Grafiti vajab oma Jakob Hurta

Tagasivaade kunstile, mida siiani on olnud keeruline kombekaks nimetada, on võtnud sisu ja konteksti kontrasti ning aja möödumise tõttu pärandi vormi.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Näitus „Tallinna vanakooli grafiti“ Telliskivi loomelinnaku galeriis ja Kolme puu galeriis kuni 8. VIII, kuraator Ats Allaste, fotograafid Helen Kivisoo ja Jaanus Hallmets. Näitus kuulub festivali „Ma ei saa aru“ (Telliskivi loomelinnakus 10. ja 11. VII) programmi.

Eesti grafitiskeene on andnud seni ühe kunstiajalooliselt tähtsa nime – Edward von Lõngus. Tüüpiliselt traagiline olukord: omanäoline tegija on tabanud zeitgeist’i, tema loomingu ümber on koondunud üldsuse sädin ning lõpuks on hakanud valdkond avalikkuse ees kandma tema nägu. Ilmselgelt ei ole tegu positsiooniga, millele Lõngus oleks pretendeerinud või mida ta tegelikult ka esindada suudaks. See, kas ta seda kuluaarides naudib, on juba teine küsimus. Igatahes peegeldub üldsuse silmis tänavakunst peamiselt ühe kunstniku loomingu tundmise ja väärtustamise kaudu.

Kahjuks läheb palju kaotsi, kui avalikkuse tähelepanu on koondunud ainult ühele tegijale. Eesti grafiti on seisus, kus lapsekingad on ammu tennistega vahetatud ning üle horisondi piiluvad juba täiskasvanulikud disaineri­ketsid. Tänavakunst on vaikselt arenenud, põlvkonnad on vahetunud ja seeläbi on see kindlalt püsima jäänud. Tekkinud on koolkonnad – võiks öelda, et Tallinnast leiab rohkem vaba käega joonistajaid, Tartust šablooniga töötajaid – ning nende sees omakorda rühmitused. Olemuselt marginaalne kunstivorm ei ilmuta väsimuse märke (üks sein pani mu küll ennist hommikusel jalutus­käigul punastama), ent ühiskonna ja kunsti äärealade nähtusena kiputakse seda siiski juba unustama.

Näituselt „Tallinna vanakooli grafiti“ kipubki keelele jääma peatselt saabuva unustuse maik. Üle Telliskivi kahe poetänava laotuv näitus kajastab, nagu pealkirjaski öeldud, Tallinnas leiduva grafiti esimese põlve kihistust, 1990ndate keskpunktist uue aastatuhande algusaastateni. Seda pea täielikult fotomaterjali kujul, vürtsiks mõne väärteomenetluse koopia. Erinevas vormistuses disain­esemeid ja kohviaksessuaare turustavad poed saavad rahulikult hingata: keegi pole sodinud meriinovillast lastesõime kohale „Mafia 666“. Publikuni on toodud suur kogus omaaegseid kohati paratamatult kehva kvaliteediga foto­jäädvustusi, mis mõjuvad nagu värskuse meenutus, justkui päikesest pleekinud Diroli nätsureklaam. Ontlikus kontekstis tagasivaade kunstile, mida siiani on olnud keeruline kombekaks nimetada, on võtnud sisu ja konteksti kontrasti ning aja möödumise karmi tõiga tõttu vormi, mida kunstnikud ise poleks osanud ennustada – pärand.

Joon, tääg ja sodi. Pärandi väärtustamiseks tuleb seda osata hinnata, selleks tuleb seda aga natukenegi mõista. Kahjuks ronib grafiti siinkohal veel madalamatel redelipulkadel, mida tõestab oma pealkirjaga kas või festival, mille raames näitus aset leiab: „Ma ei saa aru“. Kui lugejale peaks pähe tulema mõni konkreetsem mittemõistmise avaldus, võib ta selle mõnele Telliskivi seinale kirjutada. Kuigi grafiti on fenomenina teadvustatud ning kohati isegi omaks võetud, tundub siiani olevat puudulik teadmine grafitist kui eraldi kunsti- ja kultuuriruumist.

Grafiti, vähemalt siis, kui seda õigesti teha, võib küll kanda illegaalset maiku, ent jääb kunstiajaloo kontekstis mõneti üllatavalt klassikaliseks. Kunsti­praktikana antakse seda edasi käest kätte ja suust suhu. Kuigi klassikaline meistri-õpipoisi vektor pole siinjuures päris sama konkreetne, nagu on ateljee kontekstis, on see sellegipoolest olemas. Vanematelt tegijatelt õpitakse joone­lahendusi, teemasid, millal ja kuidas on ohutu joonistada, ning loomulikult joonis­tamise etiketti. Näiteks kellegi teise joonistuse ületegemine võib kujuneda mänguliseks dialoogiks, aga ka tüliõunaks.

Üksi töötamist pigem välditakse. Esiteks tagab koostöö ohutuse: sõber saab pidada valvet, kui parasjagu joonistad, ning toestada uljamaid turnimisi. Teiseks on midagi koos teha lihtsalt tore. Vajadus kellegi hulka kuuluda on tihti see, mis noore tänavakunsti juurde toob. Enam kui tihti moodustatakse kunstnike rühmitused (crew) vastavalt sellele, kellega on hea koostööd teha ja kes on valmis sama mastaapi julgustükkideks. Kunstniku positsioon grafitimaailmas lähtub suuresti tema kunstilise taseme, tööde arvu ning väljal veedetud aastate salapärase koondvõrrandi vastusest. Ennast on võimalik pühendumise korral võrdlemisi kiiresti nähtavaks teha, ent oma positsiooni kindlustamine tegijana vajab kolleegide lugupidamist samavõrd nagu teisteski valdkondades. Vanu olijaid on noorte tulijatega võrreldes alati käputäis. Grafiti kipub olema nagu Riisipere rong, millega enamik reisijaid lõppjaama välja ei sõida, kuid mida paljud kasutavad.

Üksteist tuntakse selles maailmas pseudonüümide ehk täägide kaudu. Nii nagu varjunimed ja signatuurid, kalligraafilised avantüürid, on ka täägid tõenäoliselt grafiti osa, mis tundub vaenulikule publikule kõige mõistmatum: „Tehku siis vähemalt mõni pilt, aga mis nad neid arusaamatuid nimesid sodivad!?“ Täägimise puhul on aga just nimesodimise akt iseenesest suuresti see, mida hinnata. Isegi päevavalguses paistab mõnest edevast täägist välja kunstniku kätt kiirustama sundinud hirm korrakaitseorganite ees. Samuti pakub tõelise semiootilise naudingu mõni alajaam, mille pinnale on pikad väljas veedetud ööd kuhjunud loetamatute kursiivkirjas nimede näol.

Täpselt nii nagu foto vajab hindamiseks seda, et fotos nähtaks veel midagi muud, kui ainult kellegi pildile püütud sarnasus, nõuab seda ka täägimine ja grafiti. Ka kõige kehvem, ropum ja loetamatum minakuvandi avaldus peidab endas hulljulgust ja radikaalset loomevabadust. See, kuidas grafiti leiab täägimise kui selle kunsti baasvormi kaudu tee loomevabaduse enda probleemistikuni, on intrigeeriv. Seda küsimuste „kus ja kuhu?“, mitte „mis ja milleks?“ esitamisega. Tallinna tipptääger DJ Tiine Rott, kuigi ajuvaba ning kehva muusikamaitsega, tunnetas eelmisel kahel suvel priiust viisil, mida galerii talle kunagi ei võimalda. Selle vabaduse tajumist ja hindamist võib pidada eelhäälestuseks, mille toel grafitit vaadata ja mõista.

Ees tundub ootavat suur minevik. Kuigi Eesti grafiti ajalugu saab hakata kirjutama juba nõukogude ajajärgust, on „Tallinna vanakooli grafiti“ targu piiritletud ajaga, mil grafiti kui globaalse sõnavara ja tunnetusega kunstivorm siinmail kanda kinnitas. Ajastu vaimust läbi imbunud kaadrid illustreerivad ägedat hetke, mil konkreetseid värvitoone segati veel ise, põlve otsas leiutamist oli palju ning töötati ka emailvärvidega, kui vaja. 1990ndate lapsena oli juba puhtalt kunagiste nn mittekohtade nägemine – kahjuks on mitmed neist grafiti seljast heitnud ja päris kohtadeks hakanud – iseenesest äärmiselt rõõmustav proustlik akt.

Samuti mõjuvad igati toetavalt näituse saatetekstid. Omaaegsete kogemused ja mälestused loovad piltidele hädatarviliku konteksti. Kui teada, kuidas oli koos Soome kolleegidega ronge joonistada või kuidas suhtus politsei toona täägijatesse, hakkavad fotod tööle hoopis elavamal ja ägedamal viisil. Kontekst annab kujutistele väärikama laengu. Me ei vaata ainult möödunud aega, vaid vaimustavat mineviku semiosfääri.

Sellesse semiosfääri ei kuulu vaid see, mida on kujutanud tänavakunstnikud, vaid seegi, kus nad on seda teinud. Mitmed ehitusplatsid ja nurgatagused, vanad rongid ja hüljatud tööstushooned on seetõttu, et fookus on olnud grafitil, esitatud hunnitus autentsuses. Kuna fotograaf üritas tabada joonistust seinal, on sein pildil esitatud ilustamata. Sestap tasub, isegi kui grafiti tõepoolest üldse ei huvita, näitusel ära käia kas või selleks, et näha Tallinna kakskümmend aastat nooremana, kergetes kasvuraskustes, ent ülimas eheduses.

Kahjuks peab siinkohal kiidu­sõnadele joone alla tõmbama. Näituse kuraator Ats Allaste on projektini jõudnud suuresti @tallinn.oldschool Instagrami lehe tegemise ja haldamise abil. Kuigi eraviisilise arhivaaritöö näituseks vormistamine on enam kui kiiduväärt, paistab välja, et publikuga ei ole just arvestatud. Konkreetseim näide selle kohta on ehk grupeerimine. Diletandist vaataja ei oska tõenäoliselt mitte ühelgi viisil kokku viia, miks on ühes teoste grupis keskendutud ainult sõnale „sky“. Tegu pole kõige lahedama crew’ga, kellest vaataja kunagi kuulnud pole, vaid raadiojaam Sky Plus ostis endale grafiti­kunstnike kaudu odavat ja igavest reklaami.

Selliste lugude rääkimata jätmine annab tugevasti tunda. Mitmed pildid on võetud objektidel või kokkusaamistel, mille tausta tundmine annaks palju juurde. Kuigi kellelegi, kes vähegi on grafi­tiga kokku puutunud, on kohe selge, et foto kunstnikust joonistamas on üli­eriline materjal, tuleks seda laiemale publikule kindlasti selgitada. Et väljas on niikuinii pildid piltidest, ei lõhuks lühike, asjalik selgitav tekst vaatamiskogemust. Loota pilt kaotab oma tähenduse palju kindlamalt kui pildita lugu.

Mu kriitika on mõeldud julgustussõnadena kuraatorile. Tegemist on imelise materjaliga ning võib loota, et kui projekt võtab suurema mõõtme, jõuab ka publikuni rohkem lugusid ja tausta. Pilt pildis formaat on kinkinud näitusele niikuinii dokumendivaimsuse, millest tasuks kahe käega kinni hoida. Teema on huvitav, materjal on põnev ning äratab igaühes folkloristi. Lood, mida näituse juurde on vaja, pole pelgalt kunstnike, vaid ka fotograafide omad. Kui muidu võiks näituse konksu otsast lahti lasta ning öelda, et tegemist on vaid ühe sammuga pikal teel, siis fotograafide puudulik kajastus seda nii kergelt teha ei luba.

„Tallinna vanakooli grafiti“ mahult kandev selgroog tundub tulenevat Helen Kivisoo ja Jaanus Hallmetsa fotodest. Vaataja ei saa neist ka näituse lõpuks midagi teada, kuigi nad on umbes viie kuuendiku näitusel eksponeeritud fotode autorid. Nad mitte ainult ei vääri väljatoomist enama kui pildikirjena, vaid mõlema motiivid ja otsus pildistada just nimelt grafitit väärib kajastamist. Üks asi on see, kui unustatakse kunstnik, kuid veel trööstitum on, kui unustatakse keegi, kes töötas selle nimel, et kunstnikku ei unustataks. „Tallinna vanakooli grafiti“ edasise arengu vastutus on paljuski just fotograafide õlul.

Loodan siiski, et kriitika kedagi näitusele minema ei takista. Väljapanek kinnitab fakti, et meie grafiti on suureks sirgunud. Mõned kunagised tipptegijad töötavad ja toimetavad õndsalt välismaal, mõned tulevad ja juhatavad sel nädala­vahetusel Telliskivis töötuba, mõned on jäädavalt lahkunud. Elu on osutunud crew’st hirmuäratavalt suuremaks ja laiemaks, nüüd vajab crew hädasti säilitamist, et täitsa meelest ei läheks. Puudu­likust tekstiosast hoolimata on tegu nüüdiskultuuri harva näitusega, kus esitatu annab teravalt tunda, et on möödanik. Loodetavasti selgub tulevikus, et möödanikku pole unustatud.