Graafika on kihiliselt mõtlemine

Lilli-Krõõt Repnau: „Keskkonnateadlikkus ja vähene tarbimine on iga inimese loomulik osa. Ka kunstnikuna tuleb rohkem mõelda, miks midagi teeme.“

BRITTA BENNO

Lilli-Krõõt Repnau ja Helen Tago on koos teiste noorte graafikute-mõttekaaslastega koondunud platvormile graafika.ee. Nende eesmärk on graafika edendamine ja mõtestamine näitusetegevuse ja töötubade, aga ka vestlusõhtute ja graafikast kirjutamise kaudu.

Kunst, mis praegusel ajal kõnetab, on tehnikaülene, interdistsiplinaarne. Selline on ka eesti nüüdisgraafika. Lilli-Krõõt Repnau ja Helen Tago hiljutise näitusega „Tumeaine“ Hobusepea galeriis on väga hea näitlikustada suunda, kuhu uus, kuldajastujärgne graafika minu arvates peaks liikuma: läbimõtestatud, piire ületavate omaruumideni. Ei ole asjakohane küsida, kas graafika on elus, iseäranis kui mõelda näituste üldpildi peale. Graafikutena loodame eksperimenteerivaid, vahest ootamatuidki graafikavorme või näha graafika järellaineid ka teistes meediumides.

Kosmiline tumeaine. „Tumeaine“ näitusel esitatud kosmiline keskkond oli ainulaadne hübriidmeediumis omaruum, kus oli tuttavlikku, aga ka maadeavastajalikku tundmatuse piiri ületamist. Tumeaine teema pakkus välja Lilli-Krõõt Repnau, Helen Tago soovitas Ernst Öpiku raamatut „Meie kosmiline saatus“ (Ilmamaa 2004). Sealt leidsid nad inspireeriva mõtte: „Materiaalsed objektid tekivad, kaovad ja tekivad jälle. See on füüsikalise maailma rütm. Kõik, mida saab mõõta ja kaaluda ning mille aega määrata, allub sellele rütmile. Ent ometi on miski meie sees, millel ei ole mõõtu ega kaalu ega aega: meie teadvus, see „mina“, mis individuaalselt on erinev, kuid siiski sarnane teiste „minadega“. Kas pole see Suure Kosmose Teadvuse tilgake või aatom? Meie teadmise esmane reaalsus, ainus eksistents, mille suhtes meil pole kahtlust, meie ainus värav ja aken, mille kaudu me tajume maailma.“

Helen Tago kunsti algimpulsid pärinevad lapsepõlve animafilmidest, ulmeraamatutest ja Andrei Tarkovski „Stalkerist“ (1979). Kunstnik kirjeldab mikrokosmose tagamaid: „Tühermaa ja linn, selle korrastatud rütmid ja esmapilgul nähtamatud vaheruumid. Hingepausid. Kohad, mida on läbitud sadu kordi, millest alateadvusse jäädvustunud infokillud moodustavad settides omamaailma. Oled kosmonaut oma planeedil, oma mullis. Nihkes ja üksindaolek, ebakindlus, ebaselgus – see seostub mulle kosmose-teemaga.“

Helen Tago fotopolümeeritõmmistest installatsioon oli volditud ruumiliseks kärjestikuks.

Jana Mätas

Repnau toob välja oma kunsti seosed ilukirjandusega: „Avastasin näitust tehes Blake Crouchi raamatu „Tumeaine“ (eesti keeles 2016). Seal on mõisted „paralleeluniversum“ ja „multiversumid“, mis tähistavad samal ajal toimivaid maailmu. „Multiversum“ on ka ühe mu teose pealkiri, see sündis otseselt sellest raamatust inspireerituna.“

„Multiversum“ on suur mitmest ruudust koosnev metsa kujutav ofort. Repnau kuusemets on nagu soe paik, kus loodus tükib mõralise asfalti ja külma kauge kosmose vahelt galeriisse. See on kõige tuttavlikum teos keset kõrgekaarelist ulma.

Tehnikavalik ja -ülesus. Kunstnikud möönavad ühest suust, et viimase näituse tööde tehnikavalik tuli väga loomulikult. Mõlemad on töötanud traditsioonilistes graafikatehnikates, kuid sellest ka sammu võrra edasi läinud. Nad kasutasid kõiki graafilisi vahendeid, käsitsi trükkimine ei olnud eraldi eesmärk. Repnaule on trükigraafika, iseäranis sügavtrükk justkui tumeaine – nähtamatu, aga selgelt olemas: „Ofort on väga nauditav. Suure teose puhul tahtsin, et seda saaks lähemalt ja ka kaugemalt vaadelda, lähedalt on töö abstraktsem. Kihistusi on palju. Graafika on kihiliselt mõtlemine.“

Tago loodud objektid, s.t graafika piirialade avardamine inspireerib iga tehnikatundjat. Galerii alumise korruse fotopolümeeritõmmistest installatsioon oli volditud ruumiliseks kärjestikuks ning ülemisel korrusel olid väljas kaarjad peegeldavast materjalist ja graafilistest lehtedest kokku seatud brikolaažid. Repnau video „Vaadates mateeriat“ kujutab magnetpuru ringjat liikumist, mikrokosmost saatev lauluümin ühendas näituse veenvaks tervikuks.

Koostegemise võlu. Kahekõnel on omapärane dünaamika, kahekõnelusi näituse näol on viimasel ajal päris palju näha olnud. Paari seadmine seob ja vastandab. Paarisuhe võib olla intiimne ja vahetu, aga ka distantseeritud ja kontrastne. „Tumeaine“ autoritel on see toetav, konfliktita dialoog. Kunstnikud tõdevad, et nende teosed toimivad koos paremini kui eraldi. Mõlemal on koostöötamise kogemust ohtralt. Nad töötavad 2013. aastast ühises graafikaateljees Tondil, kus tegutseb ühtekokku neli maailmavaateid ja tööriistu jagavat graafikakunstnikku.

Kui küsin autoritelt, kuidas nende koostöö sujus, möönab Repnau, et ehkki tema ise on loomult ekstra- ja Tago introvert, siis kunstnikena nokitsevad mõlemad omaette. Väga keeruline on suhelda protsessi sees. Kuigi meil kõigil on ühisateljees töötamise kogemus, tõdeme, et avatud ateljee ei ole alati hea tööruum. Eduka kunstitegemise koht on suletud ja isiklik. Ideede genereerimine on introvertne akt. Teadusfilosoof Thomas Kuhn on väitnud, et normaalteaduses töötavad teadlased mõistatusi lahendades. Ma leian, et kunstnik töötab oma ateljees samamoodi: mõistatuse kilde katse-eksituse meetodil kokku sobitades, nii füüsilisel kui ka mõtestamise tasandil. Kuid koos töötamises ja ateljee jagamises on ka palju eeliseid. Ruuminõudlike vahendite ja tööriistade vajadus koondab graafikatehnikaid praktiseerivad kunstnikud ühe katuse alla. Väga väärtuslik on ka võimalus jagada mõtteid lähedase kolleegiga. „Kui oled oma asja sees, siis on teise pilk väga hea,“ möönab Repnau.

Küsin lõpetuseks, milline on kunstnike tulevikuvisioon. Kas see on optimistlik või sünge? Repnau: „Kui loed Öpikut, taipad, et universumis on mõõtkavad hoopis teistsugused. Kõik muutub ja kaob.“ Tago: „Inimesed kohanevad halveneva keskkonnaga. Sellest saab uus normaalsus.“

Räägime veel valgusreostusest, mis puudutab kõiki taevasse vaatajaid. Kuidas kujutada taevatähti, kui neid enam ei näe? Tago on palju keskkonnasäästlikkusele mõelnud. Ta söövitab metallplaate ülimürgise happe asemel elektrilaenguga. Sellele, kuidas hiljem taaskasutada materjale või töövahendeid, mõtlevad graafikud paratamatult oma tööprotsessi igal etapil. Repnau: „Keskkonnateadlikkus ja vähene tarbimine on iga inimese loomulik osa. Usun, et ka kunstnikuna tuleb rohkem mõelda, et miks midagi teeme, mida toodame. Läbimõtestatus on võti.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht