Galeriikäik. August. Näituseelamused keldrist villani

Näitusepaikades valitses augustikuine sumedus, oli uusi kohti, teemade mitmekesisust, ahvatlevaid nimesid ja huvitavaid töid.

JOHANNA JOLEN KUZMENKO

Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu suvenäitus Tallinna Kunstihoone galeriis 3. – 24. VIII.

Performatiivne moelava „Mania grandiosa“ 4. – 8. VII.

Daylight Project Collective’i interaktiivne näitus Vent Space’is
24. – 28. VIII.

Mariliis Rebase kuraatorinäitus
„Nagu tuuletu pilv“ Hobusepea galeriis 12. VIII – 4. IX.

Margit Säde ja Kristina Grigorjeva kureeritud näitus „Kaduvik“ Tallinna Linnahallis kuni 10. IX.

Siim Raie kureeritud näitus „Loomingulised reaalsused“ Karepal villa Dombrovkas 28. V – 28. VIII.

Augustikuine tiir näitustel oli meeldivalt sume. Suvisus väljendus näitustel käsitletud teemades ja ka kohavalikus. Näiteks üks väljapanekutest asus Karepal villa Dombrovkas. Enne näitusekülastust oli mõnus jalutada ja võtta kaunist rannast viimast. Meri on villast vaid kiviviske kaugusel ja oleks patt seda eirata.

Noorte suvenäitus

Tallinna Kunstihoone galeriis sai näha Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu (ENKKL) suvenäitust, kus mängiti ülevaatenäituse formaadiga. See väljapanek oli paroodia, aga ka hommaaž. Suvenäitusele, millel oli mitmeid tavapärase kevadnäituse tunnuseid, pääsesid kõik noorte kunstnike liidu liikmed, kes seda soovisid. Kevadnäitusel on tavaliselt žürii, kes valib osalejad. Kandideerida võivad kõik, ka need, kes ei kuulu Eesti Kunstnike Liitu, näitusepind on aga piiratud. Näiteks juba 1936. aastal esitati kevadnäitusele 380 teost, kuid neist valiti välja 180 teost seitsmekümnelt kunstnikult.

Ülevaatenäitused kipuvad mõjuma segasummasuvilana, kus ei ole kontseptuaalselt läbivat joont. Huvitavad suhted saavad tekkida kujunduse kaudu, kus tekitatakse dialooge ja vastandumisi. Noorte kunstnike liidu näituse kujundus tekkis pigem praktilistel kaalutlustel: palju installatsioone tuli ühte väiksesse galeriisse paigutada nii, et nende vahel oleks ka hingamisruumi. Näitusetegijad olid otsustanud loobuda etikettidest, külastajad said galerii pinnalaotuse ja teoste pealkirjadega voldiku. Selline lahendus töötas edukalt Hobusepea galerii näitusel „Etüüdid sinisele, punasele ja pruunile“, kus kolmelt kunstnikult oli parasjagu teoseid, et nende pealkirjade ja tööde kokkuviimine ei olnud keeruline ega nõudnud aega. Suvenäitusel seevastu oli 33 kunstniku teosed, ka täpid galerii plaanil mõjusid frustreerivalt. Etikettideta ruum loob puhtama visuaali – saalis olid ainult teosed ja miski ei seganud neid. Kui aga näituse üks eesmärke oli tuua tähelepanu noortele, alles alustavatele kunstnikele, siis oleksid nende nimed võinud olla suurelt välja toodud, et need jääksid meelde ka juhuslikule külastajale.

Näituse kõige tugevamad tööd olid videoteosed, eriti Daria Morozova ja Kertu Rannula omad. Morozova teos „Я бы перестала быть … I would stop being … Ma ei oleks enam …“ kõneleb identiteediküsimusest selle kõige ausamas ja tooremas vormis. Teostus ise oli lihtne: tahvelarvuti seinal, kõrvaklapid video kuulamiseks ja tagasihoidlik valge taburet. Aga sisu oli võimas.

Morozova harutab mõne minuti jooksul lahti hingehaavad ja lõhestuse, mis on temal kui vene juurtega, kuid Eestis sündinud-kasvanud noorel naisel. Seda lõhestust on Venemaa sissetung Ukrainasse ainult võimendanud. Morozova räägib oma kogemustest, mulle jäi eriti kõrva koht, kus ta kirjeldab, kuidas talle tänaval karjuti: „Mine tagasi, kust sa tulid!“ Kunstnik küsib rahulikult vastu, kuhu ta peaks tagasi minema. Kas Tallinna sünnitusmajja? Sealt ta ju ometigi tuli. Jutustust saadavad kaadrid sellest, kuidas Morozova on üksinda looduses lõkke ääres ning riietab end aeglaselt lahti, visates lõkkesse Adidase dressipluusi ja venepärase salli. Vaataja näeb neid sümboleid tuhaks põlemas, alles jääb ainult noor segaduses naine, kes seisab üksinda alasti lõkke ääres, silmitsi mitmekihilise identiteediga.

Hoopis teisest ooperist on Kertu Rannula videoteos „Pildikesi elust. Masendus ja maania läksid peole“, kus on kujutatud sissevaadet kunstniku ellu. Juhuslikud peopildid, sinikad, nõude­pesemine – tavaliselt seda teistega ei jagata. Mulle meeldis klipp nõudepesemisest kui peomaailma keskele mahtunud puhastusaktsioonist. Nõudepesemine võib olla kergelt teraapiline rituaal. Isegi kui ülesanded on kuhjunud, tuju kehv või väsimus võimust võtmas, mõjub tühja kraanikausi nägemine lõõgastavalt. Mikro­saavutuse tunne, et midagi siin maailmas on täiuslikult korras. Rannula videoteos on robustne ja pohmellihõnguline pilk noorte peokultuuri. Kaadrid laialivalgunud meigiga kunstnikust, kes sööb topsist kiirnuudleid, on ehe. Rannula ei püüa ei ennast ega ümbrust ilustada.

Suurushullustus

Kolmas teos, mille esile toon, on Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivardi „Mania grandiosa“ projekti dokumentatsioon. „Mania grandiosa“ on juuli alguses toimunud maailma pikima moelava projekt, mille raames kõndisid modellid viie päeva jooksul Tallinnast Pariisi küla maneeži. Sada kilomeetrit läbiti jalgsi, trotsides valutavaid jalgu ning ka tuult ja vihma. Modellidel, kelle hulgas oli nii kunstnikke, näitlejaid kui ka EKA moeosakonna juhataja Piret Puppart ja moekriitik Anne Vetik, olid seljas projekti tarvis loodud fuksiaroosad rõivad. Roosa parv mõjus metsateel ilmselge võõrkehana ja sellest ei saanud mööda vaadata.

Roosa kasutamine meenutas mulle Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljoni, mis on samuti valjult erkroosa. Ka see paviljon eristub tugevalt Lindakivi ümbruskonnast ning haarab juhusliku möödakäija tähelepanu. Kuna ma ise töötan seal, siis võin kinnitada, et roosa värv mõjub peibutajana, kuigi on ka neid, kes ütlevad, et roosa on liig mis liig. Kujutan ette, et kui „Mania grandiosa“ modellid oleksid minust juhuslikult mööda kõndinud, oleksin ka mina neid ainiti vaatama jäänud. Projekti reaalajas ühismeedia vahendusel jälgimine ja ka galeriis dokumentatsiooni vaatamine oli äge. Miks? Sest see avardab traditsioonilise moedemonstratsiooni piire. Pärast Tallinna moenädala ümber lahvatanud meediaskandaali, kus omavahel võtsid mõõtu siinsed moehiiud, on tore, et keegi mõtleb nii-öelda väljaspool kasti. Sellise lähme-siseruumist-välja-võtet on muidugi kasutatud küll ja veel, ent mitte Robinsonide stiilis dessandi kujul. Nimetan näitusel eksponeeritud videot dokumentatsiooniks, kuid vaid tinglikult. See oli üles võetud modellidele antud Go Pro kaameratega ning kohati oli seal mitte midagi ütlevaid kaadreid metsaveerel tammumisest, kuid ka neil oli oma võlu. Igavuse võlu. Suhteliselt sarnasena mõjuvaid kaadreid vaadates hakkas korraks isegi igav, aga monotoonsus annab hästi edasi olukorra reaalsust. Modellid kõmpisid alla andmata ja mootorsõidukite abi kasutama isegi siis, kui vihma sadas ja jalatallad lõid tuld. See oli glamuurne – ühismeedias sai jälgida teekonna kõige ägedamaid ja värvikamaid kohti, kuid galeriis eksponeeritud video oli kõike muud kui glamuurne. Metsa vahel üles võetud kohtadega näidati, et roosamanna läikiva pinna all on raske füüsiline katsumus. Just see on ehk kõige autentsem osa videomassiivist, mis projektist alles jääb. Kui projekti algust ühismeedias nägin, käis mul jõnks südamest läbi, sest modellid alustasid teekonda ühesugustes uhiuutena tunduvates mustades saabastes. Mõtlesin modellide jalgadele, kuidas nad sisse kandmata saabastega sada kilomeetrit vastu peavad, aga peagi olid matkasellidel jalas oma mugavad jalanõud. Trööbatud tosse ja sokkidega sandaale oli rõõm näha, sest sada kilomeetrit on niigi füüsiliselt koormav.

Logelemine ja paigal tammumine

Üks teema, mis tuli paaril näitusel kas otsesemalt või kaudsemalt esile, oli töötegemise ja puhkamise vahekord. Augusti lõpus oli Vent Space’is avatud rühmituse Daylight Collective’i näitus, kus käsitleti kontoritöö võlu ja valu. Hobusepea galerii näitusel „Nagu tuuletu pilv“ (kuraator Mariliis Rebane) vaadeldi pigem logelemist ja paigalseisu kui produktiivse töötegemise vastandit. Mulle sümpatiseeris pilve kujund: tuulevaiksel päeval imeaeglaselt taevas triiviv pilv, aga ka visuaalne kujutelm pehmel pilvel lesimisest ja puhkamisest.

Näituse üks kõige tagasihoidlikuma visuaaliga, kuid see-eest sisult huvitavamaid töid oli postkaardisari „Tervitused paikadest, kuhu ma kunagi minna ei tahtnud“, kus kunstnik Leena Kela poseerib Soome keskkonna kahjustatud paikades. Näide sellest, kuidas lihtsate vahenditega saab luua huvitava teose.

Tulemuslikkusele ja produktiivsusele suunatud kontoritöö väljapanek Vent Space’is mõjus tervikuna. Kunstnikud olid võtnud teema ja muutnud galeriiruumi nullindate kontoriks, mis oli üle võlli absurdsuseni viidud, täis paberipahna. Näitusel polnud seinateksti, etikette ega muud näitusele omaseid elemente. Vaid üks terviklik ruum koos pimeda sopiga, kui sai arvutimängu mängida. Oli selge, et kunstnikud on korporatiivse kontoritöö suhtes kriitilised. Väiksed vihjed kontoributafooria kohta osutasid sellele, et kunstnikud pilkasid ka korporatiivkultuuri. Kuidas on minu suhe kontoriruumiga? Olen oma elus töötanud kodus sülearvuti taga (kus ma ka seda artiklit diivanil kirjutasin), aga põgusalt ka kontoris. Vent Space’i näitus pani mind mõtlema nende kahe variandi üle, sest mõlemal on nii plussid kui ka miinused. Kodu(kontoris) jääb ära tööle mineku ja tuleku aeg, lõunat saab teha siis, kui selleks parasjagu isu on, ja töötada saab oma rütmis. Kodus töötamine nõuab aga tugevat enesedistsipliini, sest kodus on lõpmatult rohkem ahvatlusi. Suures plaanis ei ole see ju halb – kui inimene vajab puhkust, siis on vaimse tervise mõttes õige pidurit tõmmata ja paus teha. Suures kontoris see nii lihtne ei ole. Kuid kontor on rohkem kui füüsiline koht, seal saab keskenduda kodustele muredele ja ahvatlustele mõtlemata. Kontoris on tihti sellised eelised nagu konditsioneer, mis palaval suvepäeval kulub marjaks ära, ning tihti ka IT-tugi. Kui kodus juhtub midagi sülearvutiga, pean tehnikakauge inimesena hakkama muretsema ja uurima, et mis juhtus ja kuidas arvutit parandada saab. Kui hakata kontoritöö plusse ja miinuseid kirja panema, siis ei teki minul kontorimaailmast nii trööstitut pilti, nagu on kunstnike töödes. Ma ei nõustu kunstnike nägemusega kontorist kui puurist, kus zombideks muutunud kontorirotid kustunud ilmel tööd rügavad, kuid kindlasti tabasid nad midagi olulist tänapäeva töökultuurist. Hobusepea galerii näitus jäi võrreldes Vent Space’i omaga abstraktsemaks, seal tõstatati küsimusi, videoteostel vilksatasid sõnad „rest“ ja „work“, aga see ei aktiveerinud minus seoste ja muljete voogu.

Kaduvik

Noorte alustavate kunstnike ning töö- ja puhkuseteemaliste näituste kõrval oli üks viimase aja põnevamaid näituse­elamusi Tallinna Linnahallis toimunud Margit Säde ja Kristina Grigorjeva kureeritud rahvusvaheline näitus „Kaduvik“. See oli omamoodi nähtus, sest lagunev, räämas, kuid siiski hunnitult võluv linnahalli hoone ruum ja kunstiteosed võistlesid tähelepanu eest. Olen kindel, et selle näituse elamus sõltus külastaja taustast ja huvist. Kuna mulle on linnahall äärmiselt põnev arhitektuuriobjekt, siis oli huvitav seal ringi jalutada ja mõtiskleda aastaid kestnud „renoveerida või mitte renoveerida“ saagale, millele ei näigi lahendust tulevat. Ent oli teoseid, mis panid neid mõtteid unustama ja haarasid täielikult endasse.

