Helge Pihelga 16. IV 1925 – 30. VI 2022
Eesti kunst on jäänud vaesemaks olulise inimese võrra. 30. juunil lahkus meie seast metallikunstnik, kunstnike liidu auliige Helge Pihelga.
Helge Pihelga elu oli pikk, tihe ja vaheldusrikas. 1945. aastal pärast keskkooli lõpetamist asus ta õppima Tallinna polütehnilises instituudis arhitektuuri, kuid suundus järgmisel aastal Tallinna riiklikku tarbekunstiinstituuti õppima metallehistööd. Ta lõpetas tarbekunstiinstituudi 1951. aastal.
Pärast kunstiinstituudi lõpetamist töötas ta peaaegu kümnendi kunstitoodete kombinaadi metallehistööde ateljees (1951–1958), osa aega selle kunstilise juhina. 1959. aastast tegutses vabakutselise kunstnikuna. Näitustel esines ta 1951. aastast, kuid loobus 1970. aastatel loometegevusest peaaegu täielikult.
Helge Pihelga lõi ehete ja ka ehis- ja tarbevorme, tema aktiivsema loomingulise perioodi tööd kuulusid alati Eestit esindavate väljapanekute valikusse Nõukogude Liidu piires ja ka sellest väljaspool.
1950. aastatel kujundas Pihelga ajastule omaselt peamiselt etnograafilisest pärandist lähtuvaid sõlgesid, aga ka pidulikke ja igapäevaseks kandmiseks mõeldud ehtekomplekte. Nende teostamisel kasutas ta hõbefiligraantehnikat, lisades poolvääriskive (granaat, türkiis, korall, pärlid). Sõlgi kujundades muutis Pihelga need kohati ažuurseteks nüüdisaegseteks rinnanõelteks ja juba 1950. aastate lõpu töödes ilmneb tema eriline oskust moderniseerida traditsioonilist ja konventsionaalset, panna see ajakohaselt kõlama. Ehkki Helge Pihelga loomingus ei ole kunagi olnud otsest ja kestvat seost tema isa Kristjan Raua loominguga, on selle mõju kindlasti olemas. Nii võib eriti tema varastes töödes leida diskreetseid vihjeid rahvusromantilistele teemadele. Helge Pihelga oli meisterlik rahvusliku ja moodsa sünteesija.
Nii kavandas ta 1950. aastate teisest poolest järgmise kümnendi algupooleni mitmeid seeriatootmises ehteid, mis valmisid hõbeda kõrval ka kättesaadavamatest materjalidest nagu vask või messing.
Jõulisem üldistus ja dekoratiivsus ning ekspressiivsem väljenduslaad ilmus Pihelga loomingusse 1960. aastate alguses. 1960. aastal hakkas Pihelga kasutama klaasi koos hõbedaga, paari aasta pärast lisandus materjalivalikusse ka looduslik kivi. Ta oli Adamson-Ericu kõrval esimesi, kes võttis eesti ehtekunstis kasutusele looduskivi. Ehteloomingu kõrval alustas kunstnik 1960. aastatel metallvormide ja -plaatide loomisega. Vasest ja messingist kerajate ja silinderjate vormide ornamendi moodustavad geomeetrilised elemendid koos loodusmotiividega. Ajastuspetsiifilise lihtsuse ja range joone tõttu on neil töödel ajatuse hõng.
Kunstniku viimane isikunäitus oli pärast aastakümneid kestnud pausi 2003. aastal Kristjan Raua majamuuseumis. Viimast isikunäitust ette valmistades jätkas Helge Pihelga justkui sealt, kus oli kunagi katkestada otsustanud, tehes seda sama oskuslikult kui varem ja vastuvõetud otsust ja võimalust kogu hingest rõõmuga kasutades. 2002. aastal valminud looduslikest kividest ehted on ühe loomingulise teekonna võluv lõppakord.
Helge Pihelga osales aktiivselt Kristjan Raua majamuuseumi loomises ning see toimis Eesti Kunstimuuseumi filiaalina aastatel 1984–2008. 2004. aastal pälvis Helge Pihelga Kristjan Raua preemia. Tema teosed on alati kuulunud Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi püsiekspositsiooni ning neid leiab ajaloomuuseumi, Tartu kunstimuuseumi ja Tallinna linnamuuseumi kogudes ning mitmetes kollektsioonides väljaspool Eestit.
Helge Pihelga jääb meie mälestustesse kui hooliv ja tugev inimene ning suurepärane kunstnik. Tema kohalolekut on ikka tunda, tema looming ja mälestused temast jäävad meiega.
Eesti Kunstnike Liit
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
Kultuuriministeerium