Graafiline disain Haapsalus, nagu ikka kevadsuvel

Haapsalu graafilise disaini festivali omapära peitub kuraatori tööstiilis: rahvusvaheline suurnäitus sünnib minimaalse eelarvega ja lööktöö korras.

PEETER SAUTER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Haapsalu graafilise disaini festival Haapsalu kultuurikeskuses ja linnagaleriis kuni 4. VII. Vaadata on „Tänapäeva Hollandi plakat“, Juri Lotmani 100. sünniaastapäevale pühendatud „Isikupära“ ja Pallase kunstikõrgkooli meediaosakonna välknäitus „Toetame Ukrainat“. Festivali peakorraldaja on Marko Kekišev.

Marko Kekišev on taas kureerinud Haapsallu esindusliku rahvusvahelise graafilise disaini festivali (suurima, mis aasta jooksul siin näha on). Sel korral on esindatud ka Ukraina teema, aga sugugi pole kustunud Kekiševi armastus Hollandi plakati vastu ja traditsiooniline rahvusvaheline konkurss-näitus on sel aastal pühendatud Juri Lotmani 100. sünniaastapäevale. Mart Anderson korraldas „Kirjaku“ tüpograafiaseminari (kuhu oodati kahtkümmet inimest, aga saabus üle neljakümne) ja Margus Tamm (äsja võttis ta reklaamimeeste näitusel kaks kuldmuna) oli Baltimaade parimate raamatute žüriis Eesti esindaja. Seda raamatuilu näeb Lääne maakonna keskraamatukogus (kultuurikeskusega samas hoones).

Haapsalu graafilise disaini festivali omapära on ehk Marko Kekiševi korraldusstiil, mis sisaldab nii kaost kui ka korda. Kekišev on reklaamitöö taustaga: reklaamiagentuurides valitsebki totaalne kaos, ent ollakse võimelised ka kiiresti korrastuma. Plakatikunsti sõltumatuses ja kohatises nahaalsuses on reklaamitööga midagi sarnast.

Marko Kekišev korraldab festivali üsna samas vaimus. Lobiseb aasta otsa oma semude, plakatikunstnikega Amsterdamist Moskvani, ja nuiab neilt faile uuemate-paremate töödega. Loomulikult saab.

Keegi ei saada talle postiga ega kulleriga prinditud plakatit. Kuukene enne näitust ajab Kekišev arvutis kogu saagi ühte formaati ja saadab trükki. Päev enne näitust tulevad trükikojast plakatid. Kekišev koos vabatahtlike meeskonnaga sätib need korduvkasutatavatele plaatidele ja vinnab üles. Rekord ülespanemisel on nelikümmend viis minutit.

Vaat nii tehakse rahvusvaheliselt tunnustatud näitust, mis reisib Haapsalust Tallinna (mainida tuleb ka Pärnut, Viljandit, Jõhvit, Kuressaaret ja Tartut), vahel Helsingisse, Varssavisse, Vilniusse, Moskvasse, sest sealsedki kunstnikud on asjas osalised. Kadestusväärne idee, kuidas teha näitus lööktöö korras ja minimaalse eelarvega. Loomulikult on Kekiševi tööpanus, mida tasustatakse valdavalt õhusuudlustega, korralik – teine töökoht.

See-eest võib ta Prahasse sõites alati helistada plakatikunstnik Peterile ja teatada: „Ma olen siin. Kus me õlut joome?“ Peter muidugi tuleb ja viib ta parimatesse kõrtsidesse. Võib kõlada profaanselt, aga selline on kunstielu.

Minu arvates on parimad kerge käega visatud tööd, näiteks Jouri Toreevi Juri Lotmani kujutis, mis näeb välja nagu Rorschachi test ehk tindiplekid. Kaugemalt vaadates moodustavad need Lotmani näo. Mida teosega teada antakse, polnud mulle tähtis, vaatasin vaid teostust.

Ja nii oli kogu näitusega. Hollandi kool, mis on korraga moodne ja retro, õudusfilmilik ja ilus, eristus selgelt. Hollandis oli vanasti kunstikõrgkoolides kõva käeline koolitus, seda pole mujal Euroopas enam pea kuskil: et teed tuši, sule, kääride ja liimiga põhjad ette ja arvutisse lähed alles hiljem.

Eesti kirjakunstikorüfee Mart Anderson töötab siiski niimoodi. Andersoni esimeseks tööriistaks on viltpliiats ja A4 kirjapaber. Seejärel käärid ja siis juba paremat sorti Maci arvuti. Teinekord on tähtis aluseks võetud krobelise paberi faktuur. Andersoni kirjad on uhked ja raskesti loetavad. Ta ütleb, et teda ei huvita, kas keegi neid lugeda suudab. Kunst on kunst. Roos on roos on roos. Ometi kasutatakse Andersoni fonte meelsasti peenemate toodete kujunduseski. Õppejõuna on ta number üks: võiks võrrelda Tõnu Soo või Paul Luhteiniga. Meie parimad graafilise disaini tegijad käivad just Hollandis lihvi saamas.

Üks väljapaneku teemasid on paratamatult Ukraina. Ehkki olen Ukraina patrioot, on poliitplakat nõukaaja tõttu vastik. Paratamatult on plakat ja propaganda sugulased. Isegi antipropaganda.

Näitus reisib, nagu igal aastal, jupikaupa edasi. Lotmanile pühendatud tööd lähevad esmalt Pärnu „In graafika“ festivalile. Hollandi plakat kõigepealt Jõhvi kunstikooli. Komplekt rändab aasta jooksul üle Eesti ja ka lähimaadel. Ja tuleval aastal alustab Haapsalust rändu uus valik. Kahtlemata on see esinduslikumaid väljapanekuid vähemalt Ida-Euroopas.

Mart Anderson, fontide konstrueerimise professor, on teinud Estonia uue fondi ja noorte laulu- ja tantsupeo kujunduse. Margus Tamm ajab isikupärase käekirja juures taga originaalset ideed (sellest ka auhinnad). Andrei Kormašov meenutab mulle moodsa retro ja koloriidiga mõneti hollandlasi. Anna Lukjanoval on etteaimamatu teos, kus elevant avastab, et ta lont on moondunud maoks. Berta Kisandil on end silda visanud Eeva, kellele madu üritab õuna suhu toppida. Erik Teemäe teoses „Kes on järgmine?“ („Who is next“) on kujutatud revolvri pöörlevat trumlit, üks padruni­pesa on laetud Putiniga). Kaia Rähni sõjas või rahus visatakse kulli ja kirja, kas ja keda tappa. Kata Kaldoril on koorunud munast tibu asemel tellis.

Hollandi plejaad on kirev, valdavalt pastelltoonides, mis on alati maitsekas. Ei karga silma, on ka asjatundjale silmailu ja -puhkus. Näiteks Andrew Tsengi hallutsinatoorsed õudusfilmilikud masinelukad. ATTAKi irvik kiisu, kelle lõust on lõhki rebitud. Bob Mollema reptiilristirüütel. Studio de Ronnersi roosa R-täht, kus on korraga ühe tähe sees suu, naba ja pepuauk.

Kõike refereerida pole mõtet. Tuleks nimejoru ja pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna – peab ise nägema.

Juri Lotmanile pühendatud näitusel ei puudu ka teravad päevapoliitilised teosed nagu näiteks ukrainlanna Anna Blacki sõjavastane plakat.

ATTAKi plakatil kujutatud kass meenutab Imedemaa Alice’i irvik kiisut, ainult et nägu on lõhki rebitud.

Ka vene kunstnik Anna Lukjanova mängib paradoksiga: tema plakatil kujutatud elevant avastab, et ta lont on moondunud maoks.

Hollandi väljapanekust jääb silma Andrew Tsengi plakat, kus on kujutatud hallutsinatoorseid õudusfilmilikke masinelukaid.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht