Galeriikäik – Hilissuvine õitseng Tallinna kunstigaleriides

MEELIS OIDSALU

Krõõt Kukkuri isikunäitus „I Can’t Hair You“ Stella Soomlaisi stuudios 16. VIII – 18. IX, Michel Sittowi näitus Kumus 8. VI – 16. IX , Mare Mikofi näitus „34-aastase J. V. J. kujutis“ 6. VIII – 1. IX, Mari Laanemetsa kuraatorinäitus „Abstraktsioon kui avatud eksperiment“ Tallinna Kunstihoones kuni 4. XI, „Meelte kaardistamine“ Vaala galeriis 17. VIII – 15. IX ning Andres Lõo ja Peeter Lauritsa näitus „Utoopiline eelmäng“ kuni 27. X, Soome kunstnike näitus „Kärgteadvus“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 14. X, Rosamaria Bolomi näitus „Iha erinevad rajad“ Kraamis 7. – 30. IX.

Ei oska öelda, kas tänavune hilissuvi on eelnenutega võrreldes erakordne, aga seekordne galeriiretk osutus üllatus- ja elamusrikkamaks, kui oleksin osanud arvata.

Emantsipatsioon

Alustasin ringkäiku augustikuus Krõõt Kukkuri isikunäitusel „I Can’t Hair You“ Stella Soomlaisi stuudios. Väljas olid kunstniku senise loomeelu ehk kõige isiklikumad, pihtimuslikumad mustvalged joonistused (20 × 20 cm, tint). Oma senises loomingus on Kukkur läbivalt keskendunud keskkonnateemadele ja loomaõiguslusele (coucou.ee). Nüüdses joonistuseseeria keskmes oli üks pikajuukseline neiu, keda ümbritseb ürgloodus ja loomad. Primitiivsetes kultuurides on peetud juukseid hinge jätkuks, selle pikenduseks. Näituse minategelase hingepikendused näisid üsna loomulikul viisil võidunud, aga vohasid nagu looduski ta ümber, mille majesteetlikult sirutuvate taimede lehed maailma­hinge­jätkeina naist ümbritsesid. See naine – õigemini tütarlaps, kellest õhkus esiemalikku väge – piidles vaatajat ühest lihtsamast, aga ka ohtlikumast paigas. Paigast, mis asub väljaspool meie kultuuriruumi, kus ei tunta pattu: madu tütarlapse paksus palmikus ei ärata tahtmist rebida freudistlikku kildu ega pane küsima pildilt puuduva Aadama järele. Tiigrit peetakse selles maailmas kassi eest. Aga see ürgne neiu rääkis ometi meie keelt ja tal olid meie pinged.

Kukkurile pihtimuslikkus sobib, tema piltides ühinevad kunstniku jõuline natuur ja teismelise naivism, seda veidi tumedal, ähvardaval, kriipima jääval moel. Tegemist on tütarlapseliku kunstiga, kuid seekordne näitus annab lootust emantsipatsiooniks.

Emantsipatsioon on kindlasti üks võtmesõnu, kui kõnelda paljuräägitud Michel Sittowi näitusest Eesti Kunstimuuseumis. Eestist pärit inimene, kellest sai eurooplane aastail, mil avastati Ameerika ja enne seda, kui Euroopa ise euroopastus … Mida üks XXI sajandi idaeurooplane oma enesetunde parandamiseks veel ihkaks? Vahest seda, et Sittow olnuks etniline eestlane. Kunstimuuseumi näitus oli maitsekalt, professionaalselt kujundatud, elamuslik ja informatiivne oli ka näituse satelliit­üritus – Theatrumi lavastus „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ Niguliste kirikus. Kui millegi üle viriseda, siis selle üle, et Kumu näitusel peeti vajalikuks jagada millegipärast infot ka laulva revolutsiooni ja mõne teise tõiga kohta, mis Sittowiga küll kuidagi seotud ei ole ja mis jättis mulje, nagu olekski üritatud Sittowi näitusest Eesti idaeurooplusest vabastamise show-case’i kujundada. Jagan erutust ja mõistan kiusatust, aga stiilsem olnuks sellele identiteedi loomeinstinktile mitte järele anda.

Kui Jannseni monumendi kavandite üle otsustajad oleksid teinud julgema valiku ja püstitanud selle Draakoni galeriis eksponeeritud modifikatsioonidega, saaksime rääkida Tartu väärilisest skulptuuriansamblist.

Sirja-Liisa Eelma

Augustis oli Draakoni galeriis vaadata Mare Mikofi isikunäitus „34-aastase J. V. J. kujutis“. See on variatsioon augusti alguses Tartu kaarsilla lähedale püstitatud Koidula ja Jannseni skulptuuri­ansamblist, mille kaasautoriks on Mikoff. Mare Mikofi enda sõnul jäid tal Tartus mõned ideed (ilmselt välise surve tõttu) teostamata, sellest ka Jannseni skulptuuri edasiarendatud, vabama versiooni esitamise vajadus. Teeb tõsist heameelt, et pinged said loova ja sõna otseses mõttes konstruktiivse lahenduse alternatiivse skulptuuri näol. Kunstnik ei piirdunud rahulolematuse väljendamisega meedias, vaid lähenes asjale sõna otseses mõttes konstruktiivselt ja näitas, mis tal skulptuuri juures väliste piirangute tõttu tegemata jäi. Ma ei tea, kas ja mis seal Tartus täpselt vaidlust põhjustas, aga kui otsustajad oleksid teinud julgema valiku ja püstitanud kuju nende modifikatsioonidega, mida Draakoni galeriis näha võis (Jannseni skulptuurile on jalga aetud erksinised kummist kalossid ja käsi katavad oranžid kootud sõrmikud), saaksime rääkida „heade mõtete linna“ väärilisest skulptuuriansamblist. Praeguses ansamblis tundub noor Koidula väga veidra sulamina, kus on pandud kokku väikese, paljajalu meie aia äärsetes lompides jooksva lapse keha ja poetessi ajalooõpikuist tuttav, daamiliku soenguga pea. Väärikusesurve, mis iga avaliku monumendiga kaasneb, kipub loomevabadust ahistama ja Mikoff küsis keerutamata – seda üldse mitte esimest ning arvatavasti ka mitte viimast korda – kes on see emantsipeerumata „meie“, kellele neid skulptuure tehakse ja kust üldse võetakse õigus kunstniku väljendusvabadust avalikus ruumis selle tuvastamatu „meie“ maitse kohaselt piirata?

Mari Laanemetsa väärt kuraatoritöö

Kes soovib skulptuuri kui nähtuse kohta pikemalt ja mitmetahulisemalt mediteerida, sel soovitan võtta tunnike ja veeta see Tallinna Kunstihoones näitusel „Abstraktsioon kui avatud eksperiment“, kus nelja Ida-Euroopa kunstniku (Sirje Runge, Dora Maurer, Falke Pisano ja Zofia Kulik) nõukogudeaegse loomingu näitel saab aimu, kui leidlikku avalikku ruumi kaasavat, ent ideoloogilisest survest puutumata kunsti tol ajal tehti. Sirje Runge maalidena vormistatud ettepanekud Tallinna avaliku ruumi ümberkujundamiseks on ainuüksi vormi tasemel intrigeerivad, võbeledes ametiasutuse esitatud avalduse-dokumendi ja taiese piiril. Üldiselt muutun kohe skeptiliseks, kui loen kuraatori eessõnast välja taotluse näituse abil suundumusi uurida või mõtestada. Millegi „uurimine“ on ilmselt kõige üleekspluateeritum, sisutühjem, aga ka kuritarvitatum eesmärk kaasaegse kunsti näituste korraldamisel. Mari Laanemetsa ees tuleb aga müts maha võtta: tema kureeritud näitus võimaldab tõepoolest kogemuslikul tasemel tajuda eessõnas kirjeldatud probleeme ja taotlust, milleks on osutada „vastupanu abstraktsionismi tõlgendamisel, et pageda reaalsuse eest“. Istusin 27 minutit ammuli sui poola kunstniku Zofia Kuliku slaidiinstallatsiooni „Skulptuuri asemel“ ees. Ligi 500 slaidi sisaldav ja kolmele ekraanile üheaegselt projitseeritud installatsioon tõepoolest uurib visuaalsete vormide arengu loogikat, kunstnik kirjeldab viie slaidisessiooni alguses ära, mida ta aastatel 1968–1971 oma tegevusega taotles ja iga sessioon suisa rabab oma esteetilise avaruse ja avastuslikkusega. Kuliku slaidiinstallatsioon on eepilise, mastaapse haardega, rabavalt leidlik avastusretk, mida soovitan kindlasti vaatama minna ka kõigil neil, kes kaasaegset kujutavat kunsti jõuetuks, efemeerseks on pidanud.

Mari Laanemets väärib suurt tunnustust viimaste aastate ühe võimsama ja läbimõelduma ekspositsiooni eest Tallinna Kunstihoones. Ma ei tea, mida Tallinna Kunstihoone tegema peaks, et selle suurepärase näituse vastu laiemat huvi tekitada, kuid see väärib igatahes kolm korda pikemaid järjekordi, kui nähti Michel Sittowi näituse viimaseil päevil. Külastajate meelitamiseks tasub näitust reklaamida Sirje Runge joonistatud portreede seeriaga muu hulgas ka noorest pikajuukselisest Mart Helmest.

Kultusliku potentsiaaliga roheideoloogia

Ajapuudusel püüdsin oma sügisese galeriiretke ühendada töise eluga ja pidasin mõne töökohtumise galeriis. Nii näiteks kohtusin peaministri julgeolekunõunikuga Vaala galerii näitusel „Meelte kaardistamine“, kus tutvustati Eesti Kunstiakadeemia maaliosakonna teise kursuse magistrantide töid. Kelli Gedvili menstruatsioonivereplekiliste saunalinade skulptuuri ees andsin peaministri nõunikule ülevaate kaitseministeeriumi seisukohtadest ühe seaduseelnõu kohta. Solveig Lille „Võimu võtmas“ (akrüül, plastkaas) sobis hästi saatmaks arutelu erakondade võimalike valimisplatvormide üle.

Galerii sobib töökoosolekuks ainuüksi seetõttu, et (enamasti) inimtühjas ruumis sosinal öeldud sõnu kuulab kolleeg erilise tähelepanuga ja jutt on konkreetsem, lühem. Galeristi sõnul oli ka näitus ise eriline koostöö- ja suhtlusharjutusena EKA ning galerii vahel, väidetavalt hakati näitust ette valmistama juba aasta varem. Populaarne toormaterjal noorte maalikunstnike seas paistab peale interneti olevat ka montaaživaht Makroflex, mis on täiesti OK, tegemist ongi ju silmatorkavalt ja ka ehitusobjektidel veidrat võõristustunnet tekitavalt kunstipärase ehitusmaterjaliga.

Vaala galeriisse sattusin uuesti septembri teisel poolel vaatama Andres Lõo ja Peeter Lauritsa näitust „Utoopiline eelmäng“, millega tegijad on võtnud tänuväärse eesmärgi värskendada kunstinäituse institutsiooni. On hirmuäratav, kui tajumuslikult intensiivse ja läbi­ideologiseeritud ruumi on kunstnikud luua suutnud – annaks jumal, et kumbki neist poliitikasse ei läheks. Väga soovitan seda näitust eelkõige erakondade tagatubade niiditõmbajatele, e-Eesti sõuruumi pealikele, riigibrändijatele, reklaamiagentuuride loovdirektoritele, suhtekorraldusgurudele, eriti aga rahastajaid otsivatele idufirmadele … Kui Mari Laanemetsa kureeritud Tallinna Kunstihoone näitus säras veenva uurimisliku-avastusliku taotlusega, siis Laurits ja Lõo mingit avastusrõõmu külastajale ei jäta, tegemist on õõvastavalt efektse müügisaaliga, kaubaks uut moodi roheline mõtteviis. Näituse alguses näidatakse kaheksaminutilist tutvustusvideot uut moodi rohemõtlemisest, milles ei ole grammigi nostalgiat kadunud ökosüsteemide või inimese-eelse looduse järele, roheline mõtteviis pakendatakse ihaldusväärsesse uudsuserüüsse. Kapitalistlikke kõnefiguure kasutades õpetab Hasso Krull loodusega „uut moodi flirtima“, Lauritsa taimefotodel on ürgtaimi (sõnajalad) kujutatud ihaldusobjektina, need meenutavad kangesti kõrgmoemajade parfüümireklaame. Tegijate eesmärk on näituseformaadi häbitu kasutamine oma ideede levitamiseks, vaatajat üritatakse värvata selle uue rohelise ideoloogia levitajaks, muu hulgas utsitatakse külastajaid jaosmaterjalina saadaval olevaid jooniseid oma nahale tätoveerima. Kõige veidram on, et see, mida Lõo, Laurits, Krull ja teised näitusega seotud tegelased propageerivad, mõjub ka poliitilises tegelikkuses toimida võivana, uue võimaliku kõikehaarava roheideoloogiana, millel on kultuslikku potentsiaali.

Soomlaste keskkonnateadlikkus

Riika Hyvönen mastaapsed skulpturaalsed maalid kujutavad eranditult sportliku naisterahva kannikaid, millele rulluisuvõistlused on jätnud ilusaid sinikaid.

Karel Koplimets

Alternatiivse keskkonnateadlikkuse kogemise võimalust pakutakse ka Tallinna Kunstihoone galerii näitusel „Kärgteadvus“, kus soome kunstniku Pia Siréni ehituspresendist ja tellingutest konstrueeritud „Maastik“ ja „Igihaljas mets“ kutsuvad küsima, kui palju meie loodusarmastuses või keskkonnasõbralikes hoiakutes on kultuurilist manipulatsiooni, tingitud vajadusi, tehislikkust. Lapimaalt pärit Riika Hyvönen teeb oma hobist – rull­uisutamisest – innustununa hommage’i popkunstiklassikale. Mastaapsed skulpturaalsed maalid kujutavad eranditult sportliku naisterahva kannikaid, millele rulluisuvõitlused on jätnud ilusaid sinikaid, iga maali juures on märksõnaliselt ära toodud ka iga „maasika“ tekkimise asjaolud. Näitus tõendab, et immi­grandid on Soome kunstiväljal edukalt esindatud. Katalaani päritolu Anna Estariolla sürrealistlikud skulptuurid lausa kutsuvad end katsuma. Kahjuks on see keelatud. Näiteks skulptuur „Tärkavad mõtted“ on üleelusuurune kootud mütsiga kaetud blond pea, mille kukla­avausest on näha selle pea sees olevad teised pai ootel pead. Galeriitöötaja pidi korduvalt sekkuma, et järjekordset pea sisse küünitavat paitajat skulptuurist eemale saada. Mulle tundus galeriitöötaja agressiivsevõitu sekkumisvalmidus olevat taotluslik, ekspositsiooni igati õigustatud osa. Maroko päritolu Soome kunstnik Yassine Khaled oli galeriinurka kuhjanud prügikotid, millest üks hakkas haleda näugumise saatel järsult liikuma. Kunstniku ehmatamistaotlus kukkus kahjuks läbi, sest elutruudusega ei oldud vaeva nähtud ja inimene kardab ainult neid asju, mille tõelisust ta aktiivselt eitab, ent millesse sisimas ikkagi usub.

Põhjanaabrite sisserändekunstiga sai tutvuda ka Kraamis Mehhiko päritolu Rosamaria Bolomi näitusel „Iha erinevad rajad“. Näituse põhiosa moodustasid pabermaskid, mis eraldi ja lähedalt vaadatuna ehk ei olegi nii mõjusad, aga kui astuda samm tagasi ja vaadelda neid gruppidena, joonistus välja kõnekas grimassiajastu üldistus rahvusvahelises poliitikas.

Minu galeriirännak sai õige ootamatu jätku seal, kus seda kõige vähem ootasin: Mustamäel kaitseressursside ameti hoone ees on kõigile imetlemiseks väljas tundmatu autori skulptuur (asfalti kivistatud puitvarrega vasar), mille poliitilisus avaldub käsitamatus abitusetundes, mida riigiameti ees kivvi valatud tööriistaga kohtumine vallandab.

Mustamäel kaitseressursside ameti hoone ees on väljas tundmatu autori skulptuur, mille monumentaalsus ei avaldu füüsilises mastaabis, vaid käsitamatus abitusetundes, mille vallandab kohtumine löövalt poliitilise taiesega.

Meelis Oidsalu

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht