Hõimutunded

Eesti ja Ungari kultuurisidemete üks verstapost on 1939. aasta eesti kunsti näitus Budapestis.

Jüri Hain

Voldemar Vaga „Üldise kunstiajaloo“ eesti skulptuurile pühendatud pilditahvlit kaunistav Martin Saksa „Ootaja“ (1938) osteti eesti kunsti näituselt Budapestis 1939. aastal ja nüüd asub see teos Budapesti kunstimuuseumis.

Voldemar Vaga „Üldise kunstiajaloo“ eesti skulptuurile pühendatud pilditahvlit kaunistav Martin Saksa „Ootaja“ (1938) osteti eesti kunsti näituselt Budapestis 1939. aastal ja nüüd asub see teos Budapesti kunstimuuseumis.

Repro

Ühel 1980. aasta septembrikuu päeval sisenesime Illimar Pauliga Budapesti kunstimuuseumi. Kui jõudsime avasaali lävele, ütlesin ühe taamal nähtava skulptuuri poole viidates, et kui me poleks Ungari pealinnas, siis peaksin seda teost 1930. aastail Eestis looduks. Veidi aja pärast selgus ootamatu tõsiasi, et tegemist on tõesti Martin Saksa 1938. aastal valminud teosega „Ootaja“, samaga, mis samal aastal kaunistas Voldemar Vaga „Üldise kunstiajaloo“ eesti skulptuurile pühendatud pilditahvlit.1 Kas kunst saab olla hõimutundeid siduv nähtus? Ilmselt küll, ja seda enam, kui geograafiline ja keeleline seos jäävad kaugeks.

Hõimutundeid otsitakse ja siis ka leitakse. Hõimuliikumise tõus ja langus olenevad aga suurel määral ajalookeeriste kataklüsmidest. 1920. aastate hõimuliikumise tõusus paistis silma kunstiprobleemide kaasamisega hõimuküsimuste arutlusringi mitmekülgne kunstitegelane Hanno Kompus. 1927. aastal pidas ta Eesti-Soome-Ungari liidu kõnehommikul ettekande „Meie kultuuriprobleem ja turanism“, sama aasta Budapestis toimunud Eesti-Soome-Ungari III hariduskongressil esitas tema loengu eesti kunstist kunsttööstuskooli õppejõud Hans Kuusik. 1930. aastate hõimuliikumise kõrgajal kirjutas luuletaja, Sandor Petőfi tõlkija ning 1924. aastast Petőfi Seltsi kirjavahetajaliige Karl Eduard Sööt artikli „Eesti–ungari kunstnikkude hõimusõbralistest suhetest“. Ta püüdis selliste suhete alguse viia XIX sajandi lõpupoole Peterburi, seostades seda keiserliku õuekunstniku Michaly Zichy (kes oli ungari päritolu) ja Johann Köleri sõbraliku läbisaamisega.2

Üksikisikute kokkupuudetele toetudes ja neid eeskätt hõimutundega seletades saaks midagi leida ju veel varasemast ajast ja Tartust, kuid sellised arutlused jäävad ikkagi hüpoteetilisteks, kistuiks. Hõimuliikumisele omased, teadvustatud ja laiemad suhted kunsti pinnal hakkasid sõlmuma alles 1920. aastail ning kunsti osa neis avanes tõsisemalt kümmekond aastat hiljem, hõimuliikumise üldises tõusulaines.

Esimeseks ülevaatlikumaks ungari kunsti tutvustuseks Eestis oli Tallinna Kunstihoones 1936. aasta veebruaris avatud „Ungari rahvakunsti ja kunsttööstuse näitus“. See koosnes kolmest osast: rahvakunst, rahvuslik kunstkäsitöö ning fotod maalidest ja skulptuuridest. Näitus sai suure tähelepanu ja hea vastuvõtu osaliseks. Ungari kujutava kunstiga tutvus Eesti kunstipublik ulatuslikumalt 1938. aastal Tallinna Kunstihoones eksponeeritud näitusel. Suur, 136 teost hõlmav ekspositsioon pakkus ungari viimase saja aasta kunsti korraliku ülevaate. See näitus jõudis Tallinna Soomest ja on allakriipsutamist vääriv, sest võrreldes Helsingis eksponeerituga oli Tallinna väljapanek kahe teose võrra rikkam: lisandunud olid Tallinnas elava ungarlase Ernő Kochi kaks kuivnõelatehnikas Eesti vaadet. Sama 1938. aasta tõi kaasa teisegi Ungari kunsti esitluse: Narvas eksponeeriti ungari uuemat maali (kokku 120 teost).

Eesti kunsti suurpäevad Ungaris olid 1939. aasta märtsis ja aprillis, kui Budapesti Nemzeti Szalonis oli avatud ulatuslik eesti uuema kunsti näitus: 72 autorit enam kui 200 teosega. Eelnevalt oli sama valikut tutvustatud Roomas, kuid ruuminappuse tõttu vähendatud mahus. Budapesti näituse eestipoolne komissar Karl Herman tõi kaasa veel kolm oma teost (Roomas tema maale ei olnud): Konstantin Pätsi paraadportree, Voldemar Pätsist pisut argisema kujutuse ja vaba muhedusega jäädvustatud „Tennisemängija“. Viimasena nimetatud töö müüdi Budapestis, kaks ülejäänut rändasid näituse järgmisesse sihtkohta Varssavisse, kus meie näituse komissariks oli Johannes Greenberg. Ungarlaste vastuvõtt oli südamlik, heasoovlikke vastukajasid meie kunstile korjus palju ning neid tsiteeriti-refereeriti ulatuslikult ka eesti ajakirjanduses. Nii antakse Päevalehes teada, et Pester Lloyd rõhutab eesti olevikukunsti üldeuroopalikke jooni, kuid leiab lõppkokkuvõttes järgmist: „Meie tunneme vastupidava ja raskeks tööks kasvanud, sitke rahva ligiolekut, kes põllupidamise kaudu ühendatuna loodusega, läheb pikkamööda ja rahulikult tulevikule vastu.“3 Postimehe kaastööline Budapestis (kes peitub nimelühendi F. O-s varju) võtab oma asjakohase ajakirjanduse ülevaatel põhineva artikli pealkirjaks iseloomuliku tsitaatlause: „Omapäraselt põhjamaine ja sügavalt euroopalik“. Siit selgub, et ajalehes Budapesti Hírlap antud kokkuvõte „eriti kiitva arvustuse osaliseks said eesti skulptuur ja graafika“, kehtib tõesti üldisemalt. Ka Magyar Nemzet rõhutab: „Skulptuur avaldas erilist mõju, meie juures on graniit suureks harulduseks, neil aga sagedane.“ Ja edasi tõstetakse esile Anton Starkopfi, Voldemar Melliku, Jaan Koorti teoseid ning ka Martin Saksa graniidist „Ootajat“. Väljaande Új Magyarság vaatleja leiab samuti: „Meile ütleb vahest kõige rohkem graafika ja skulptuur. Nende skulptuuris valitseb paljas kompaktsus, kontsentreeritud jõud, meeleliigutuse allasurumine ja kujutluste kuulmatult jõuline väljendus.“4

Rudolf Paris kirjutas ajakirjas Varamu avaldatud kunstiringvaates Ungaris toimunud näituse kajastusi kokku võttes: „Ajalehed reageerisid hästi, tuues põhjalikke ülevaateid eesti kunstist. Pälvib tähelepanu, et meie skulptuurile ja graafikale suhtuti üksmeelselt erakordselt tunnustavalt. Meie raskesti töödeldav materjal – graniit ning lihtne, plastilisele tunnetusele rajatud skulptuur äratas tunnustavat tähelepanu, samuti hinnatakse kõrgelt meie graafikuid. Skulptuuri ja graafika kõrval jäid väljapanekud maalis varju.“5 Parise arvamus põhines mitte ainult trükisõnas avaldatule, vaid ostude suhtelisele rohkusele – kokku müüdi üheksa teost, neist kõige kõrgema hinnaga Martin Saksa „Ootaja“. Esmaavaldatud reportaaži katkend täiendab ja ühtlasi kinnitab eeltoodut.

1 Voldemar Vaga, Üldine kunstiajalugu. Tartu, 1937–1938, tahvel CLXXIII.

2 Karl Eduard Sööt, Eesti–ungari kunstnikkude hõimusõbralistest suhetest. – Looming 1933, nr 5, lk 584–585.

3 Päevaleht 28. III 1939.

4 F. O-s, Omapäraselt põhjamaine ja sügavalt euroopalik. – Postimees 30. III 1939.

5 Rudolf Paris, Aasta esimese veerandi kunsti-ringvaade. – Varamu 1939, nr 4, lk. 452.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht