Galeriikäik – Naiste narratiivid

Kunstnike juuresolek ja nende selgitused toovad näitused vaatajale lähemale.

SANDRA JÕGEVA

Killu Sukmiti näitus „K aed“ projektiruumis Kraam kuni 6. X; Maarit Murka näitus „Illusioonid“ Art Depoo galeriis kuni 28. IX; Anna Mari Liivranna näitus „Sängid ja vulinad“ Draakoni galeriis 5. – 21. IX ning Laura Põllu ja Katrin Väli näitus „Urud ja lennud“ Hobusepea galeriis 5. – 22. IX.

See on levinud klišee, et naiskunstnikud, eriti feministlikult meelestatud, tegelevad väikeste narratiivide ja pehmete materjalidega. Seda viimast nii otseses kui ka kaudses tähenduses. Et nad toovad kunsti ja tõstavad seal lausa pjedestaalile palju seda, mis on seni jäänud olmelisse, kodusesse maailma ning olnud tasustamata vähetähtis naistetöö. Et nad kasutavad tarbekunsti ja käsitöö võimalusi, mis pole kunagi olnud kuigi mainekad, et neist teha kaasaegset kunsti. Selles artiklis käsitletavad näitused mõnes mõttes kinnitavad, et klišeedel ja eelarvamustel on alust, õnneks ei ole need näitused ise klišeelikud ega ettearvatavad.

Killu Sukmiti näitus sai alguse tõsiasjast, et minu ema, tuntud maalikunstnik Malle Leis (1940–2017) lõi seeria maale, kus on kujutatud Killu Sukmiti vanemate aeda, mida oli Malle Leisi Kristiine linnosas asuva ateljee aknast näha. Maalide pealkirjad on näiteks „Sukmiti aed“, aga ka „Rästa tänav“. Killu Sukmit on astunud nende maalidega, mida ta oma näitusel otseselt küll ei näita, dialoogi kontseptuaalsete tikanditega. Kummalise kokkusattumuse tõttu tegeles ka mu ema päris palju pärltikandiga, kattes selles aeganõudvas tehnikas näiteks oma moekunstnikest sõbrannade õmmeldud õhtukleite. Tollal, 1980ndatel, jäi see tegevus käsitöö ja moe valdkonda, seda kunstiks pidada ei tulnud kellelgi pähegi. Selle fakti tõttu, mida Sukmit kuidagi teada ei saanud, on kahe kunstniku kontseptuaalsel, ajavälisel, ühe osaleja poolt ka postuumsel dialoogil veel üks tähenduskiht juures …

Killu Sukmit on loonud rea selgelt mõistetava sõnumiga (aga seda ainult kaudses tähenduses!) ohtra tekstiga teoseid, tuues mängu oma käsitöö- ja ka kalligraafiakogemuse. Nii on näitusel väljas koredast riidest suhkrukott, millele on roosa lõngaga, pealtnäha gooti kirjas tikitud sõnum, et Varro laigiks seda. Tegelikult on kasutatud kirjatüüpi, milles trükiti algselt ka Adolf Hitleri kurikuulus „Mein Kampf“ ning mida Natsi-Saksamaal 1930ndatel eelistati. Suurele kangale on veel raskemini loetavas kirjas tikitud ka ühe väliskuraatori tekstisõnum Sukmitile: „Wait for me near old train I will come with silver taxi“ („Oota mind vana rongi juures, ma tulen hõbedase taksoga“). See on ülendatud kunstniku ja kuraatori võimusuhteid sümboliseerivaks metafooriks. Lisaks „kunstnikupõlled“ ehk projekt, mida Sukmit plaanis koos teiste feministlike kunstnikega Vao pagulaskeskusele. See on väga otseselt seotud feministlike eeskujudega: mainitud on Virginia Woolfi ja teisi tuntud feministlikke autoreid. Kunstnikupõlle kujund omakorda on tõukunud Killu Sukmiti ema Urve Sukmiti tikitud põllest, mis oli mõeldud tema kunstnikust abikaasale Sulev Sukmitile. Ka see on Kraamis eksponeeritud.

Näituse „kõige instagrammitavam teos“ on kahtlemata Edna St. Vincent Millay (1892–1950) samanimelisest luulekogust inspireeritud „A Few Figs from Thistles“ („Mõned joonised takjast“).

Eesti kirjandusest võib paralleelina tuua Leida Kibuvitsa (1907–1976), kes pärast stalinistlikke repressioone enam end kirjanikuna ei leidnudki ning kelle kunstipäraste tikandite kohta on kirjandusteadlane Maarja Vaino öelnud: „Võime neis tikandites näha kirjutamata jäänud teoste aseainet, ainult et seda kirja ei oska me lugeda.“

Kokkuvõttes on Killu Sukmiti „K aed“ tundlik ja läbimõeldud näitus, mis toimib eriti hästi, sest Kraami väljapanekut valvab galeriis ja vajaduse korral selgitab kunstnik ise.

Illusioonid

Maarit Murka näitusel eksponeeritakse Eestis seni nägemata suureformaadilist fotoseeriat 2013. aastast, mille puhul ei ole kunstnik kasutanud mitte karvavõrdki fototöötlust. Sellest hoolimata on tulemus lummav ja kummastav: mängitud on hoopis pihustipäevitusega, aga seda iluteenust või -toodet ei ole kasutatud tavapärasel moel loomaks muljet päevitunud nahast. Sellega on hoopis loodud veidraid optilisi illusioone, näiteks poolitades visuaalselt inimese keha.

Täpselt samamoodi nagu varasematel aegadel võisid vaid rikkad endale lubada valget nahka, mis tähendas võimalust mitte teha kõrvetava päikese all rasket tööd, saadab (võlts)päevitus nüüd, kui enamik meist veedab oma tööaja siseruumides, signaali jõudeajast ja jõukusest – võidakse endale lubada puhkust lõunamaal.

Päevitunud nahk tuli naistemoodi 1920ndatel koos senisest palju lühemate kleitide, lühikeste juuste ja aktiivse eluviisiga. Naturaalse jumekuse eest kaitsevad paljud nüüd end päikesekreemide või riietusega, kuna üha enam räägitakse päikesepõletuse seosest nahavähiga. Siiani on aga säilinud saja aasta tagune suhtumine, mille kohaselt päevitunud nahk võrdub ilu ja tervise, puhkuse ja lõbuga.

Maarit Murka tuletab meelde ja analüüsibki kõiki neid stereotüüpe ja eelarvamusi. Täiskasvanud meeste ja naiste kõrval poseerivad lapsmodellid aga juhivad mõtted praegusel ajal, mil lasteaiapiltegi ei tohi kõigi vanemate nõusolekuta netis jagada, hoopis teistele radadele. Vaadata on ka Murka meigitud ning pihustiga päevitatud lapspea­tegelane videos „Pealispind“ („Surface“, 2013), mis on valminud projekti raames, kus osalejatele loositi välja XX sajandi aastanumbrid, mille põhjal pidi sündima kunstiteos. Murka sai 1932. aasta ning leidis inspiratsiooni lapsfilmitähe Shirley Temple’i fenomenist ja tema osalusel samal aastal valminud mängufilmist „War Babies“.

Nii kohtuvad näitusel, kus on eksponeeritud veel peeglid hashtag’idega, näiteks strong, pretty, ja suur pärisjuustega kaetud luigeskulptuur, mitmed mõisted ning tekib palju enesestmõistetavaid seoseid. Näiteks: ilu, inetus, mehelikkuse ja naiselikkuse klišeed ja sotsiaalsed normid ning samuti lapse täiskasvanu rolli asetamisega kaasnevad eetilised probleemid. 

Sängid, vulinad, urud, lennud

Pean tunnistama, et kahel järjestikusel päeval galeriiringi tehes jäid muljed Anna Mari Liivranna ja Laura Põllu ning Katrin Väli näitustest kahvatumaks, kui olid Killu Sukmiti ning Maarit Murka väljapanekutest.

Annan endale aga aru, et mulje võis jääda sügavam ka seepärast, et Sukmit ja Murka olid galeriis ise kohal. Selle tingis paljuski praktiline probleem, valvuri töökoht, mida ei Kraamis ega ka ArtDepoos ei saa kunstnikud endale lubada. Kunstniku kohalolu ja selgitused oma loomingu kohta mõjuvad aga tavaliselt paremini kui paberilehel kontseptsioon galeriiseinal. Eriti väikeste narratiivide puhul, mille kõiki seoseid ja impulsse ei suuda kuivavõitu näituse saatetekst tingimata avada.

Nii on Laura Põllu veidrad, palju juhtme­kujundeid kasutavad keraamilised objektid küll efektsed, kuid nende sisuline seos Katrin Väli luulekatkenditega jäi ähmaseks ja esmapilgul mitte eriti veenvaks. Järele jääb vaid järjekordne hämaravõitu ideestikuga (kuigi tehniliselt professionaalselt teostatud) jalutan-viieks-minutiks-läbi-näitus, mis ei jäta mällu sügavamat jälge.

Anna Mari Liivrand pakkus efemeerset õhkkonda, komplekti joonistustest siidil, natukesest ready made’ist ning objektidest, mis tunduvad vähemalt esmapilgul jäävat kuhugi kunsti ja disaini vahelisse ruumi. Tehes vahest peent nalja kummagi valdkonna üle? Tahaksin esitada kunstnikule küsimusi, aga ei saa. Jah, nii tema kui ka Laura Põld korraldasid oma näituste raames kunstnikuvestluse koos Lilian Hiobiga, aga ei saa eeldada, et kõigil huvilistel on võimalik kaheks tunniks kohale tulla näitus(t)e lahtiolekuajal. Usun, et mõlemad näitused oleksid jätnud vahetus kokkupuutes kunstnikuga sügavama mulje. Väikestel narratiividel on see asi, et nad vajavad jutustaja isikut. Muidu on nagu Leida Kibuvitsa tekstiilidega: nad räägivad meiega kirjas, mida me ei saagi osata lugeda.