Graafiline disain kui kaasaegne kunst

Graafilise disaini näitusel esitatu võiks vabalt olla ükskõik millise teise kunstieriala lõputööde kogum.

OTT KAGOVERE

EKA graafilise disaini eriala lõputööde näitus „GD’16 Show“ EKA galeriis kuni 22. VI.

Kuna osakonna lõpetamiseks peavad üliõpilased tegema kaks erineva suunitlusega projekti: üks on personaalne ja teine praktilise, konkreetse tellijaga töö. Praktilised tööd on enamasti EKA enda tellitud, nagu „Avatud uste päev“, 2016. aasta näitus „Tase“ jms, teisel juhul on aga n-ö tellija üliõpilane ise, kes on disainiprojekti oma huvist algatanud ning ellu viinud.

Enamikus projektides on traditsioonilistel graafilise disaini väljendusvahenditel kõrvaline roll. Veebilehed, plakatid ja muud trükised ei ole mitte eesmärk, vaid palju laiema haardega projekte tutvustav materjal. Raamatute puhul on tihti tegu kunstnikuraamatutega, kus disainer võtab kujundaja, aga ka kunstniku, kirjaniku ja teoreetiku (tegelikult ükskõik kelle) mitmikrolli. Kõik see võib disainiga vähem kokku puutunule tunduda veider. Kui vaadata disaini kaasaegse kunsti perspektiivist, siis ei ole siin midagi üllatavat.

Kui kunstis on juba ammu kunstniku selgelt määratletav roll ja tegevus hüljatud, siis miks peaks see disainis teisiti olema? On ju tegu valdkondadega, mille ühisosa on suur. Seda tuleb kaasaegse graafilise disainiga kokku puutudes silmas pidada. Töid ei maksa hinnata puhtalt graafiliste materjalide põhjal, vaid neid tuleb vaadata palju suuremas, holistlikus kontekstis. See muidugi eeldab publikult süvenemist, kuid õnneks, vastupidiselt netiblogidele, on galerii selleks ideaalne keskkond.

Fiktsioonid, vangid ja diskussioonid. Kuigi iga töö väärib lähemat avamist, keskendun kolmele projektile, kus ilmneb disaini seos kaasaegse kunstiga kõige paremini.

Kõigepealt Loore Sundja ja Else Lagerspetzi „Knock! Knock! Books“ ehk „Kopp! Kopp! Raamatud!“, mille puhul on tegemist fiktiivse kirjastusega, kus antakse välja fiktiivset kultuuriteoreetilist kirjandust. See projekt on saanud alguse Sundja ja Lagerspetzi humoorikast mõttemängust ühel külmal talveõhtul, kui neile meenus ütlemine „Pane suu kinni, muidu süda jahtub ära“. Edasi jõuti Gröönimaal elavate nasakideni, kes räägivad energia säästmiseks ainult päeval. Selline teguviis on aga seotud ka mütoloogiaga: usuti, et öösel antakse sõnad mõnele teisele kultuurile, sinna, kus on parasjagu päev, või siis päikeselaadsele jumalusele. Siit hargnes laiali kultuurilooline jutustus, mida vahendatakse K!K!B! väljaannetega: teoste hulgas on näiteks taani misjonäri Christian Harald Nielseni nasakide juures kirjutatud päevaraamatud, esimese nasaki modernistliku luuletaja Seo Ba’o vaikiva luule kogumik ning arhitektuuriteoreetiku Petra Broeweri magnum opus „Denial of the House“ ehk „Maja eitus“.

Kirjeldatud projekt paistab silma kirjanikuande ja fantaasia poolest. Tegu ei ole tüüpilise disaineriraamatuga, kus on keskendutud ainult vormile, vaid pakutakse ka nauditavat, lausa peadpööritavat lugemist. Raamatus esitatud kultuurilugu on niivõrd detailne ja veenev, et tekivad kahtlused, kas tegu on ikka fiktsiooniga. Seda lõbusam on, kui autorid tõmbavad ootamatult lugejal vaiba jalge alt. Näiteks on keset raamatut märgatud, et kõik võtmeisikud on mehed, mistõttu Peter Broewerist saab joonelt Petra Broe­wer, et vältida järjekordse patriarhaalse narratiivi kehtestamist.

Samalaadselt andekad on Else Lagerspetzi personaalprojekt „Sokid, tassid ja šokolaadist raam“, mille puhul on tegu kunsti reprodutseerimisega suveniiridel, ning Henri Kutsari „Digitaalsest realismist“, poolfilosoofiline visuaalessee digitaalse disainikeele (gradiendid, varjud, läike- ja materjaliefektid) ning selle füüsiliste vastete vahekorra teemal.

Võrdlemisi omanäoline ja isiklik on ka Juuso Siltaneni projekt „Vahepeal“ („In-Between“), kus käsitletakse kinnipeetavatega seotud eelarvamusi. Siltaneni isa on pikalt töötanud ühes Soome avavanglas ning väikese lapsena oli ta poeg tihti seal, mängides muu hulgas kinnipeetavatega jalgpalli. Tol ajal ei mõelnud ta neist kui vangidest, vaid kui lihtsalt inimestest. Kui tema arusaama sellest, kes on vang, hakkasid kujundama meedia ja popkultuur, märkas ta, et neis kuvandeis on keskendutud ainult kriminaalsusele. Teema käsitlemiseks läks Siltanen lapsepõlvest tuttavasse vanglasse ning elas seal nädal aega koos vangidega. Selle nädala jooksul andis ta vangidele kirjutamis- ja fotograafiaülesandeid, mis näitavad meile kinnipeetavate kultuurilise kuvandi taga peituvat inimest.

Viimasena tutvustan siin oma koos Maria Muugiga tehtud lõputööd, kus käsitlesime graafilise disaini metadiskussiooni. See hõlmas muu hulgas graafilise disaini osakonnas lugemisgrupi asutamist, erialaajakirjade seisu, rolli, ideoloogilisuse ja nende vajaduse üle mõtisklemist ning vestluste ja arutelude korraldamist. Jõuti järeldusele, et graafilise disaini erialaajakirjad on võrdlemisi marginaalsed ning Eestis puuduvad need üldse. Tõeliselt huvitavaid arutelusid kohtab elus aga iga päev ning autorite eesmärgiks saigi nende väärtustamine ja algatamine. Kuus vestlustest salvestasime ning avaldasime ajalehena. Näitusel on väike lugemisnurk, kus külastaja saab vestlusi ja vestlustes mainitud artikleid ja raamatuid lugeda.

Haridus ja disaineri roll. Mis on ikkagi sellel kõigel pistmist graafilise disainiga? Mis kasu on disaineril sellest, kui ta elab nädal aega vanglas, mõtleb välja veidraid teooriaid või ajab lihtsalt sõpradega juttu? Graafilise disaineri roll ei piirdu tänapäeval ainult kitsa teenuse pakkumisega, vaid disainerilt eeldatakse tihti projektide asetamist palju laiemasse kultuurikonteksti. Väga kitsa ja spetsiifilise hariduse omandanud disainerid on küll tööturul väärtuslikud, kuid neil võib puudu jääda oma eriala sügavamast mõistmisest. Kiirelt muutuva tööturu tingimustes ei tundu see perspektiivika lahendusena. Laiapõhjaline ja personaalne haridus soodustab aga paindlikkust ja algatusvõimet, et disainer ei keskenduks ainult ettevõtluse edendamisele, vaid kultuurile ja inimestele laiemalt.