Hea huumorimeelega ettevõtmine

Alati ei pea võtma eesmärgiks olla tapvalt lahe, et kivinäoga karmi sotsiaalkriitilist kunsti lajatada, vahel võib seda ka itsitades teha.

MIA MARIA ROHUMAA

Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu suvenäitus Tallinna Kunstihoone galeriis

Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liit (ENKKL) loodi 2022. aasta kevadel sooviga pakkuda platvormi värske lähenemisega, kuid vähese tunnustusega noortele kunstnikele. ENKKL sai (ilmselt) alguse EKA tudengite puhkeruumis ning esialgu tegeldi Instagrami vahendusel aktiivsetele loomeinimestele nädala­preemiate jagamisega. Praeguseks kuulub liitu 33 inimest, tänavu kevadel korraldas ENKKL esimese avaliku ürituse „Konverents“ ning augustis astuti publiku ette esimese ülevaatenäitusega.

Tallinna Kunstihoone galerii ühes nurgas oli tühjaks lastud õhupall nagu eilne pidu. Kohe selle kõrval laius mererand, karge ja näiliselt tühi, ent keegi nagu oleks siin varem olnud. Ümber nurga varitses hiiglaslik kriiskavoranž penoplastist krõps (?), vastasseinalt vaatasid vastu murtud toonides õlimaalid. ENKKLi esimene näitus andis ülevaatenäituse formaadi pooldajaile, aga ka selles kahtlejaile võimaluse elutargalt noogutada ja öelda, et näete, mida ma ütlesin.

Näitust saatvas tekstis rõhutati, et tööd on temaatiliselt sidumata. Kunstnikele on jäetud võimalus luua ning esitleda seda, mis neid kõnetab ja köidab. Ajavaim on iseenesest juba päris suuresõnaline ühisnimetaja.

Sellele, kas ülevaatenäitus annab ülevaate või ei anna, võiks vastata Reigo Nahksepa teos. Ühele tugipostile oli kinnitatud pitskruvi, mis võis kahe silma vahele jääda kui remondieelse galerii paratamatus. Pitskruvi vahel olid vesiloodi kapslid.

Näitus oli üllatavalt füüsiline: 25 töö hulgas oli neli videoteost, kaks audioteost ja kaks QR-koodi, ülejäänud olid füüsilised objektid, nii mõnigi neist valmistatud keerulises ja aeganõudvas tehnikas. Aeg ja töö, mida teose loomiseks vaja läheb, tuli selgelt esile. Ei saa salata, et noorte kunstnike kõige südamelähedasem meedium näib olevat skulptuur ja installatsioon, sagedamini esinevad materjalid on readymade ja sõbralik sarkasm.

Poolkuiv ja sarkastiline huumor näib ühendavat liidu liikmeid. Kertu Rannula sari koosneb kaunitest, koledatest ja kohutavatest piltidest keset pidupäeva prügi ja kaost. Naljakas, kurb ka. Samal moel nukra-naljakana mõjub Saara Liis Jõeranna „Süü“ – häälsõnumite katkenditest kokku pandud heliteos, millega võiks demonstreerida, kui pikki ja raskesti häälduvaid sõnu kunstniku lähedased tunnevad, ent see on hoopis valik sõnumite algustest, lõppudest, segastest mõtetest ja pikkadest vokaalidest. Ka ühismeedias jätab liidu tegevus (isegi liikmeid isiklikult tundmata) mulje hea huumorimeelega lahkest ettevõtmisest. Alati ei pea võtma eesmärgiks olla tapvalt lahe, et kivinäoga karmi sotsiaalkriitilist kunsti lajatada, vahel võib seda ka itsitades teha.

Et ei jääks muljet liigsest lõbususest, lisan oma vanaema kommentaari: tundub, et noored on masenduses ja näljas. Et tal on Vabaduse väljaku ülevaatenäituste vaatamise staaži umbes 50 korda rohkem kui mul, võib teda uskuda.

Aardejaht on iseenesest tore mäng, aga kui näitusesaalis tuleb kasutusele võtta kõik teadmised kaardilugemise kunstist, hajub tähelepanu teostelt. Tõsi, voldik on küll omaettegi kena vaadata, aga äkki võiks vahelduseks teha nii, et saaliplaanil on kõrvuti asuvad teosed nummerdatud 1, 2, 3 mitte 19, 15, 21? Teose juures voldikut keerutades ja autori nime otsides ei peaks nurkade mängu mängima. See on palve laiemale üldsusele, mitte ainult ENKKLile.

Üldiselt olen nõus, et mida vähem sõnu, seda parem. Suvenäitusel oldi sama meelt, ei mingit seinateksti ja voldikust leidis vaid lühikese ülevaate näituse ideest ja liidust üldiselt. Mitu tööd, näiteks Sonja Suti „Kingitus Püha Haua kirikule“ või Kärt Heinvere ja Raahel Rüütli video vestlusest lehmadega ei vajanud tõepoolest saateteksti, ent oli ka teoseid, mille kohta tahaks rohkem teada. Mitu installatsiooni, kus leidobjektid olid kombineeritud kunstnike loodud esemetega, oleksid selgitusest võitnud.

Kui 2022. aasta kevadel hakkas ENKKL Instagramis jagama satiirilisi (?) nädalapreemiaid, mõtlesin, et küllap see meelelahutus kestab suve lõpuni. Nüüd on juba teine suvi lõpukorral. Kas tegemist on tõsise liiduga? Kas tõsidus on eesmärk? Kas tõsisem liit säilitab huumori ja mängulisuse? Minu vanaema igatahes arvas, et asi on väärt katsetamist.