Hirmus on ilmaelu

Bronisław Wojciech Linke painavaid sõjapilte, sümbolistlikke allegooriaid vaadates mõtlesin rohkem elule ja palju vähem kunstile.

KAIDO OLE

Bronisław Wojciech Linke näitus „Tagasitulek“ Viinistu kunstimuuseumis kuni 31.X, kuraator Krzysztof Stanisławski.

Käisin möödunud laupäeval Viinistul poola kunstniku Linke, täpsemalt Bronisław Wojciech Linke näituse avamisel. Olen näituse kuraatori Krzysztof Stanisławskiga põgusalt tuttav ning suuresti seetõttu sinna läksingi. Linke nimi ei öelnud mulle midagi ja teatava kergendusega tõdesin, et see polnud öelnud midagi ka paljudele teistele, keda avamisel kohtasin. Ometi on tegu poola kultuuris väga olulise kunstnikuga (tagantjärele tarkus), aga eks see olulisus käi mõnikord ka üles ja alla: kui mingil ajal oled kõigil keelel ja meeles, nagu Linke olevat oma eluajal olnud, siis kulub ära väike puhkus. Tegelikult oli kuraator mulle meilitsi varem mingeid materjale juba saatnud, nii et päris pimekohtingule ma ei läinud, aga päris töödega kohtuda on alati midagi muud kui vahtida pilte arvutist, ükskõik kui suurelt ekraanilt. On peaaegu et naljakas, kuidas ma viimastel aastatel olen hakanud päriselt paljudest lihtsatest tõdedest aru saama, mida teoreetiliselt teadsin ammu, aga mille peale vaid õlgu kehitasin. Isegi viimasest aastast tuleb meelde paar korda, kui originaaltööde nägemine tekitas wow-efekti kunstnike puhul, kelle teoseid tundsin enda arvates juba tüdimuseni. Aga siis seisad ühel hetkel nende tööde ees ja mõtled: pagan, ta on ikka tõesti väga hea kunstnik, kuigi olen seda pilti näinud kümneid kordi, mis siis, et albumis.

Linke tegi mulle seda wow-asja mitu korda ja eelkõige elulises plaanis. Tema tegutsemisaastad kunstnikuna jagunesid laias laastus võrdselt enne ja pärast Teist maailmasõda ehk kõige jubedamale ajale XX sajandi Euroopas ja eriti Poolas. Tal oli kunstnikuna uskumatu võime suuta jubedustest tõesti niimoodi rääkida, et see ei mõju mitte järjekordse sõjavastase kunsti näitena, mille vastu on ka minul oma sünniaasta ja poole elu tõttu ENSVs korralik allergia, vaid kuidagi päriselt. Vaatasin neid pruunikashalle üsna väikesi pilte mingi kohustuse või vajaduseta end mõjutada lasta, pigem skeptiliselt, märkamatult olin aga koos Linkega läbinud nähtamatu, aga üsna kindla klaasvaheseina, mis eraldab normaalset elu elava inimese ebanormaalsusest.

Selleks et oma arengu ja eetilise kompassi normaalse töö huvides inimsuse skaalat mingilgi määral tajuda ja endale veidi reaalsemalt elu võimalikku amplituudi ette kujutada, olen tihti püüdnud teha oma kujutluses retki aegadesse ja sündmuste keskele, kus see, mida peame loomuldasa normaalseks, puudub täiesti ja ümberringi valitseb puhas hullumeelsus. Olen vaadanud kas või oma vanemate elu peale aeg-ajalt teise pilguga, kui meenub, et nemad on reaalselt elanud kollektiivse haiguse, sõja ajal. Olenemata sellest, kui vähe või palju nad seda kogu võikuses pealt nägid, piisas kindlasti isegi minimaalsest annusest, et inimeses midagi põhimõtteliselt muuta. Mina püüan seda ette kujutada, ennast sinna sisse mõelda, et inimesena kasvada, aga nemad olid paratamatult seal. Mida see võis tähendada? Kuidas nad selle oma väikesesse maailma ära mahutasid? Ma ei kujuta seda ikkagi ette, mis tunne võib olla, kui sinu ellu ja unistustesse sõidab sisse massiline ja legaalne tapmine ja häving, kus sõna otseses mõttes ei jää kivi kivi peale. Haritud inimesena tean fakte, aga ma ei suuda neid tegelikuks mõelda. Ainult mõnikord harva, hetkeks, mõnede eriti sugestiivsete tekstide, dokumentaalkaadrite või fotode ja väga harva ka kunsti vahendusel see õnnestub. Siis istud, kananahk ihul, ja ei oska enam hingatagi. Picasso „Guernica“ on super, aga sõjaga pole sellel minu silmis paraku enam midagi pistmist. Lihtsalt suurepärane kunst, mida vaatan rõõmuga ja millest saan kunstilaksu.

Bronisław Wojciech Linke. Kaks parteid. Õli, lõuend, 1934.

Pressifoto

Bronisław Wojciech Linkega on pigem vastupidi. Tema painavaid sõjapilte, sümbolistlikke allegooriaid vaadates mõtlesin rohkem elule ja palju vähem kunstile. Mõtlesin tegelikult kahele imele, üks miinus- ja teine plussmärgiga, aga mõlemad on seotud inimliku piiratusega. Käib ju meie elu ja toimetamine enamasti ikka kusagil skaala keskel, ükskõik, kuidas me ka ei pinguta kunstnike ja ka kodanikena. Kirjutad romaani või maalid pildi ja loodad loomulikult imet, aga enamasti seda ei juhtu ja oled maha saanud lihtsalt järjekordse hea teosega. Samuti loodad inimesena hoomata päriselt oma elu erakordsust, tajuda ümbritseva maailma ja elu imet, aga sellist tunnet ja arusaamist ei teki ka peaaegu kunagi. Mõnikord harva, kui siiski. Väga üksikud teosed suudavad ületada normaalsuse piiri ja öelda isegi rohkem, kui eeldab nende paratamatult puine inimlik keel. Harva, aga siiski.

Teine, see miinusmärgiga ime juhtub minu arvates isegi sagedamini, kui inimestena taas libastume ja meil „õnnestub“ ületada painav normaalsuse ja igapäevasuse piir, aga hoopis allapoole – ja vallandubki maailmas kaos ning kogu seni hoolega ehitatu hävitamine. „Tänan ja palun“, „pühi jalad puhtaks“ ja „ära matsuta“ õpetussõnad on ununenud, „liikluses on must päev viie hukkunuga“ tundub pidupäev selle kõrval, millest järsku on saanud norm ja mingi nurga alt vaadates lausa patriootlik nõue. Tapa nii palju, kui jaksad, tapa vaenlane ja hävita kõike, mis temaga seotud. Kui vaenlane on kolinud sinu linna, siis hävita linn. Lase loom välja ja unusta viisakus. Ainult et kus vaenlane on? Tundub, et ta on kõikjal.

Linkel on terve seeria töid purustatud linnast, kus varemed on muutunud monstrumiteks, kus kivid kisendavad. Väidetavalt oli tõukeks šokk, mis tabas kunstnikku, kui ta pääses pärast sõda lõpuks koju Varssavisse ning avastas, et kogu tuttav ja armas suurejooneline linn on kas maatasa tehtud või varemetes. Mind ajab iiveldama, kui loen pahatihti, et mõni on šokeeritud, sest … keegi astus jala peale või kandis liiga suureruudulist pintsakut. Vastukaaluks võtame olukorra, kui sinule omane ja armas maailm on sõna otseses mõttes hävitatud. Olen püüdnud end kujutleda andmas telliseid ükshaaval käest kätte ja kärutamas pinnast. Milline lootusetu jõudude vahekord varemete ja väheste taastavate, korda loovate inimeste vahel? Kas ainult tõsiasi, et nad olid ellu jäänud, andis piisavalt jõudu ja lootust? Mõtlen oma elu ja sõja läbi teinud inimeste elu peale, mida lahutab tegelikult üsna vähe, ning mul jookseb juhe peas kokku. Juhe läheb aga täiesti sõlme, kui adun, et tegelikult on järgmise sellise jama seeme juba idanema pandud, otsustav tasakaalupunkt ehk juba ületatudki. Võimalik, et juba kümne aasta pärast olen mina see, kes kõiki vaenlasi valimatult tapab ja nende kodusid lõhub. Ma ei julge seda välistada – ja siis uurin end ateljee peeglist ning mõtlen, et kes see mees seal siis tegelikult ikkagi on.

Imemees on aga Linke, kelle inimeste tegevusest põhjustatud šokk oli nii sügav, et see andis talle imetabase oskuse pressida väikeste ebamäärases koloriidis tööde kaudu minu kui vaataja pähe kogu see kohtav tõde. Mulle meenus temaga seoses meie enda Johannes Saal, kellel oli samasugune apokalüptiline võime näha saatanat meie keskel. Linke esimesed nii-öelda hullud tööd pärinevad veel sügavast rahuajast, kui nii võib öelda, 1937. aastast. Tema ja veel neli kunstnikku said stipendiumi, et minna Sileesiasse, mis kuulus toona Poolale, ning õilistada ja ülistada kujutava kunsti vahenditega tööstusest tiine vojevoodkonna kuvandit. Samuti nõukogude ajast tüütuseni tuttav teema – suurtootmise ja töö ülistamine. Linke Sileesia seeria erines aga 180 kraadi vojevoodkonna ja kindlasti ka publiku ootustest, sest kujutas tööstust kontrollimatu monstrumina, kus hävitatakse kõike ja kõiki, kes sellega kokku puutuvad. Ülimalt depressiivsed ja hirmutavad pildid. Mulle meenus ka mu oma isa, kellelt ma kunagi ammu südant rindu võttes küsisin, miks ta joob, kuigi teab, et see minule, tema ainsale pojale, kohe üleüldse ei meeldi. Ta töötas siis lukksepana ühes Rapla tehases, mis oli loomulikult üsna kammerlik ettevõte, kuid kogu vajalik atribuutika oli olemas: suured mürtsuvad ja undavad masinad, õilsast mustusest läikivates tunkedes töömehed, kõva metall ümberringi. Ta pihtis toona mulle, et tehase atmosfäär on jube painav ja rusuv, eriti kui ta eesrindlase ja tubli leiutajana pidi tihti kauemaks jääma ning viimaseid tunde seal üksinda veetma, siis olevat seletamatu nukrus läinud lausa väljakannatamatuks. Oli see nii või mitte, aga eks ta oli üsna tundlik natuur, kes muu hulgas oma lõbuks kunstiga tegeles ja vähemalt osaliselt usun tema juttu nüüdki. Kui vaatan Linke pilte Sileesia tööstusest, saan ma aru, millises seltskonnas pidi mu isa aastaid töötama. Väikese poisina käisin korra isegi tema juures tööl masinaid joonistamas. Päris hull mõte tagantjärele mõeldes, aga korraks see jäigi ja ma ei mäleta, et sellest midagi head oleks tulnud.

Kahju, et Viinistu näitusel ei näe Linke üht viimast tööd, maali „Buss“, mis võtab samasugusel allegoorilis-sümbolistlikul moel kokku tema arusaamise ühiskonnast 1960ndate alguse Poola näitel. See on koondpilt ja hüvasti­jätutöö, sest kohe pärast selle töö maalimist ta ka suri. Pilt on küll üsna värviline ja tundub rõõmsamgi kui teised, aga tegelikult on kõik ikka sama muserdav kui eelnenud kümnendeil. Linke ei lasknud end ära petta ei progressist ega ka õitsema puhkevast sotsialismist: kapitalism ja sotsialism olid talle võrdselt vastumeelt. Bussitäis inimesi ja olendeid on midagi muud kui sõita Mustamäelt bussiga kesklinna. Või siis ka ei ole, sest, nagu ma tihti pelgan ja juba ka mainisin, on järgmise kaose seeme ehk juba idanemas ja rajajoon taas ületatud. Kui vaadata ringi Linke pilguga, võib kogu seda hullust arvatavasti juba selgelt näha.

Huh, see oli päris kosutav kogemus, kosutav ja painav. Tegelikult ei ole Linke absoluutselt minu kunstnik, nii et ma isegi ei saa aru, kuidas ta sai minu peal toimida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht