Hea vana kooli fotokunst

Kadri Rood

Leedu fotokunstnike näitus „TTL vaatepunkt” ning lätlase Andrejs Grantsi näitus „Ümber Lätimaa” Nooruse galeriis 19. II – 8. III. Näituse korraldas Peeter Linnap. Lätlane ja leedulased näitavad, kuidas teha head kunstilist fotot.

Need näitused olid sisult mõneti vastandlikud, kuid sobisid hästi kokku: mõlema puhul oli tegemist analoogtehnika abil loodud, põhjalikult läbi mõeldud ja töötatud fotodega, nii-öelda vana hea fotokunstiga. Fotograafide töövõtted ja intellektuaalsed lähtekohad on pärit ajast, kui foto oli juba vaieldamatult kunst, kuid sellest polnud veel saanud lõpmatult reprodutseeritav, igaühele kättesaadav meedium.
Leedu rühmitusse TTL kuuluvad Gintautas Trimakas, Remigijus Treigys ja Alvydas Lukys, rühmituse nimi on moodustatud nende perekonnanimede esitähtedest. Kunstnike mõttemaailmas ja lähenemises fotograafiale on nii mõndagi ühist, kuid see ei ole ühtse ideoloogiaga grupp. TTLi fotodel on kujutatud leidobjekte, konstruktsioone või keskkondi, neis balansseeritakse abstraktsuse ja äratuntava esemelisuse vahel. Jäädvustatud objektid või paigad on argised, kuid nende jäädvustamise viis ning manuaalsed operatsioonid foto töötlemisel on võtnud tulemuselt argisuse. Alles on jäänud pühalik ja metafüüsiline tunnetus. Fotokunstnike töid iseloomustab ka ilmutamise käigus tehtud „järeltöötlus”, millega on foto muudetud kordumatuks objektiks. Näitusel oli väljas küll pärast 2000. aastat valminud teosed, kuid needki mõjuvad ajatutena.
Arhitektuurifotograafia ning linnakeskkonna huvilisena paelusid mind kõige enam ehk Remigijus Treigyse tööd. Tema kriimustatud pinnaga linnakeskkonna fotod näevad välja kui ammuste aegade leiud, kuigi on teadlik esteetiline valik. Piltidel kujutatud paigad tunduvad samuti vanadena, justkui väljaspool aja kulgu. Siiski pole tegu linna kui sellise abstraktsiooniga: fotode pealkirjadest on selge, millise paigaga on tegemist.
Alvydas Lukyse fotodes on kordust ja variatsiooni, nende kokkumängust tekkinud mustreid. Eraldiseisvatest fotodest kokku pandud ja kergelt „sünkroonist väljas” panoraamides „Õuekivide loendus” („Numeration of the Outdoor Stones”) ja „Vaiade loendus” („Numeration of the Piles”) on lihtsad objektid muudetud vaheldusrikkamaks, neisse on lisatud kõrgem mõte. Uusimas seerias „Varjupaik maalidele 1–6” („Shelter for the Paintings 1–6”) on kasutatud osaliselt samasugust korduvuse printsiipi, kuid objektid on inimkäega loodud kilest, metallist ja puidust kokku klopsitud tühjad nelinurksed ruumid. Ruumide alumised servad on avatud, see on omamoodi näitusesaali, „valge kuubi” analoog. Kui tühja valge ruumi eesmärk on kunstiteos aukohale seada, siis Lukyse seerias on maalidele pakutud aukoha asemel varjupaik. See on hädapärane, ilmastikule pooleldi valla esituskoht, kuid selles on midagi väga sooja ja empaatilist. Kunst võib kergesti oma sümboolse väärtuse minetada, kusagil on aga varjupaik ka nii-öelda hüljatud kunstile. Varasematega võrreldes on Lukyse praegused tööd kontekstuaalsemad, eriti just tema panoraamid.
Kõige abstraktsem ja ühtlasi ka tehniliselt eksperimentaalsem on Gintautas Trimakas. Mõned tema fotod on sündinud lausa fotoaparaadi vahenduseta otse valgustundlikule paberile. Sarjas „Ilma … 1–12” („Without … 1–12”) ning fotopaaris „Tervitus” („Greeting”) on objekt kas vaevu aimatav või jääb hoopis tundmatuks/eristamatuks. Tema tööde puhul paistab rõhk olevat fotograafilisel protsessil, selle esiletoomisel.
Fotograafia protsessuaalsuse ja manuaalse elemendi rõhutamine moodustabki TTLi ühisosa. Tegemist on vana hea modernistliku kunstiloomega, kus objekt on oluline, samuti loomeprotsess ning selleks vajalikud oskused ja vahendid. TTLi fotodes on autentsuse hõngu ja intellektuaalset sügavust, need ei paku oma objekti vaatamiseks lihtsalt ja avalikult, vaid jätavad ruumi mõtetele ja tõlgendustele.
Andrejs Grantsi „Ümber Lätimaa” toimib hoopis teiste põhimõtete järgi. Grants on jäädvustanud mustvalgetel fotodel Läti igapäevaelu, kuid mitte ainult seda. Olukorrad, võttenurgad ja inimeste poosid on huvitavad ning kohati ka pisut kummalised. Fotode kompositsiooni teeb huvitavaks just nende juhuslikkus: kellegi kaadrisse jäänud selg, õlg või küünarnukk.
Leedu kunstnikega ühendab Grantsi ajavälisus, mis tundub inimesi, paiku ja tegevust kujutavate fotode puhul ehk veidi kummalinegi. Foto nagu ka filmikunsti puhul on mustvalge esteetika puhastanud kujutise kõigest üleliigsest. Mustvalge kujund on domineeriva värvikülluse taustal justkui puhtuse ja kontsentreerunud tähenduse võrdkuju. Kuna see mõjub praegusele vaatajale värvilisest kujutisest tinglikumana, on pilt kaotanud ka oma ajalises konkreetsuses. Nii on Läti elu (dateerimata) dokumentatsioonist saanud inimtüüpide, olukordade, tegevuse ja emotsioonide ajatu üldistus.
Tartus ei ole häid fotonäitusi just ülearu tihti, seda meeldivam oli vaadata lähinaabrite fotokunsti tipptegijate töid. Kaks näitust astusid dialoogi ning näitasid, kuidas saab teha head kunstilist fotot: vastandatud on abstraktsus ja konkreetsus, staatika ja liikumine, tööprotsessi nähtavus ja nähtamatus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht