Hea aeg

MAI LEVIN, kunstiteadlane

Teet Malsroos / Õhtuleht / Scanpix

Mis sel aastal hästi läks ja rõõmu tegi?

Eks see koroona tõttu natuke ebatavaline aasta olnud, aga inimene on visa nagu võsa, püüab ikka tegutseda. Eks nii oli ka 1910ndate lõpu suure gripiepideemia ajal, mil ei teatudki, millesse surdi. Keset sõda ja taudi asutati 1919. aastal Eesti kunstimuuseum ja Pallase kool, korraldati esimene eesti kunsti ülevaate­näitus, ehitati riiki, enamasti jala käies ja ninapidi koos. Ei olnud arvutit, mille taga istudes võib suure osa asju ära ajada. Neile, kes on elukutse tõttu niikuinii arvuti taha sunnitud, mööduv aasta ehk nii eriline ei olnudki.

Mis minusse puutub, siis kirjutasin suure osa ajast Kristjan Rauast. Temast on küll palju ja hästi kirjutatud, ent ikka leidub midagi, mida alles nüüd märkad. Klassikud on vägagi elavad, ma vestlen nendega, kui ei vaata parajasti Joonas Hellerma saateid, loen Vikerkaart või Sirpi. Näitustel olen käinud vähevõitu. Sain elamuse tarbekunsti ja disainimuuseumi ekspositsioonist ja Muhu sukkade näituselt ERMis. Kui vahvad võisid olla Muhu mutid fööniksitega sääremarjadel! Ado Vabbe näitusel Kumus mõtlen Tiiu Talvistu panusele eesti kunsti­kirjutusse ja Torino Egiptuse muuseumi näitusel Sergei Stadnikovi pärandile ajaloo­teaduses. Viimaste Tallinna Kunstihoone näituste puhul meenus, et 1990ndatel saatsime oma kaasaegset kunsti välja pealkirja all „Wait, we are loading“. Kas oleme nüüd paika loksunud? Head aasta lõppu ja tervist kõigile!