Galeriiring meeste ja naiste maailmas

Eero Kangor

Eelmisel nädalal lõppes Tallinna galeriides mitu huvitavat näitust. 24. juulini oli avatud Draakoni galerii Tartu noorte kunstnike Veiko Klemmeri (1985) ja Laura Põllu (1984) ühisnäitus, kus käsitleti hirmu teemat. Näituseteksti järgi oli 2010. aastal valminud maalide ja video algtõukeks huvi hirmu kui valitsemise instrumendi vastu. Täpsustuseks tuleb kohe  öelda, et videot näitusel ei eksponeeritud. Küll aga esines Põld kahe videoga Tallinna Kunstihoones aastanäitusel „Vastandumised”, mis oli avatud 25. juulini. Põllu videod ja maalid on omavahel orgaaniliselt seotud. Videos „Säng: variatsioonid (Lumivalgeke ja üks poiss)” tekivad seksuaalsed, kriminaalsed, poliitilised ja sotsiaalsed allusioonid. Tüdruk ja kääbus vahetavad ümbrikku. Kord annab poiss selle tüdrukule, siis vastupidi. Taustaks on Põllu  maal „Voodi”, vahel plingivad ekraanil ka teised Põllu maalid, muu hulgas Draakoni galeriis eksponeeritud „Eurotofoobia (hirm naissuguelundite ees)”. Need kaks maali justkui viitaksid video seksuaalsele tagapõhjale, ümbriku vahetamine aga prostitutsioonile või pistisele või mingile saladusele, mida ei saa välja öelda.     

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

 

Võib arvata, et videos näidatakse sündmust, millele võiks midagi järgneda seoses sellega, mis on ümbrikusse peidetud. Aga võib-olla on ümbrik tühi. Oma pressiteates on Klemmer ja Põld öelnud, et tegelikult on nende eesmärk uurida seda, kuidas kasutada visuaalse kunsti keelt hirmu tekitamiseks ja sellele viitamiseks.  Näitusel välja pakutud lahendused on tõepoolest vaimukad. Eriti tooksin esile Klemmeri töö „Allhoovus”. Sellel on kujutatud pildi keskmes asuvat kontoritooli tühjas hämaras ruumis. Töö on tehtud monokroomses stiilis, mille meisterlik valdamine on saavutatud ilmselt õpetaja Rauno-Thomas Mossi samalaadsete teoste matkimisel (nt „Suprematist” 2006–2010 näitusel „Vastandumised”). Maalil „MySpace” on kujutatud toa keskel asetsevat  vanni, mis on pealt kaanega kaetud ja juhtmetega (ilmselt võrku) ühendatud. Enesesse kapseldumine, virtuaalses reaalsuses viibimine, maise keha kängumine, ängistus ja üksindus, mis iseloomustavad tänapäeva noorte maailma, on siin üsna tabava kujundina sublimeeritud.   

Teostuse puhul on tähelepanuväärne maalil kujutatud siseruumi valgustamine akendest langeva valguse abil. Samasugust võtet kasutab näiteks Helena Loid-Kudu (näitus „Säästa mind” Tallinna Linnagaleriis eelmise aasta mais). Ilmselt on see Tartu maalikooli stuudiumi üks kohustuslikest harjutustest. Klemmeri maal „Kvintessents” aga viitab  minu arvates otseselt Põllu videole „Varjud” (näitusel „Vastandumised”). Huvitav on jälgida sugudevahelist erinevust hirmu käsitlemisel. Kui Klemmeril on see seotud teatava positsiooni või selle puudumisega, siis Põllul on see vähem või rohkem seotud kehalisusega. Küllap on see seotud teismeliseeast algava eristumisega. Poistel on teismeliseeas kesksemaks probleemiks oma positsiooni kehtestamine, samas kui tüdruku keha läbib suurema  transformatsiooni ning kehavedelikud muutuvad igapäevaelu lahutamatuks osaks. Põllu abjektiivse voolava punase värviga kaetud motiivid suurtel lõuenditel („Oodates sind”) on selle otseseks väljenduseks. Hirm ja eemaletõukavust tekitab tüdrukus tema muutuv keha maalil „Eurotofoobia”, mille varjamiseks on ta asetanud oma jalad risti ja pannud käed kaitseks rinnale. 

Kui Tartu kunstnikud on neile omasel viisil jäänud visuaalsemate ja kunstikesksemate tehnikate juurde, siis Taavi Talve on oma isiknäituse „Järjehoidjad” keskmesse asetanud tekstilise türannia. Ekspositsiooni eesmärk on positsiooni selgitamine ühiskondlikes struktuurides. Institutsionaalset kriitikat esitletakse sellele allajäämise, hammasrataste  vahele jäämise võtmes ning lärmava ja sisutühja sotsialistliku retoorika kaudu. Sellele vastukaaluks ehivad Hobusepea galerii seinu kaks koomiksi stiilis ratsahobuse kombel esijalgu tõstvat autot, mille elujaatavat tooni rõhutab istmel kõrguv mees, kes hoiab kõrgel lehvivat rahvuslippu. Talve isikunäitus oli avatud 26. juulini. 

Naistemaailma õrnema ja esteetilisema poolega sai tutvuda 27. juulini Hopi galeriis Aet Ollisaare tekstiilinäitusel. Ollisaar on saanud inspiratsiooni oma elus olulist rolli mänginud naistelt, kes on mõjutanud tema identiteedi kujunemist. Välja on pandud linasest riidest „padjapüüridele” siirdatud oluliste  naiste fotod ning kootud ja punutud punamustadest niitidest vaibad. Näitus on pühendatud kunstniku vanaema, tekstiilikunstnik Ellen Hanseni 100. juubelile. Lõimede, niitide ja fotode abil on Ollisaar sidunud oma mälestused ühtseks läbi põlvkondade avarduvaks esteetiliseks kangaks.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht