Galeriikäik – Väikeste näituste jõulised hääled

ELNARA TAIDRE

Ivar Veermäe „Igavesed huvid“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 26. X – 2. XII, Ann Pajuvälja „Põrkepinnad ja pehmed maandumised“ Draakoni galeriis kuni 15. XII, Lilli-Krõõt Repnau, Marilyn Piirsalu, Kaija Kesa, Kadri Toomi, Helen Tago ja Yyhely Hälvini „Tondilood“ Vabaduse galeriis kuni 19. XII, Tõnis Saadoja „Saabumine paberist linna“ Hobusepea galeriis kuni 17. XII, Ingel Vaikla „Sinust on saanud see ruum“ Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis kuni 16. XII, Angela Soobi „Norra mets. Sinivaal“ Vaala galeriis kuni 8. XII, Oleg Frolovi ja Tobias Kaspari „Epitsenter“ Temnikova ja Kasela galeriis kuni 12. I. 2019.

Valisin galeriikäigu artikliks Tallinna kesklinna väiksemate näitusepindade väljapanekud, et ruumilise võrdsuse kaudu hoida käsitlus paremini tasakaalus ja vältida tähelepanu nihkumist suuremahulistele projektidele. Hoolimata väikesest mastaabist avaldas enamik näitusi muljet nii individuaalselt kui ka omavahelise dialoogiga. Järjekordselt tekkis kahtlus, et Tallinna näituste korraldajad panevad oma programme paika koostöös, valides samale toimumisperioodile suurema resonantsipotentsiaaliga näituseprojekte. Või on tegemist õhus olevate teemadega, mis ühe või teise nurga alt huvitavad häid tegijaid ega jäta ükskõikseks ka vaatajat.

Materjali tähenduslikkus. Ivar Veermäe näitus „Igavesed huvid“ Tallinna Kunstihoone galeriis pakkus käsitlust Balti Börsi (Baltic Exchange) hoonest ning tegi seda mitmekihilisemal viisil kui 2016. aastal Neeme Külma, Ralf Lõokese ja Maarja Kase võimsas esituses. Veermäe projekt on uurimuslik ja dokumentaalne, kuid selles mängivad olulist osa ka fantastilise realismiga võrreldavad arvutigraafilised visuaalsed tõlgendused ja 3D-animatsioonid. XX sajandi alguses Londoni kesklinna ehitatud Balti Börsi hoone sai 1990. aastate alguses Iiri Vabariikliku Armee (IRA) pommirünnakutes palju kannatada ja seda ei õnnestunudki taastada. IRA terroriaktide eesmärk oli viia Suurbritannia majandusliku krahhini, et Põhja-Iirimaa vabaneks nõrgestatud impeeriumi alt. Isegi kui see ei teostunud, suudeti kõigutada olukorda Londoni kinnisvaraturul, aeglustada linna majanduslikku arengut.

Ivar Veermäe näitus „Igavesed huvid“ Tallinna Kunstihoone galeriis pakkus Londoni Balti Börsi hoone juhtumi mitmekihilist käsitlust. Tema tõlgenduses peegeldab impeeriumi uhke hoone hävimislugu senise elukorralduse kokkuvarisemist.

Karel Koplimets

Veermäe tõlgenduses peegeldab impeeriumi uhke hoone hävimislugu senise elukorralduse kokkuvarisemist. Balti Börsi hoone on igaveseks muutunud maailma sümbol, selle raskepärased jäänused on justkui ebamugav kolonialistlik pärand. Märkimisväärne on autori terviklik lähenemine: nii 3D-arenduste detailsuses kui ka galeriiruumi transformeerimises teistsuguseks keskkonnaks, kus vaatajal tekib korraks mulje, et ta on sattunud imekombel teise aegruumi, börsihoone varemetele. Üks näituse märksõnu on fragmentaarsus. Alates digigraafika visioonidest kuni üksikobjektide ebaühtlase faktuurini on väljaloetav teatud killustatus, mis kasvab välja pudenemise, kadumise, käest libisemise tundeks. Ootamatu ja ilmekas kahekõne tekib noobli ja „igavese“ marmori ning odava ja ajutise puitlaastplaadi vahel – materjalid on siin sümbolid ja narratiivi suunajad.

Materjalid on tähtsal kohal ka Draakoni galeriis Ann Pajuvälja väljapanekus „Põrkepinnad ja pehmed maandumised“. Noor graafikakunstnik on kujundanud oma visuaalse keele ja ikonograafia, mis kohati tuletab meelde Andres Toltsi kompositsioonide rütmi ja materjalide metafüüsikat. Erinevalt Toltsist on Pajuvälja töödes vähe reaalseid esemeid, neis domineerivad abstraktsed või abstraheeritud geomeetrilised motiivid. Ometi hakkavad Pajuvälja abstraktsioonid käituma nagu reaalse maailma esemed, moodustades omavahel vaikelusid, aga ka lausa elus tegelasi, kelle tegevus meenutab teatrilavastust. Kunstnik ei ole piirdunud graafika staatiliste stseenidega, vaid on toonud sisse liikumise, arendanud ühe graafilise lehe minimalistlikuks animatsiooniks. Selles mängib ta läbi tegevust, mis tõenäoliselt kangastus vaataja peas, kui ta vaatas algupärast graafilist kompositsiooni. Samuti on Pajuväli toonud näitusesaali installatsioone abstraktsetest objektidest, mis meenutavad tema töödes kujutatut. Sattunud objektide keskele, mida ta samaaegselt näeb piltidel, kogeb vaataja kummastavat olukorda: ei ole päris selge, kas need objektid on tulnud piltidelt galeriisse või on ta hoopis ise sattunud abstraktsiooniteatri tegelasena piltide maailma.

Intiimne jutustus. Ann Pajuvälja loomingu kogemisega kaasnev kummastus pole võõras veel ühele noorte graafikute näitusele, Lilli-Krõõt Repnau kureeritud väljapanekule „Tondilood“ Vabaduse galeriis. Näituse pealkiri on tuletatud Tondi Ateljeest, mille liikmed moodustavad näitusel osalejate enamuse, kuid sõnamänguna toob sisse ka teise dimensiooni – kummalised, unenäolised narratiivid, mida jutustavad Marilyn Piirsalu, Kadri Toomi ja Yyhely Hälvini teosed. Nende veidrate tegelaste ja fantastiliste sündmustega omamaailmad on leidnud kehastuse klassikalistes trükigraafika tehnikates, aga ka fotodes ja animatsioonis. Helen Tago jätkuvalt põnevad eksperimendid graafika kolmemõõtmeliseks muutmisega ja Kaija Kesa suurendatud putukakujutised lisavad näitusele kuriositeedikambri hõngu. Väljapaneku kammerlik atmosfäär toetab lugude jutustamist kui intiimset ja üldinimlikku tegevust, mida vajame kõik, eriti praegusel pimedal aastaajal.

Teatud intiimsusest on samuti kantud Tõnis Saadoja näitus „Saabumine paberist linna“ Hobusepea galeriis, mille keskmes on üks vana diapositiiv. Selle fotokujutise fragmente on kunstnik teisendanud iseseisvateks maalikompositsioonideks. Olles eraldatud algupärasest kujutisest, hakkavad need fragmendid elama omaette elu. Seda rõhutavad ka valminud maalide eri suurused: ei jälgita ühist mõõtkava ja mosaiigist on võimatu originaalpilti kokku panna. Sõltuvalt valitud pildiosast on need maalid realistlikud, poolabstraktsed või täiesti abstraktsed, omandanud vastavalt oma kujutisele ja kontekstile uue tähenduse. Kas Saadoja on leiutanud universaalse meetodi lõpututeks maalisüžeedeks või soovib hoopis osutada, et maalimist väärib ka kõige väiksem asi? Või rõhutada reaalsuse ja maali – mille vahel on intrigeerivalt ka foto – suhte ebapüsivust? Kui Saadoja varasemad fotopõhised maalid olid teostatud sellise tehnilise täpsusega, et kiire pilk võikski neid fotoks pidada, siis tema praegune töö maalitehnikate ja illusoorsusega on sügavam ja mitmetasandilisem. Tema uute teoste puhul on selge, et need on maalid – ja mõnes mõttes on need „maalid maalimisest“ kui nähtusest ja protsessist. Need on maalid, mis esitavad küsimuse maalikunsti kohast ja võimalustest tänapäeva maailmas.

Vaala galeriis puudutab maali­probleeme ka Angela Soobi kohaspetsiifiline näitus „Norra mets. Sinivaal“, mille aluseks on tekstiili taaskasutamine. Maal pole seega kunstniku vahetult maalitud teos, vaid valmismaterjalidest kokku pandud maaliline keskkond, mis ümbritseb vaatajat oma värvide ja kujunditega. See võtab näitusekülastajat vastu juba galeriitrepil, mille astmed on kaetud mustrilise materjaliga, sundides teosega kontakti astuma kõige vahetumal moel. Väljapaneku keskne objekt on pärit Soobi eelmisel aastal Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis toimunud näituselt „Diem perdidi“. See on telgi kujuga – kunstniku enda sõnastuses „maailma telk“ – ja selles võib leida viiteid nii šamaani elamule kui ka sümboolsele maailmamudelile ja sakraalsele maailmateljele, mis ühendab inimeste ja jumalate maailma. Praeguses ühiskonnas on šamaani funktsiooni saanud kunstnik, kes vahendab esteetilist kogemust ja kelle „maagilise“ puudutuse kaudu saavad argitekstiilidest kunstiteosed.

Allegooria ja argiesemed. Argiesemete taaskasutamine on omakorda esiplaanil Oleg Frolovi ja Tobias Kaspari ühisnäitusel „Epitsenter“ Temnikova ja Kasela galeriis. Mitmesuguste teemade ja materjalide kaudu üritavad kunstnikud edasi anda – kohati lausa välja elada – oma frustratsiooni ja raskusi, mis neil on tekkinud tänapäeva ühiskonnas elades ja teadliku kunstnikuna tegutsedes. Otsese kriitika asemel on nad loonud aga satiirilisi ja absurdseid allegooriaid, mille krüptilisus ja jaburus pehmendavad autorite iroonilist alatooni. Üks Kaspari eksponeeritud sarjadest „Heroiinimaalid“ peegeldab Zürichi 1990. aastate narkoilma, mille reguleerimiskatsed ei olnud kaugel uimastite legaliseerimisest. Ometi on väljatrükid nimetatud subkultuuri elust esteetilised ning toimuva kohta tekib kahtlusi vaid lähemalt ja tähelepanelikumalt vaadates. Frolovi kaks monumenti on pühendatud nii elule, vabadusele, rahule ja heaolule kui ka pedokraatiale ja meritokraatiale. Püsiväärtuste ja valdavalt negatiivse alatooniga nähtuste õõnestav segunemine jätkub ka visuaalsel tasandil, kus armsad mänguvaalad okastraadi kõrval kõnelevad lääne maailma võltsoptimismist ja küünilisest kahepalgelisusest.

Kui Ivar Veermäe uurib ja sekkub, visualiseerib ja tõlgendab, siis Ingel Vaikla toetub näitusel „Sinust on saanud see ruum“ Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (kuraator Laura Toots) arhitektuuri rahulikule vaatlusele, mis ei lisa midagi, vaid toob esile koha iseloomu ja olemuse. Vaikla ideid arhitektuurist, ruumist ja kohast avatakse videos „Avaldumised“, millest jääb meelde tegelase kommentaar, et talle pole kodu konkreetne koht, vaid tunne, mida see tekitab. Koha määrab seega mitte selle füüsilisus, vaid võime kõnetada ja muuta inimeste sisefüüsikat – koht kui emotsioonide looja. Vaikla poeetilis-filosoofilises kontseptsioonis on arhitektuuris olulised püsivus, rahulikkus ja lihtsus. Seda ta järgib ka oma töödes, jättes ruumi vaataja mõtetele ja tunnetele. Need teosed lubavad näitusekülastajal vaadata enda sisse, kuid pakuvad tuge tagasitulekuks, välismaailmaga taasühinemiseks.

Peenelt häälestatud välis- ja sisefüüsikast räägib Vaikla ruumiinstallatsioon „Aine ja tühjuse vahel“ (arhitektid Laura Linsi ja Roland Reemaa), mille videomaterjalid põhinevad tänavu lühifilmide ja animatsiooni festivalil „PÖFF Shorts“ pärjatud dokumentaalfilmil „Roosenberg“ (2017). Näitusesaali ehitatud ruumikeskkond võimendab kahemõõtmeliste videote sugestiivsust, aitab luua kohalolutunnet. Roosenberg on Belgia klooster, mis on määratud sulgemisele, sest selle viimased elanikud peavad peagi lahkuma vanadekodusse. Modernistliku arhitektuuri dialoogi religioossuse ja üldise vaimsusega aitab mõista ja esile tuua filmikaamera jäädvustatud valgus: tühjas minimalistlikus ruumis mõjub see tohutult olulise tabamisena. Kohalolu kui inimeksistentsi väljenduse teadvustamine on siin peaaegu ilmutuslik, lubades leppida meie vastuolulise maailma ja olemise absurdiga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht