti ei huvita, kuidas pilt on tehtud: mind ei huvita ei ISO, säriaeg ega kasutatud ava. Midagi suudan ise välja lugeda, aga ma ei hinda tehnilist poolt. Foto peab mõjuma. Mul peab olema, mida vaadata ja mille üle mõelda.

Salgado, Prager ja Johansson sunnivad aga mõtlema korraks sellelegi, kui palju on vaja teha, et üks pilt jõuaks vaatajani. Ma ei pea silmas logistikat, puhtalt fotograafi töömahtu. Prager ehitab üles filmi võtteplatsid, Salgado ootas kuus aastat, et saada lõpuks Serra Pelada kullakaevandusse pildistama, Johansson teeb umbes kaheksa pilti aastas ja meeletu osa ajast võtab foto komponentide ülespildistamine. Kui palju kulub aega, et saavutada meisterlikkus, mistõttu suudab fotograaf hoida vaatajat kütkes ja äratada temas just sellise tunde, nagu on soovinud?

Johanssoni loome ilmestab seda protsessi minu meelest ideaalselt. Võib-olla ajan oma joru, aga leian, et eelmainitud pilt „Mine oma teed“ on näituse nõrgim. Seetõttu tasub hoolikalt vaadata, mida on näitusel veel välja pandud.

Minu lemmik on „Põlev puu“ (2020): mees, kirves pihus, vaatab taamal põlevat puud. Põhjamaade mütoloogiat tundes ei ole vaja palju mõelda, et luua side Yggdrasili ehk ilmapuuga. Vägagi muinasjutulises pildis on midagi, mille üle tasub mõtiskleda ka praegu: kui kaugel on see hetk, kui inimkond vaatab süngelt pealt, kuidas maailm põleb ja (metafoorne) kirves inimkonna käes on kasutu.

Johanssonil on kulunud kaksteist aastat, et saavutada oma valdkonnas meisterlikkus. Kaksteist aastat kulus tal selleks, et mind veenda selles, et digitaalne fotokollaaž võib olla nauditav. See on päris pikk aeg. Foto ei ole klõps ja valmis. Klõpsu tegemise taga on meeletu töö.

Praegust Fotografiska näituste valikut saab soojalt soovitada kõigile (peaaegu – lehmi seal kahjuks ei ole). Kolm üsnagi erinevat näitust jooksevad lõpuks kokku tervikuks. On midagi igale maitsele, kindlasti midagi, mida vaadata ja mille üle mõtiskleda. Ja eriti tasub mõelda selle üle, kas ühe foto tegemine on ikkagi kerge.