Fototudengitest maailmakodanikeks

Praeguses poliitilises olukorras on elutähtis säilitada sotsiaalne tundlikkus ja kriitiline mõtlemine, anarhistilik joon ja ka oskus koostööd teha.

MARGE MONKO

Kui ma 2002. aastal EKAsse fotograafia erialale õppima asusin, olid minu teadmised (foto)kunstist nullilähedased. Juba kuu aja pärast mõistsin, et olen õnneliku juhuse tõttu sattunud täiesti õigesse kohta. Olen siiani Eve Kiilerile tänulik ambitsioonika õppeprogrammi eest: erialaloengute kõrval olid just teooriakursused need, mis kujundasid maailmavaate ja ärgitasid kriitiliselt mõtlema. Kui oma bakalaureusediplomit vaatan, ei suuda siiani uskuda, et kolme aastaga oli võimalik läbida kõik need kursused, mis seal kirjas on.

See, et ma mõne aasta pärast ise tunde andma hakkasin, oli tingitud hädavajadusest: osakonnal oli vaja tunni­andjaid ja minul tööd. Tänu Marco Laimre usaldusele ja toetusele jätkasin nii kunstniku kui ka õppejõuna. Olen alati arvanud, et kunstiakadeemias õpetamine on parim töö, mis mul eales on olnud.

2017. aastal kandideerisin professoriks. Selleks ajaks oli fotograafia osakond juba läbinud kasvuraskuse faasid ning olukord akadeemias ja ka kunstiväljal on nüüdseks palju stabiilsem kui varem. Kahekümne aasta jooksul on ära proovitud mitmed õppemeetodid, loodud tugistruktuurid nii osakonna sees (töökojad ja tehnoloogiline baas) kui ka kunstiväljal (fotokunstnike ühendus, Tallinna fotokuu, fotomess, uue pealkirjaga „Foto Tallinn“) jne. Millest siis veel unistada?

Foto Reimo Võsa-Tangsoo seeriast „Avamised ja sulgemised“.

Minu eesmärk on, et meie lõpetajad tunneksid ennast maailmakodanikena rahvusvahelisel kunstiväljal. Alati leidub koole, kus on paremini varustatud töökojad ja avaramad ateljeed, aga veelgi tähtsam on see, et meie tudengeid innustaks ja õpetaks tunnustatud kunstnikud ning et nad näeksid ennast suurema pildi osana. Meil ei ole enam põhjust põdeda.

Olgu selgelt välja öeldud, et meie programmi eesmärk ei ole ega saagi olla õpetada süvendatult kõiki fotograafia alavaldkondi. Lühikese bakalaureuse­õppe jooksul on meil üliõpilastele pakkuda fotograafia tehnilised ja prakti­lised baaskursused ning kunsti- ja visuaalkultuuri loengud. Oluline on, et tänu suhteliselt väikestele gruppidele saame toetada iga tudengit selles, milles ta hea on.

Aeg-ajalt küsitakse, kas fotograafia õppekava ja vastuvõtt võiks olla integreeritud teiste vabade kunstide teaduskonna erialadega, nagu graafika, maal ning skulptuur ja installatsioon. Minu seisukoht on, et see ei ole otstarbekas, sest fotograafia laiapõhjalise profiili (igaüks on kunagi mõne pildi teinud!) tõttu on meil õnnestunud meelitada ligi tudengeid, kes on sattunud siia pool­juhuslikult nagu mina ja leidnud endas kunstniku, fotograafi või mõne muu eriala esindaja. Fotograafia osakonna lõpetanud on 2000ndate keskpaigast kunstipilti kõvasti rikastanud – nende panust on raske üle hinnata.

Praeguses ühiskonnas ja poliitilises olukorras on elutähtis, et säiliksid sotsiaalne tundlikkus ja kriitiline mõtlemine. Ja seda mitte ainult oma distsipliini raames, vaid laiemalt, et tudengitel oleks oma seisukoht ja et nad julgeksid seda ka väljendada, et säiliks anarhistilik joon, aga ka avatus ning oskus koostööd teha.

Marge Monko on Eesti kunstiakadeemia fotoosakonna juhataja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht