Härra minister!

Kui kõik kultuurivaldkonna arengukavad näevad ette eesti kultuuri rahvusvahelisustumist, siis milliseid valdkondi või suundumusi tuleb eelisarendada?

Millised peaksid olema vabakutseliste mitteettevõtjatest kunstitöötajate sotsiaalsed garantiid? Millal võetakse omaks seisukoht, et kunst on töö, mille eest peab saama tasu, nagu see on kõigis teistes eluvaldkondades loomulik?

Kas ja kes peaksid maksma kunstniketasusid näitustel esinemise eest? Kas riik võtab vastutuse kunstivaldkonna rahastamise eest või pannakse see raskus ainult erarahastajate õlule?

Milliseid samme on plaanis astuda selleks, et riiklikes muuseumides saaksid spetsialistid vähemalt Eesti keskmise palgaga võrdset töötasu?

Kas kunstitegevus peaks olema mingil moel võrdsustatud teadustegevusega?

Suurem osa nonprofit-kunstiinstitutsioonide tegevustoetustest tuleb kultuurkapitalist. Kultuurkapitali prioriteet peaks aga olema loomingu ja loominguliste projektide toetamine. Kultuurkapitali toetuseta ei saaks need institutsioonid toimida. Kuidas seda lahendada?

Millal hakkab kultuuriministeerium SA Tallinna Kunstihoone ja Eesti Kunstnike Liidu hallatavate galeriide eelarvemuredesse suhtuma sama suure empaatiavõimega, nagu seda on tehtud teatrite puhul? Pelgalt näituseruumide kinnisvaralise kuuluvuse põhjal, nagu praegu, ei ole drastiline vahetegemine jätkusuutlik poliitika. Tallinna Kunstihoone, linna keskseima näitusepaiga ehitustehniline seisukord ei lähe riigile ega linnale korda, oma senist poliitikat õigustatakse sellega, et hoone omanikuks on loomeliit.

Mida teha, et Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum mitte ainult saaks edasi tegutseda, vaid et oleks tagatud ka tema normaalne areng?