Pean tunnistama, et olen Cyprien Gaillard’i loomingu suur austaja ning kui sain teada, et tema teos on linnahalli näitusel, olin kohe elevil. Kõrgete ootustega on alati oht alt minna, sest reaalsus ei vasta alati loodetule, aga ma ei pidanud pettuma. Gaillard’i 30-minutiline video „Desnjanski rajoon“ koosneb kolmest episoodist ja selles rullub lahti paneelmajade džungli esteetika, elamurajooni kampadevaheline jõuvõtmine ja suurele hoonele projitseeritud tuledemäng, mis lõpeb ootamatult mahalammutamisega. Lammutamise võtet on Gaillard varemgi kasutanud ja see haakub vägagi otseselt näituse pealkirjaga. Majad tulevad ja lähevad ning mõnikord jääbki nende asemele tühi koht. Video vilkuvad-välkuvad kaadrid ja dramaatilise kulminatsiooni poole kerivad motiivid said jõudu juurde Koudlami võrratust muusikalisest taustast. Nimelt valmivad paljud Gaillard’i videoteosed koos Elevandiluurannikult pärit muusikuga: Koudlam teeb Gaillard’ile heli ja kunstnik Koudlami kontsertidele visuaalid.

Huvitav taaskohtumine oli Edith Karl­soni hiidinstallatsiooniga „Õed“. Tema maod olid laotatud mööda linnahalli laiali, Karlsoni installatsioon sobis sinna ideaalselt. Olen Kumus näinud Karlsoni „Õdesid“, pundis mõjuvad maod mastaapsemalt, kuid eraldi jätsid mulje, justkui võtaksid nad vaikselt linnahalli üle. Kui mateeria kõduneb ja laguneb, kas siis leiab endale seal uue kodu elusloodus?

Silm puhkab

Mateeria lagunemisest räägiti ka minu selle kuu viimasel näitusekülastusel. Villa Dombrovka on üks äraütlemata eriline paik, seal saavad kokku hool ja armastus, millega võideldakse ajaloolise maja lagunemise vastu. Õigupoolest on suur töö juba ära tehtud, sest kolm ja pool aastat on Musta Puudli omanikud Margit Udikas-Suvi ja Siim Suvi 1909. aastal ehitatud imelist puitvillat renoveerinud. Isegi keset renoveerimisprotsessi on tunda, kui palju vaeva ja energiat on majja pandud, kunstiajaloolasena on puhas rõõm näha majaomanikke, kes hoolivad arhitektuuripärlist.

Selle võluva putitamisjärgus villa esimesel korrusel oli vaadata Siim Raie kureeritud näitus „Loomingulised reaalsused“. Väljapanek ja villa sulasid kokku. Oleksin võinud külastada villat ka nii, et ei olekski aru saanud, et seal on näitus, sest teosed sulandusid eklektilise sisekujundusega ühte. Siim Raie kuraatoriprojekt oli gesamtkunstwerk, kus rohkem kui saja aasta jooksul tekkinud kihistused hakkasid koos mängima, sealt on keeruline midagi ekstra välja tuua.

„Loomingulised reaalsused“ on valge kuubi kui näituseformaadi vastand, sest sisekujundusdetailid astusid töödega dialoogi. Ruumiinstallatsioon oli kunstnikele korralik tuleproov. Kuidas pälvida tähelepanu, kui toas on elusuurune hobune? Hollandi brändi Moooi valgusti seisis sünkjasmustas hiilguses keset tuba. Hobuse kõrval oli toas ka nn põrsas, mis täitis kohvilaua funktsiooni. Silmatorkavate disainielementide vahel jäi kõige sümpaatsemalt silma Gerda Hanseni maalisari „Päevad läksid vaikselt hommikust õhtusse“. Abstraheeritud arhitektuurielementidega maalides oli melanhoolses sinakas-lillakas värvigammas täpselt selline annus mõtlikkust, mis erksas ruumis hästi silma torkas.

Kui mõnikord tekib grupinäitustel tunne, et teoste vahel ei ole piisavat seost, siis selle näituse puhul seda kurta ei saa. Kui peaksin näituse kahe sõnaga kokku võtma, siis kasutaksin väljendit „silm puhkas“. „Loomingulistes reaalsustes“ oli palju mustvalget fotot, mis mõjus hillitsetult ja tasakaalukalt. Need sulandusid vaikselt majaga ühte ning ma kujutan ette, et kui neid teoseid enam Villa Dombrovka seintel ei ole, siis mõjub maja tühjemalt. Aga ilmselt saavad augud seintel ühel või teisel moel aja jooksul täidetud.