Homo narrans. Adibas on ok

Marge Monko eksponeerib kolme kommertslikult kommunikatiivset kategooriat, mille abil müüja kaupa esitledes ostjat kõnetab: vaateaknad, pakendid ja reklaamfotod.

KAISA EICHE

Marge Monko näitus „Mida manne­keenid tahavad?“ 23. VII – 29. VIII Viljandis Rüki galeriis.

Ajal, mil veebikaubandus kogub aasta-aastalt ostjaid, peetakse kaupluste vaateaknaid marginaalseks ja piiratud võimalustega reklaamikanaliks, kuid veel pool sajandit tagasi pakkusid need linnades omamoodi teatraalset vaatemängu. Kaubanduspinnad on avatud privaatsed ruumid, mis soodustavad ja tagavad võimalikult sujuva omandisuhte ülemineku. Ostuotsuse tegemine võib kaubaartiklite lõikes võtta sekundeid või aastaid. Iseenesest mõista peab kaupmees kui tseremooniameister oluliseks, et templi fassaad oleks köitev ja ligitõmbav. Kaupmehe huvides on tagada, et potentsiaalsetel ostjatel nõudlus ei ununeks, ja seetõttu projitseerib ta nende ette unistusi muuhulgas vaateakende väljapanekute vahendusel.

Marge Monko on kunstnik, kes on läbi aastate tegelenud naistele suunatud, peegeldatud, aga ka naisliikumisest lähtuva visuaalse representatsiooniga. Rüki galeriis eksponeerib Monko kolme kommertslikult kommunikatiivset kategooriat, mille abil müüja kaupa esitledes ostjat kõnetab: vaateaknad, pakendid ja reklaamfotod. Kunstnik on oma tööde teostamisel oskuslikult järginud reklaamile omast esteetikat kõigis kolmes väljapandud seerias.

Esteetilistel põhjustel

Seni eksponeerimata fotoseeria „Vaate­aknad“ koosneb portreteeritud vaateakendest, mis on pildistatud Viinis, Antwerpenis, New Yorgis ja Tallinnas aastatel 2014–2020. Neis valitud vaateakendes pole iseenesest midagi silmatorkavat ega esiletõstmist väärivat: jõuka­male sihtgrupile suunatud brändid, vastavalt ideaalkliendile eri stiilis kujundatud väljapanekud. Kas keegi veel imestab tänapäeval – valgustatud tarbimise ajastul – asjaolu üle, et tarbib elustiili kui valmislahendust? Huvitav oleks siinkohal spekuleerida vaateakende valikuprintsiibi üle pildistamise hetkel, et aimata paremini dokumenteerimise isiklikke lähtepunkte ja konteksti, aga sellega kaasneb alati oht vajuda eelarvamuste sohu, mistõttu loobun.

Teose pingevälja muudab dünaamilisemaks asjaolu, et neid värvifotodel kujutatud tänapäevaseid vaateaknaid on kõrvutatud mustvalgete arhiivileidudega, mis kujutavad vandalismi sihtmärgiks olnud poeaknaid. Näiteks ülesvõte 1938. aasta Viinis (ilmselt juudist omaniku) jalatsipoe rüüstamisest kristalliöö pogrommide käigus või teine fotojälg 1912. aasta Londoni poeakendest, mille olid lõhkunud naisõiguslased, kui nõudsid tänavatel hääletamisõigust. Niisiis jäljed vihast, mis on kanaldatud arhailise jõukuse sümboli, kaupmehe vastu, provotseeriv rünnak laupkokkupõrkes vastu fassaadi. Rüki galeriis eksponeeritud valikus puudus viide pronksiööle, aga kunstniku kinnitusel kuulub ka see sündmus seeria komplekti ning on eelseisval isikunäitusel väljas Kai kunstikeskuses.

Marge Monko. Pealkirjata fotogrammid. 2014–2021.

Kristjan Kivistik

Seeriasse „Pealkirjata kollaažid“ (2015) kuuluvad eBayst ostetud anonüümsete autorite 1970. aastate esteetikas reklaamfotode negatiividest välja lõigatud ehetega kaetud käed. Seerias „Pealkirjata fotogrammid“ (2014–2021) on eksponeeritud fotogramme sukkpükste pakenditest, mis kujutavad eranditult säärejooksu väljalõiget. Mõlemad seeriad sünkroniseeruvad vaateakende seeriaga nii formaalselt (kujutised poolikutest inimjäsemetest nagu jalad ja käelabad) kui ka ideeliselt, kujutades esteetilisi kihistusi, mis lahutavad meid ihaldatavast objektist. Siinkohal ei mõtle ma iha mannekeeni vastu nagu Vello Orumetsa esitatud laulus „Kui kõnnib mannekeen“, kus mees ilmselgelt mingit naist stalgib. Mõtlen ostuprotsessi: ostjat, kes seisab juhusliku poe riiulite vahel ja üritab mingitel alustel valikuid langetada, et (näiteks) sukkpükstega lõpuks kassasse jõuda.

Marge Monko koondatud teoste valik ja esteetika langeb kokku näituse kaastekstis välja toodud Stuart Culveri essee1 fookuses oleva „Võlur Ozi“ autori Lyman Frank Baumi uurimistööga vaateakendest ja tarbijaharjumustest 1900ndate algul. Mõlemale näib korda minevat inimkeha kujutamine muuhulgas eelsürrealistlikult tükeldatuna ja selle teoreetiline mõju vaatajale. Ka Monko on oma teoste loomisel valikuprintsiipidena eelistanud poolikuid kehasid, üksikuid jäsemeid, mis ei pane tänapäeva reklaamides enam kedagi kulmu kergitama. Vaatemängu pingevälja mõju on ilmselgelt nihkunud.

Mida mannekeenid siis ikkagi tahavad?

Töötasin aastaid tagasi mõnda aega n-ö mannekeenina. Suvaline näide töösuhetest, kus juuksur keset pildistamist röögatab, et ära katsu oma juukseid, kirjeldab täpselt olukorda: sa justkui ei kuulu endale, kuna su välja renditud keha on parasjagu mingi juhusliku reklaami tootva produktsioonifirma tööriist.

Püstitatud küsimusele vastamiseks tuleb arvesse võtta, et peale riidepuuks olemise on mannekeenil täita veel (vähemalt) üks funktsioon. Ta peab peegeldama vaatajale tema ebatäiuslikkust, pidevat puuduolekutunnet. Niisiis pole vaateaknad pelgalt ühis­kasutatava ja kaupmehele kuuluva privaatse ruumi piirimail asuvad reklaampinnad, vaid  iga potentsiaalse tarbija kujutlusvõime ja miks mitte ka paranoia (halvimal juhul surmahirmu) ekraanid.

Suunamudijate ajastul on mannekeenid astunud vaateakendelt ja fotoajakirjadest maha, kolinud voogedastus- ja ühismeediaplatvormidele või virtuaalreaalsusesse ning näevad välja vähem (või rohkem) ebamaised.

Elutud mannekeenid vaateakendel ei taha mitte midagi. Elusad mannekeenid võivad pakatada vastuoludest, lõhkuda norme, nihutada piire, inspireerida, aga demonstreerida ka suurt lollust, kaotamata sealjuures jälgijaid. Need täiustatud mudelid lisavad vaateakende kujundajate vahenditele veel ühe funktsionaalsuse –  kultuurilise polariseerumise. Kas need elusad mannekeenid tahavad veel midagi peale selle, et neid imetletaks?

Jean Baudrillard arutleb raamatus „Märgi poliitilise ökonoomia kriitikad“,2 et tarbijad ihaldavad pigem kaupade märgiväärtust (sign value) ehk opereerivad koodi tasandil, mitte marksistlikkus mõõtmes, kus kapitali kogutakse kauba omandisuhte muutuse ja kauba kasutamisest tuleneva väärtuse akumuleerimisega. Fake it, because there is no need to make it.3 Reklaam reklaami pärast. Paremal juhul – reklaam kunsti pärast?

1 Stuart Culver, What Manikins Want: The Wonderful Wizard of Oz and The Art of Decorating Dry Goods Windows. – Representations 1988, No. 21, 97–116. University of California Press. https://doi.org/10.2307/2928378

2 Jean Baudrillard, Pour une critique de l’économie politique du signe. Collection Les Essais (n° 168), Gallimard 1972, 280 lk.

3 Teeskle, tegelikkust ei vaja keegi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht