Härjapõlvlaste kaitseala

Nüüd, kui tehisintellekt on juba natuke aega oma eluvorme genereerinud, hakkab paistma, et vanade rahvajuttude kummalised olendid on saanud nähtavale tulekuks uue võimaluse.

ANDRUS LAANSALU

Rahvusvaheline tehnoloogilise kunsti näitus „Metsavaimud masinas“, kontseptsioon ja korraldus Henri Hütt, Evelyn Raudsepp, Taive Särg, Ave Goršič. Eesti Kirjandusmuuseumis ja Tartu Ülikooli loodusmuuseumi hoones kuni 25. VIII.

Inimese suhe loodusega on praeguseks nii suur probleem, et miski pole olulisem kui selle küsimusega tegelemine. Näitus „Metsavaimud masinas“ moodustab tehnoloogilisest kunstist ja rahvapärimuse andmepankadest pingevälja, mille vaatajal tuleb häälestada ennast veidrate vormide ja varjuhoidvate olendite mitteinimlikele sagedustele.

Võib-olla üks kõige suuremaid takistusi seniste looduskujutluste ümbermõtestamisel on lootus või ka usk, et loodus on arusaadav. Vanadel ühiskondadel olid omad meetodid looduse seletamiseks, aga suuremalt jaolt püüdsid nad ikka seda korrastada ja mõistetavaks muuta inimesele omaselt – ehk siis ladusid kokku inimese ajule mõttekana näivaid lugusid. Need lood, mis praegustesse keeltesse välja on jõudnud, on enamasti aga üsna lihtsad. Samas eeldab tänapäeva inimkond, et kui teadus läheb oma uuringutega piisavalt sügavale, hakatakse viimaks aru saama, kuidas loodus tegelikult toimib. Või misasi loodus üldse on. Loodusteaduslike uuringutega tegelevatel inimestel on ühest või teisest looduse valdkonnast tõesti päris head teadmised, aga ilmselt saab igaüks neist aru, et mõnda teist looduse sfääri uurides kasvab süsteemide keerukus kohe üle pea nagu troopiline vihmamets.

Enam ei saa kuidagi mõelda, et loomad, taimed või seened on lihtsad. Inimesed tõesti ei teadnud kogu oma kõikjale levimise aja vältel loodusest sisuliselt mitte midagi. Kõik need asjad, millest me midagi rääkida oskasime ja millest me oma maailma korrastavaid lugusid tegime, olid vaid pinnakiht. Vanades muistendites tuuakse siin-seal esile motiivi ajast „kui loomad veel rääkisid“. Eeldatakse, et kunagi ammusel kuldajal olid loomad võimelised inimese keele struktuurides navigeerima ja siis oli võimalik nendega suhelda, aga ühe või teise kosmilise vea tõttu kaotasid loomad keele ja jäid tummaks. Samas taimed olid niikuinii tummad. Vahel tuleb ka ette, et mõni taim rääkis inimesega (näiteks kui inimene hädas oli), aga enamasti selgus hiljem ikka, et rääkija oli hoopis mingi metsavaim, mitte taim ise.

Niisiis oli tummade taimede ja loomade vahel seal sõnaliselt korrastatud ettekujutuses looduse toimimisest veel keegi. Keegi, kes oli võimeline olema inimese moodi keeleliselt kommunikatiivne, kuid kes ise ei ole inimene. Selline metsavaim ongi meie lugudes ilmselt juba väga kaua kohal olnud. Me ikka väga tahtsime, et keegi veel peale meie enda meiega räägiks. Aga kuna metsavaim vanades lugudes ennast enamasti ei näidanud (või kui näitas, siis oli olukord niikuinii juba liminaalne ja lugu kippus minema ohtlikuks, näiteks vajus keegi laukasse, söödi ära või isegi midagi veel häirivamat), siis muidugi sai metsavaim sellest pidevast temaga kaasnevast pingeseisundist endale kultuuris igikestva märgi külge. Ei tundu, et metsavaim vanades lugudes midagi toredat oleks, kuigi ta võis su viimasel hetkel ka laukast välja tirida. Pigem tiris ikkagi sisse (Nastja Säde Rönkkö film „Soovana“ läks näitusel just selles suunas – inimese sulamist metsavaimude hulka seal küll ei toimunud, aga rahvapärimuses on selliseid laukasse kadumise lugusid palju).

Kui puu kukub andmemassiivis …

Tehnoloogilise kunsti ajastul on meil metsavaimuga uus suhe. Teaduslike meetoditega loodusest aru saada püüdes rõhutatakse pidevalt, et kultuuris välja arendatud hea ja kurja skaala ei kõlba mitte mingil viisil looduse mõtestamiseks, ning sellest on juba nii palju räägitud, et see mõtteviis hakkabki juurduma. Kuid see neutraliseerib ka metsavaimu, sest metsavaim kasvab välja ikkagi loodusest. Mingis väga olemuslikus mõttes on suhtlev metsavaim siiski rohkem seen või sammal kui inimene.

Tehnoloogilistes kunstides vaadatakse tehnoloogiat sageli sarnaselt loodusega neutraalse nähtusena. Seal ei ole heaks ega halvaks hindamist ja samamoodi ei teki tavaliselt (täiesti deleuze’ilikus mõttes) dirigeeriva keskse juhtautomaadi asetamist tehnoloogiliste lahenduste väljale. Üksikud masinad teevad oma üksildasi tegemisi ja võivad juhuslikult muutuda aeg-ajalt ka kommunikatiivseteks, kui moodustub selleks sobilik vastastikku asetumiste struktuur. Või kui inimene ise läheb ja otsib nendega aktiivselt kontakti. Näiteks Niskaneni, Salo ja Aula heliinstallatsioon „Pilv-Cloud“ püüab just niimoodi vastuvõtlikule inimesele mingit sõnumit edasi anda, aga sosistamine ja tugevad ASMR-reaktsioonid viivad kiiresti tähelepanu narratiivsena ilmuvalt osalt ära ning fookusesse jääbki vaid füüsiline kontakt heliga. Paneelid räägivad selgelt rohkem üksteisega kui inimkuulajaga.

Selles plaanis võivad metsavaimud ja masinad olla suurel looduse mänguväljal küllaltki sarnased entiteedid. Latourilikus mõttes võivad nad omavahel seoseid luua võib-olla isegi kergemini, kui kummalgi neist inimesega seoste loomine sujuks. Selle eelduse võib „Metsavaimude“ näituse vaatamiseks aluseks võtta küll.

Nüüd tagasi looduse lõputu keerulisuse juurde. Midagi peame sellega ju peale hakkama, sest me asume selle sees. Üks väga instinktiivne ja lihtne meetod on suhelda loodusega füüsiliselt reaalajas ning mitte muretseda tõlgenduste pärast (suures plaanis pole see mure välditav, aga reaalajas küll). Ehk siis võtta ette see, mille kohta öeldakse „ma käisin metsas“. Lihtne ja ühtlasi läbistav kogemus. Kunstniku tegevus on sellel lihtsa-keerulise skaalal mõneti sarnane – luua eri vahenditega kogemuslik pingeväli, milles saab viibida ilma pea kohal lasuvate andmemassiivide pideva kohaloleku tajumiseta.

Paljud kunstnikud muidugi tahaksid siinkohal rõhutada, et nad ikkagi just nimelt mõtestavad inimese suhet loodusega, aga ma toonitaksin omakorda, et see mõtestamine pole kogemusele keskenduva kunstiteose puhul üldse väga oluline, sest teaduspõhised inimesed mõtestavad sedasama pingevälja miljon korda detailsemalt. Mida aga nemad kunstnikega võrreldes sugugi sama vabalt teha ei saa, on füüsilise kogemuse ja hetkes kohalolekutunde tekitamine inimeses, kes tahab kohtuda millegi mitteinimlikuga. Näiteks vana kultuuri registritest uuesti ülesloetud metsavaimuga. Keskenduge natuke näiteks põranda alt väljapressiva olendi füüsilisele kohalolekule Johannes Luige teoses „Üleminek: Teadmatus (Kontakt puitpõrandaga)“ või Roman-Sten Tõnissoo „Explorale“, mis on telk, aga ühtlasi ka kindlasti midagi muud kui telk.

Tehisintellekti ajastut võib mõista ka kui kummaliste eluvormide ja veidrate eluspüsimisstrateegiate laienemist (minge ja laske Emer Värgi videoteosel Tartu ülikooli loodusmuuseumi suures ringauditooriumis endast läbi voolata). Kaudselt kasvavad ka need vormid välja samast evolutsiooniprotsessist, kust ka taimed, loomad ja inimesed on tulnud. Lihtsalt korraks on geneetilisest replikatsioonist lahti lastud, aga ega inimaju saa käivitada midagi muud kui seda, mida eelneva evolutsiooniprotsessi mustriloome on võimaldanud.

Kui tehis­intellekti genereeritud olendid näivad meile ebaloomulikena, siis nende endi evolutsiooni seisukohast mingit ebaloomulikkust pole. Evolutsioonil kui sellisel ei ole eesmärki, vormid ja strateegiad lihtsalt kujunevad. Osa jääb alles ja tiheneb, teised murenevad ja kustuvad. Need komplektid, mis pidama jäävad, ei pruugi olla kuidagi paremad kui need komplektid, mis ära kaovad.

Nüüd, kui tehisintellekt on juba natuke aega oma eluvorme genereerinud, hakkab paistma, et vanade rahvajuttude kummalised olendid, igasugused mardused, jeekimid ja muu selline hämar rahvas on saanud nähtavale tulekuks uue võimaluse. Kogu see seltskond mahub suhteliselt hästi ka metsavaimude termini alla. Vanades juttudes olid need tegelased alati veidrad nagu mingid vilksatused nägemisvälja servas: inimesed justkui nägid neid, aga ei näinud ka. See vastab üllatavalt täpselt kõigi nende liigsete sõrmede ja kordistatud hammastega olendite olemusele, keda me oleme nüüd juba lugematutel tehis­intellekti loodud visuaalidel näinud.

Meile meeldis rääkida, et inimesed ju ei ole sellised. Ei ole muidugi. Aga need hämarad tegelased pole kunagi olnud nagu inimesed. Nad on alati olnud just nimelt võõrad, natuke valesti, unheimlich. Nad eksivad inimeseks olemise vastu pisiasjades, aga see tundub inimesele eriti hirmutav ja võigas, sest esimese hooga suutsid nad meid ju peaaegu ära petta.

Metsavaimude kurbus ja üksiolek

Mamoru Oshii 1994. aasta filmis „Hing anumas“ („Ghost in the Shell“) esitatakse lihtne ja üsna intuitiivne kahekordse evolutsiooni hüpotees: esimest korda sündis elu merest, teist korda informatsioonimerest. Rahvapärimuse pangad on kindlasti informatsioonimeri. Kui kunstiliste vahenditega tuletada nendest andmepankadest olendid või suhted ja korrapärad, mis viitavad võimalikele olenditele nende taga, siis võib küll öelda, et siin katsetatakse geneetilisest järjepidevusest lahti ühendatud evolutsioonihüppega.

„Metsavaimude“ näitus sobitub ka hästi Clifford D. Simaki romaani „Härjapõlvlaste kaitseala“ kontekstuaalsetesse piirjoontesse. Tõsi küll, need on uued või uuesti andmepankadest ülesloetud olendid, raamatus aga tegutsesid härjapõlvlaste kaitsealal vanad olendid, kes olid loobunud ennast inimeste eest varjamast. Siiski on uute hämarate olendite käitumine kuidagi äratuntavalt sarnane vanadega. Ka nemad asetuvad pigem kaadriserva, ilmutavad ennast vilksatuste ja valesti nägemiste kujul, esitavad virvatule illuminatsioone ning ajavad inimese vahel ka laukasse.

Kirjutan siia veel mõned näited teostest, ehkki seda näitust tuleks vaadata ja kuulata kui välja, kus teoste piirjoontel pole väga olemuslikku tähtsust. Norman Orro ja Joonas Timmi Xenoharf on vägagi õnnestunud nimi isemängivale harfile, millele on antud „Alieni“ filmidest tuntud olendi kuju (heliteose nimi on „Teleogeneesi lumm“). Heliinstallatsiooni iseloom on võib-olla ehk vähem kujumuutev kui sellisest nimest ja vormist võiks oletada, aga pakub ikkagi piisavalt pikaks kuulamisajaks akustilist kombinatoorikat.

Varastest harfidest rääkides meenutatakse enamasti vanu kreeklasi (neile viitavad ka kunstnikud ise), aga metsavaimude kontekstis oleks põhjendatum vaadata põhjarahvaste suunas, kes tegid puujuure tüveks üleminemise kohast veelinnukujulisi harfe, millele tõmmati peale diagonaalsed keeled. See kurbus, üksiolek ja meditatiivne sügavus, kuhu niisuguse pilliga võib vajuda, on ilmselt üks läbistavamaid helikogemusi väga varase muusika ajaloos. Nii et Xenoharf viitab analoogiaid kuulnud kõrva jaoks päris otse metsavaimude psüühilistele asualadele. Ühesõnaga on tegu teosega, milles on varjul väga palju rohkem, kui sealt vaid kuulates ja vaadates välja lugeda võib.

Sotsiaalmeedia on täis lõpmatuid akordioninalju ja üheski neist ei ole akordion positiivne pill. Seda instrumenti ümbritseb tihedalt tõsiseltvõtmatuse pilv, mida suures plaanis ei suuda kõigutada isegi Kimmo Pohjonen (kuigi, tõsi, tema kontserdi ajal ei meenu kellelegi, et selline probleem on olemas). Tori Wrånesi hingavad akordionid Tartu ülikooli loodusmuuseumi laes tegid selles osas ära Augeiase tallide puhastamisega sarnaneva töö. Teose nimi on „Still live“ („Huuled ei nuta üldse“) ja selle on näituse jaoks ehitanud Kalle Tikas. Need akordionid ei kandnud endaga kaasas mingit ebamugavat kultuurilist taaka, nad häälitsesid tõepoolest hingamise ja organoidse kohaloleku keeles.

Tõsi, ka mitmed teised selle näituse kunstnikud olid hästi aru saanud, et mažoorsesse üldtonaalsusesse kalduvad pikad siinusakordid haaravad igal juhul inimeste tähelepanu ja viivad meie liigi unelemisetaolisesse aeglusseisundisse. Osaliselt võis see olla muidugi ka kuraatorite valikute ja suunamise tagajärg. Aga ega seda valikut saa ka kahtluse alla seada – see akustiline korrapära töötabki otseselt nii ja on radikaalne vastukaal pesapaika otsiva veelinnu kujuga harfi kontsentreeritud kurbusele.

Mõneti sarnases tonaalsuses opereeris ka kirjandusmuusemi katuse­sõrestikku paigutatud Þorsteinn Eyfjörði heliinstallatsioon „Ise-ripse“ muuseumi vaikivate kogude pärimuslikest andmepilvedest. Teadlastele need pilved muidugi vaikivad ei ole, aga üldkultuurilises plaanis nende kõla ja sisepeegeldusi kuigivõrd kuulda ei saa. Nii et iga kord, kui selline materjal vaikusest välja tuuakse, liigutakse selles suunas, et neisse salvestunud kogemus saab taas mingil määral aktualiseerida, mis sisuliselt tähendab – elus olla. Ka vanad üleskirjutatud tekstid ja helisalvestised tahavad hingata, rääkida ja midagi teha. Niimoodi on see neil võimalik. Kui keegi tahab otsida kirjanduslikku paralleeli, siis Arthur C. Clarke’i raamatus „Linn ja tähed“ toodi Diaspari linnas samalaadsel viisil ellu tagasi inimesed, kes kunagi olid juba elus olnud. Lihtsalt keegi ei teadnud, millises ajas ja kellega koos ta uuesti ärkab. Seal teoses kordus see niimoodi lõputult. Kui kaua suudab meie kultuur tuua uuesti ja uuesti tagasi kunagi salvestatud hääli ja üleskirjutusse formeeritud olendeid? Minu meelest on see „Metsavaimude“ näituse põhiküsimus.