Galeriid

MARI SOBOLEV, EILVE MANGLUS, JUTA KIVIMÄE

Rait Pärja morbiidne optimism Rait Pärja näitus ?Eluküünla valgus? Pärnu linnagaleriis 24. III ? 17. IV.

Rait Pärg on kogu aeg aktsioonis, korraldab ja askeldab midagi, aga ei personaal- ega rühmanäitustel ta nii väga palju ei esine. Tema näol on tegemist andunud kunst-kuulub-rahvale-idee propageerijaga. Meenutagem Pärja masside tähelepanu pälvinud monumente (Valgre, SS-mundris mees), tema korraldanud skulptuuripäevi ja selle tulemusena sündinud skulptuuride alleed Pärnus, Pärnu linnale välja pakutud monumentide ja skulptuuride kontseptsiooni. See aga ei tähenda, et ta olekski pälvinud jäägitu rahva armastuse: mundrimees tekitas poliitilise skandaali, linnavalitsus katsuks pigem skulptuurideta läbi ajada ja kriitikudki muigavad nii mõnegi tema kuju üle.

Käesoleva näituse seinatekstis mainib Pärg, et eluküünla leegi teema tuli tema loomingusse pärast depressiooni. Ehk oligi viimase põhjuseks teatav frustratsioon aktiivse kunstikorraldusliku tegevuse ja siiski mitte oluliselt väheneva üldrahvaliku kunstivaenulikkuse vastuolust. See ei tähenda aga, et näitus oleks kurb, ja tundub, et muigamine pole siin üldsegi ebasoovitav.

Nagu ka varem on portreteeritavateks meediafiguurid. Kõik portreed on valatud küünlavahast, mille seest kumavad läbi teraviljad, knopkad, sendid ja muud pisiasjad. Autori sõnul puudub pea täitematerjali ja portreteeritava vahel tähenduslik seos. Küll aga on näha, et mõned modellid on olnud kunstnikule hingelähedasemad, neid on kujutatud valdavalt suuremana ja suurema emotsiooniga. Selliste hulka kuuluvad Hannes Võrno, Juhan Parts, Urmas Alender ja ka autoportree. Tähelepanu äratab ka Hillar Kohv, kelle pea täiteaineks on kasutatud ehtsat kohvi, mis Viinahaua targa kuklast vaikselt välja immitseb. Suur osa teisi päid on välja kukkunud küllaltki ühte nägu ja tegu, mille üheks põhjuseks on kindlasti, et need on valminud kehvapoolsete fotode järgi. On täiesti mõistetav, et nt. Tom Cruise, Jennifer Lopezil ja Phil Collinsil polnud mahti autorile poseerida.

Tüüpide valik on, nagu ka mainitutest näha, subjektiivne ja sellele puudub keskne põhjendus. Küllap on Pärjal iga valiku puhul olnud erinev ajend, miks just see inimene talle huvi on pakkunud. Igatahes on kõik pead kasutatavad ka küünaldena. Avamisel süüdati need korraks, kuid kustutati taas ? vastasel korral olnudki see üldiselt siiski optimistliku Rait Pärja kohta liialt morbiidne performatsioon.

 

Jirí ?ibori konstruktivistlik kujundimaailm

Jirí ?ibori näitus ?Ehtekunsti ja skulptuuri vahel? Deco galeriis kuni 10. IV.

Metallide tehnoloogiat tudeerinud ?ibori ehted on imetlusväärsed viimsete osakesteni läbi mõeldud minimalistlikus kompositsioonis ja tänapäeva ehtekunstis harvas ülitäpses konstruktiivsuses. Ehete vorm lähtub geomeetrilistest põhikujunditest. Metallist ja kaasaegsetest tehismaterjalidest akrüülist või rekonstrueeritud kivimitest pinnad on selge, puhta struktuuriga. Värvilised detailid järgivad looduslike kivimite ja mineraalide koralli, türkiisi või safiiri toone. ?ibori ehted ja skulptuurid on valminud enamasti laserlõikusega tükeldatud terasdetailidest, mis needitakse omavahel. Nii jäävad materjali omadused tööprotsessis muutumatuks, erinevalt kuumutamisega seotud ühendustest.

Konstruktivistlike ehete juurest edasi liikudes on ?ibor jõudnud mõõtmetelt suuremate, ent vormilt samalaadsete geomeetriliste abstraktsete skulptuurideni. Teda huvitab, mis toimub ruumilise vormi sisemuses ja välimuses geomeetriliste elementide lõikumisel. Skulptuuride puhul on sellised pinnad ja vormid hästi jälgitavad tänu nende suurusele.

?ibor teadvustab päris täpselt, mis eristab tema ehet objektist või skulptuuurist. Lisaks dekoratiivse funktsiooniga kaunistusele tähendab ehe kantavat objekti, mis jääb minimaalse kolmedimensioonilise ruumi piiridesse. Oluline on ehte võimalus sellele antud ruumis muutuda. Kineetilisust väljendava sarja prosside kihistused on liigutatavad ? liikuvad, muutuvad.

?ibori ehteid on Eestis ka varem nähtud, näiteks diplomaatilise ehte rändnäitusel tarbekunstimuuseumis (1999) ning T?ehhi kaasaegse ehtekunsti väljapanekul ?Eros? Rakvere muuseumis (2001). Seekordne personaalnäitus toimub kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti osakonna kutsel, et viia läbi külmkinnituslike konstruktsioonidega metallitöö workshop.

Naiste maailm klaasis ja fotodel

Tiia Põldmetsa ja Evely Vahtramäe näitus ?Naiste maailm? Kastellaanimajas kuni 18. IV.

Klaasikunstnik Tiia Põldmets (1978) ja fotograaf Evely Vahtramäe (1977) avastavad kõike inimlikku kujutava kunsti vanima ja enim ekspluateeritud motiivi, alasti naisekeha kaudu. Ühise näituse mõte sai alguse pedagoogikaülikoolis Sofi Ar?ase juhendamisel koos klaasikunsti õppides. Põldmets ongi jäänud tööle pedagoogikaülikooli kunstiosakonna õppejõuna, Evely Vahtramäe töötab Tartus kunstipedagoogina.

Valgus on ühtviisi oluline element nii foto- kui klaasikunstis. Valgus püüab läbistada Tiia Põldmetsa piimjaid, klaasinäitusel ootamatult koredalt mõjuvaid ja siin-seal ka vormist kaasa tulnud vahaja korraga kaetud klaasnaisi. Klaasist naised on sel näitusel eksponeeritud traatvõrgust õhulistel vormidel, peaaegu nagu eimillelgi. Iga skulptuur on tumedal klaasalusel täiesti üksi omas seisundis, salapärane ja ligitõmbav. Klaasist skulptuur on Eesti kunstis seni olnud üsna tavatu. Kunstimuuseumi fondis tean vaid üht väikest Mati Karmini figuuri ja ega rohkem vist ei olegi. Tiia Põldmetsal on aega ja täpsust nõudvas vahasulatustehnikas klaaskujusid valminud vaid mõnikümmend. Sel näituselgi on huvitav vaadata, kuidas juugendstilisatsioone meenutavad ekspressiivsed figuurid on tasapisi asendunud märksa maisemalt mõjuvamaga. Neis klaasnaistes on midagi kristjanraualikku, mõtluses kummardunud kehad ja ootamatult suured abitud jalalabad otsekui viitavad inimese ahistusele.

Evely Vahtramäe fotod olid algselt mõeldud vaid looma meeleolu klaasfiguuridega ruumis, ent on kunstiteostena meeldejäävad ja mõjuvad. Merelainetest uhutud rannaliiva ja kleebitud aktifragmentide korduvmotiivid on arabeskidena kaunid, harmoonilised ja igavikulised. Õnnestunud näide, kuidas on võimalik väärtustada banaalne motiiv. Kleebitud suur kompositsioon meenutab kaudselt, peamiselt juhukujundeilt ja meeleolult, Aili Vindi 1980. aastail viljeldud abstraktset graafikat.