Disainistik. Funktsioon

Disain on sotsiaalne praktika, mis ei peaks tähistama pelgalt „tehtud asju“, vaid potentsiaali „asju teha“.

TAAVI HALLIMÄE

Eset, mis ühtegi funktsiooni ei kanna, ei ole olemas. Kui objekt – olgu looduslik või tehislik – ei pruugi oma esialgses olekus kanda üheselt määratletavat funktsiooni – olles seejuures määratletud näiteks kui materjal –, siis eseme puhul ei saa funktsioonist mööda vaadata. Ese on objekt, mis on disaineri ja tehniku töö kaudu tõstetud kultuurilisse ja tehnoloogilisse valda ning seeläbi inimlikustatud. Funktsioon tähendab objekti koloniseerimist disaini, kultuuri ja tehnoloogia poolt.

Funktsioon lisab objektidele esemelisuse ja toob need inimkesksesse maailma. Funktsiooniga antakse esemed ja teenused inimeste kasutusse ja pannakse need kindlal viisil liikuma, rakendades selleks inimese keha, praegusel ajal ka ainult tähelepanu. Esemed ja teenused mõjutavad kehapoliitikat, ideoloogiat ja üldisi tõekspidamisi, kusjuures funktsiooniga määratakse esemete ja teenuste instrumentaalne väärtus. Võib nautida „hästi“ disainitud esemete või rakenduste välimust, nendega seotud kultuurilisi tähendusi või mugavat kasutuskogemust, kuid funktsiooniga on määratud, mida saab eseme või rakendusega ette võtta. Ese ühendab inimest ja tegevust, muutes tegevuse võimalikuks.

Nii nagu võim, mis läbistab meie kehi, väärtushinnanguid ja mõtlemist, nii läbistavad meid ka esemete ja teenuste funktsioonid, mis teostavad kehade ja meelte üle võimu. Esemed ja teenused ei tööta ainult inimeste, vaid ka inimesed nende jaoks. Disain ja selle funktsionaalsus on abiks, kui soovime istuda võimalikult mugavalt, juua vett seda raisku laskmata või leida hõlpsasti uusi lugusid Spotifyst, kuid samamoodi dikteerib disain ja selle funktsionaalsus selle, kuidas peaksime istuma, et meil mugav oleks, kuidas oma kätt hoidma, et vesi üle klaasiserva ei läheks, või millised on Spotify algoritmid, mis meid selle rakenduse külge köidavad.

Funktsioon on justkui materialiseerunud võim, mis suunab meie kehi ja mõtlemist. See ei ole abstraktne subjektidesse talletunud mikrovõim, millest kirjutas Michel Foucault, vaid midagi, mille järjepidev tööshoidmine sõltub toodete ja teenuste disainist, kasutatud tehnoloogiatest ja neid saatvatest väärtustest. Nii Foucault’ mikro­võimu kui ka modernistliku disainidiskursuse väärtustatud funktsiooniks tuleb tegevusi pidevalt efektiivsemaks muuta.

Ka Saksamaal Weimaris asutatud Bauhausi koolkond, mille disainerid lõid vorme funktsiooni järgi, liikus funktsionaalsuse, efektiivsuse ja lihtsustatuse suunas. See tähendas liigsete tähenduste ja ornamentide asemel selguse presenteerimist. Esteetiline külg pidi funktsiooni ennast edasi andma. Nii lõi disainer Josef Hartwig nüüdseks juba sada aastat tagasi malekomplekti, mis seda põhimõtet hästi illustreerib. Hartwigi malendid ei väljenda sümboolseid ja suurejoonelisi kujundeid kroonidest, hobustest ja odadest, vaid on disainitud vastavalt väärtustele ja funktsioonidele, mida iga malend täidab. See, kuidas üks malend liigub, mõjutab selle väljanägemist. Otse liikuv ettur on väike kuup, võrdlemisi suure liikumisvabadusega vanker suur kuup, ratsu on lihtsalt L-tähe kujuline, diagonaalselt liikuv oda kuubist välja lõigatud kaks diagonaali, otse ja diagonaalis liikuv kuningas on kaks teineteise otsa asetatud 45kraadilise nihkega kuupi ja viimaks lipp – malend, mille kõige suurema liikumisvabaduse ilmestamiseks on kasutatud suure kuubi otsa asetatud kera. Male sisemine loogika on Hartwigi malendite esteetika osa. Tema malendite disain põhineb reeglitel, kuidas malet mängitakse.

Hartwigi malendite funktsiooni ja esteetika ühtsusega saab vähendada võimalust, et malet mängitakse valesti. Iga Hartwigi malendiga tehtud käik tuletab algajale mängijale meelde, millised on reeglid, mida tal tuleb malendeid liigutades järgida. Seega näitab Hartwigi malekomplekt, kuidas funktsioon on objekti defineerinud ja andnud objektile disaini abil kindla kasutusviisi. Funktsiooniga saab allutada objekte enda tahtele, kuid samal ajal allutatakse kasutajat ka eseme tahtele, kutsudes väljakujunenud reegleid järgima.

Teistsuguse näite, kus funktsioon ei ole eseme enda sisemise loogika, kultuurilise tähenduse või väljakujunenud ja fikseeritud kasutusviisiga seotud, pakub välja prantsuse semiootik ja kirjandusteoreetik Roland Barthes. Ta arutleb tekstis „Objekti semantika“ („Sémantique de l’objet“ raamatust „L’Aventure sémiologique“, 1985) funktsiooni ja tähenduse seoste üle ning toob näite vanarooma sõjaväelastest, kes „viskasid teki üle oma õlgade, et kaitsta ennast vihma, tuule ja külma eest, olgugi et siis riideeset-kui-objekti ei eksisteerinud, sel ei olnud nime ega tähendust, see oli taandatud puhtale kasutusele“. Hiljem, kui tekile lisati lõhik ja seda hakati massiliselt tootma, sai see „nimetu riideese“ tuntuks kui pontšo, mis tänapäeval ei seostu enam lahinguvälja, vaid koduga. Ese on normaliseeritud ja kodustatud, varasemale funktsioonile on lisatud tähendused ja kontekst, mis Hartwigi malekomplekti puhul olid disaini enda aluseks.

Kapitalistlik turuloogika ei soosi esemete valesti kasutamist. Kui objekt veel proovib tähenduse eest pageda, siis ese võtab tähendusi meeleldi omaks, fikseerides neid nii lühemaks kui ka pikemaks ajaks. Kõikidele veel nimetutele riide- ja muudele esemetele antakse kiiresti kindlapiiriline tähendus ja funktsioon, mis – kui lähtuda Bauhausi disaini­põhimõtetest – kantakse ka esemete ja teenuste esteetikasse. See, mida peetakse uuenduslikuks, on vaid üks etapp korduste lõputus ahelas. Tarbijateni jõudnud esemed ei järgi eseme ega isegi funktsiooni loogikat, vaid kapitalistliku turumajanduse oma.

Itaalia filosoof Giorgio Agamben arutleb poleemilises tekstis „Profanatsiooni kiituseks“ („Elogio della profanazione“ raamatust „Profanazioni“, 2005), kuidas hiliskapitalistlikus ühiskonnas on tooted ja nende funktsioonid kindlate kasutusviisidega piiritletud. Kuna Agambeni järgi on hiliskapitalism religioosse ühiskonna võimendus, siis ei ole kapitalistlikud tooted mitte midagi muud kui sakraliseeritud objektid, mis osalevad kapitalistlikes riitustes, millega kinnitatakse valitsevat võimu ja turuloogikat. „Me ei oska enam mängida,“ väidab Agamben, ja toob näite lastest, kes võivad mängu käigus muuta „auto, tulirelva või juriidilise lepingu mänguasjaks“, ning kassist, kes peab hiire asemel jahti lõngakerale, „etendades [seeläbi] käitumist, mis defineerib jahipidamise“, kuid olles samal ajal veretu jahina esialgse eesmärgi kaotanud. See on „vahend ilma eesmärgita“, nagu Agamben seda nimetab.

Funktsioon on tõsine asi, millega nalja ei tehta. Eriti kitsapiiriliselt lähenetakse sellele, kui nähakse selles pelka võimalust muuta tootmine võimalikult efektiivseks ja kasumlikuks. Selleks et hinnata, kas mingi toode või teenus „töötab“, tuleks avada toote või teenuse esialgsed eesmärgid, tähendused ja funktsioonid uutele kasutusviisidele. Disain on sotsiaalne praktika, mis ei peaks tähistama pelgalt „tehtud asju“, vaid potentsiaali „asju teha“.