Huaweid, häkkerid ja vastupanu. Mitte ainult klaasist

Sten Eltermaa näitus võbeles, peegeldas, sädeles ja liikus geomeetriatäpsuse kiuste. Vaataja-kogeja oli justkui kutsutud alatasa oma pilguga sisse ja välja suumima.

SVETA GRIGORJEVA

Sten Eltermaa näitus „Klaasvastupanu“ EKA galeriis 28. IX – 9. X. Näitus toimus fotokuu raames ja sellega kaasneb virtuaalne kaasväljapanek „O.H.T: Orbiidilt Hälbinud Tehiskaaslane“, mida saab vaadata terve aasta. Kaasväljapanek valmis koostöös Maria Leega.

Sattusin Sten Eltermaa uuele näitusele „Klaasvastupanu“ päeval, mil sain lõpuks kätte oma kaua remondis olnud Huawei mobiili. Esiklaas oli sedasi katki, et ühest korrast paranduses ei piisanud. Pidin peaaegu kaks nädalat igatsema oma truud masinat-kaaslast, sinna kogutud lemmikmuusikat, pilte, sotsmeediat ja suhtluskanaleid. Kunagi lugesin Wikipediast, et Huawei on lääneriikides sattunud eriti tormilise kriitika alla, sest kahtlustatakse, et ettevõte vahendab enda sidevõrkudes liikuvat teavet Hiina luurele. Iga kord, kui mobiil küsib mu käest järjekordset ligipääsu seal olevatele dokumentidele, kaamerale, galeriile jms, tuleb see mulle meelde.

Läänes loodud LinkedIn jälgib aga meie tööhõive ajalugu, Amazon lugemis­harjumusi, Facebook puhkuse veetmise viise, Tinder struktureerib meie iha ja romantilisi eelistusi, suurkorporatsioonide jaemüüjad suunamudivad meie e-ostude põhjal juba praegu meie tulevasi oste.

Pealegi, mul võivad puududa peaaegu kõik ühisplatvormid, aga lõpuks laeb mõni häkker muuhulgas ka minu ID-kaardi pildi riigi infosüsteemi ametist alla, ähvardades digiriigi Eesti ja minu selle tulevikus tumesüvaveebi saata. See, kuidas praegune info- või jälgimis- ja kontrolliühiskond toimib, milleks on võimeline, on oma ulatuses küll hirmus, aga ka suuresti hoomamatu, sestap ei osata seda väga karta. ProtonMail kogub mul netis praegu vaid tolmu, Shoshana Zuboffi pompöösselt akadeemiline ja end liialt kordav „Järelvalve kapitalismi ajastu“ („The Age of Surveillance Capitalism: The Fight for a Human Future at the New Frontier of Power“) jääb tõenäoliselt pooleli.

Teoreetiline sotsiaalkriitika. Kui silmasin Eltermaa näituse keskel järjestikku asetatud katkiste nutitelefonide skulptuuri „Orbiidilt hälbinud tehiskaaslane“, kus iga ritta asetatud mobiil lummab vaatajat originaalse ja kordumatu katkise klaasi kristalliga, tundsin huvitavat kokkusattumist viimastel nädalatel kogetuga. Tundsin aga veel suuremat rõõmu oma nüüdseks sileda ning toimiva esiklaasiga Huawei üle ja silitasin seda vaikselt taskus värskelt desinfitseeritud sõrmedega. Armas orbiidilt hälbinud väheke ohtlik Hiina luure heaks töötav tehiskaaslane leidis tee mu juurde tagasi ja see vaid rõõmustas mind.

Autor ütleb näitust tutvustavas kontseptuaalses eelmängus, et „Klaasvastupanus“ tegeletakse klaasi kui paradoksiga: see on habras ja ka ülimat vastupanu osutav materjal. „Klaas ilmutab korraga läbipaistvust ja peegeldust, olles niimoodi sümboliks ka demokraatiale – avatud ja võrdsele dialoogile rahva ja võimurakendajate vahel. Samas vihjab ka totalitarismile ning ühiskonnakihtide lahknevusele.“ Juba pealkiri „Klaasvastupanu“ („Glass struggle“) on ju viide marksistlikule arusaamale ühiskonna toimimisest, inimeste Marxi arusaama järgi põhiliselt kahte klassi jaotumisest (kodanlased/ekspluateerijad – proletariaat/ekspluateeritavad) ja klassivõitlusest (class struggle). Kuigi Eltermaad on huvitanud suuresti võim ja selle toimemehhanismid-struktuurid, peamiselt küll seda väljendav arhitektuur, oleks tema tööde taandamine pelgalt sellele vahest liialt lihtsustav, eriti kui lõpuks siseneda galeriisse endasse ja mitte jääda ainult seda toetavat teoooriat lugema. Vahel näib, et suurem ühiskonnakriitika jääb Eltermaal siiski paberite kui näituseseinte vahele.

Galeriis veidi aega ringi kõndinuna tunnen, et mitte mu sotsiaalne närv ei puhke (veel rohkem) õide, vaid hoopiski mu taju(de)ga hakkab midagi juhtuma. Eltermaa näitus kogu oma geomeetriatäpsuse kiuste võbeleb, peegeldab, sädeleb, „ujub“, liigub ja liigutab mindki. Vaataja-kogeja kutsutakse justkui alatasa oma pilguga sisse-välja suumima, kas siis mustritesse, varjudesse seintel või põrandal, ekraanidest peegelduvasse endasse, peegelduste peegeldustesse, katkiste mobiiliekraanide „ämblikuvõrkudesse“ või klaaskuulidesse peidetud vormidesse. Enne kui jõuan veel näituse keskel Platoni põhitekste käsitleva-kasutava tööni, tekib mul juba põnev paralleel hoopis Platoni koopateooriaga. Kas näeme esemeid või ainult nende varje, mida heidab kunstlik valgus väljast? Vaatajana kutsutakse mind üldjuhul kõigepealt märkama pigem vormi, mitte selle võimalikku peidetud-salajast-salastatud sisu. Üldjuhul ei näe ma Eltermaa objektides ka teist inimest või inimesi, näen seal värelemas-peegeldamas ennast.

Tahan, kuid ei saa sinna. Klaaskuulid, katkised mobiilid, mis näevad kohati välja nagu metallist (ja mitte paberist) tõlgendamist ootavad tarokaardid – näiteks teos nimega „Torn XVI“, Brüsselis asuva pangahoone fassaadi montaaž, on juba otsene viide tulevikku ennustavale suurele arkaanile. Tornikaart tähendab üldjuhul kehtiva elukorralduse hävinemist-hävitamist, suurt muutust. Kaugelt vaadates meenutab teos mulle järjestikku asetatud kirste või isegi paate või jällegi üksteise kõrvale asetatud mobiile. Mustrid korduvad tööst töösse nagu mingi salajane sisemine algoritm. Ka õhus rippuvad religioosses stiilis aknaraamid suunavad mõtted müstika- ja müstitsismiradadele.

Tekib huvitav tänapäeva über-tehnoloogia ja esoteerilis-maagiliste „instrumentide“ hõõrdumine. Klaaskuul, mille sädelus-võbelus mind ennist kaugelt lummas, ennustab seda lähemalt vaadates hoopiski Brüsseli vormitäpset tehnokraatiat ja selle ideaali või heaolu väljendit – pangaaknaid. Mõne töö puhul, mis kaugelt lummab just oma ebamäärasuse, amorfse ja „lekkivama“ vormiga, peegeldub nii mõnigi kord üks teos teiselt või saab läbipaistva materjali tõttu valgusega koostöös hoopis teise teose osaks, osutub lähemal vaatlusel millekski äärmiselt väikseks, vormitäpseks ja korrapäraseks. Vaatajas tekitatakse teostega justkui tung teada rohkem, tulla lähemale, veel lähemale, aga seal jääb teos ometigi suletuks ja hermeetiliseks, eneseküllaseks. Mida lähemale Eltermaa teostele minna, seda kinnisemaks need muutuvad, aga seda enam tahaks „neisse sisse“. Galeriis saatis mind ühtelugu lause: „Ma tahan, kuid ei saa sinna.“

Kahepoolne peegel. Praegu on kontroll palju tõhusam ühiskonnakorralduse ja -reguleerimise vahend kui kunagi varem. Kui distsipliin avaldub eelkõige kõrgete seinte ja lukustatavate ustena, siis kontroll on pigem taktika ja strateegia, et ahvatleda kedagi liikuma või vaatama just teatud-soovitud suunas. Kontrolliühiskond ei vaja niivõrd seinu, et juhtida inimesi teatud tungide poole ning kutsuda esile väga erilisi soove. 1990. aastal tõi filosoof Gilles Deleuze distsipliini- ja kontrolliühiskondade vahel välja arvukalt kontseptuaalseid erinevusi.* Kui esimene toimib diskreetsetes ja eraldiseisvates ruumides, mis tähendab, et füüsilised objektid-künnised käivitavad meis käitumuslikke erinevusi, siis kontrolliühiskond assotsieerub geomeetriliste ja pidevate joontega, ta on numbriline: kõverad jälgivad liikumist, tähistavad aegu, luues (näiteks meis ja meie liikumistes) struktuure ja mustreid. Eltermaa teoseid vaadates tundub mulle, et oleksin nagu kahe Deleuze’i ühiskonnakäsitluse vahel. Brüsseli (aga mitte ainult) võimuhooneid koondavad teosed: seinad. See, kuidas need on raamitud ja vaatamiseks välja pakutud aga: kordused, paralleelid, geomeetriline täpsus, mustrilisus, (triip)koodilikkus.

Üheks mõjusamaks tööks kujunes mulle „Riiklik Julgeolekuagentuur“ (NSA). Teos rippus galerii keskel õhus nagu mõni tundmatu objekt, tulnukalaev, meenutades kohati isegi eksperimentaalsemat sorti lampi, nii et mingil hetkel leidsin end mõtlemast, kas see kuulub äkki hoopis EKA galeriisse, mitte „Klaasvastupanusse“. Teos on konstrueeritud servadest lahti käima, nii et läheb tõmbetuule või suuremat sorti inimeste liikumise ajal-ajel vaevumärgatavalt lahti ja siis tagasi kokku. Selleks, et see liiguks, on igal juhul vaja inimtegevust – niisama selle all pikalt seistes ei juhtu eriti midagi. Siis võibki ühel hetkel isegi kahtlema hakata: kas ma vaatan ikka õiget asja? Või vaatan ma ehk tõepoolest kunstile suunatud intensiivse ja uuriva pilguga EKA galerii lampi? (Huvitav, mis juhtuks, kui ma kogu maailma kunsti vaataksin reserveeritud pilguga?) Kas näen seda, mida nägema pean või näha võiksin? Olen jälle tagasi Platoni koopas.

Mäletatavasti, kui 1950ndatel USAs riiklik julgeolekuagentuur loodi, ei tunnistatud algul selle olemasolu. Mõnikord viidatakse praegugi sellest rääkides kui mitte-eksisteerivale, ei-agentuurile (No Such Agency). Eltermaa kirjutab: „Klaasi võib vaadelda materjalina või tõlgendada seda kaudsemalt, näiteks barjäärina eri ühiskonnagruppide vahel. Selle asemel, et olla läbipaistev, püstitab võimustruktuur enda ja teiste vahele kahepoolse peegli, mis „heidab“ vastutuse valijatele tagasi.“ Teosega „Riiklik Julgeolekuagentuur“ tekkinud kummaline kogemus suunas mind mõtlema just niiviisi: ma võin näha objekti, isegi selle nime, teada võib-olla isegi selle otstarvet, kuid ühel hetkel siiski leida, et oot, äkki olen ikkagi millestki valesti aru saanud – kaheldes esmalt endas, mitte objektis. Äkki see pole ikka „see“? Kas see polegi üks võimu võimsamaid instrumente?

Anonüümsuse kadumine hirmutab. Mina kuulun vist sellesse (vist ka viimasesse) nooremasse põlvkonda, kes nägi veel internetita maailma. Ja mobiiltelefonita maailma. Vahel ma isegi igatsen veidi toda „peeglitagust“ elu. Mõelge, kunagi pidi sõprade uste taha minema, koputama või kella laskma, et siis küsida, kas sõber on kodus või ei. Või siis hoovi peal hüüdma. Tean, et paljud kipuvad oma lapsepõlve idealiseerima ja nostalgitsema, aga mõnikord tõesti tahaksin sinna tagasi, elaksin parema meelega interneti- ja mobiilieelses maailmas. Maailmas, kus ei olnud pidevalt kuklas kaamerate valvsat silma, kus ei saanud mobiili järgi positsioneerida. Kuigi, muidugi, nõukaajal kuuldavasti ei olnud Huaweisid, aga ikka teati kõikidest peaaegu kõike. Näib, et maailm võib muutuda, aga „tehnikad“ ei muutu, vaid pigem muunduvad. Ma ei ole tehnopessimist, leian, et tehnoloogia aitab meil hoopis teisiti üksteisega kontakti saada ja seda palju suuremas ulatuses, kui küla, linn või riik seda eales võimaldaks, ja see meeldib mulle, aga ometigi see tunne – anonüümsuse totaalne kadumine – hirmutab. Tean, et nii pole ilus mõelda, aga vahel isegi uudiseid lugedes – näiteks sellest, et mõni vanem naine või noorem mees on juba nädalaid või isegi kuid kadunud –, kohutav tunnistada, aga ma veidi isegi nagu rõõmustan selle üle. Mitte selle üle, et inimene on kadunud, ei, loomulikult mitte. Pigem selle üle, et kadumine kui selline on üldse veel võimalik. Mul on tunne, et varsti, väga varsti, muutub maailm täiesti läbipaistvaks ja meiegi koos sellega. Ja siis teavad kõik ja enam-vähem alati, kus keegi täpselt on ja kellega on tegu. Ja keegi ei kao enam kunagi ära.

PS Muide, viimase Huawei sain kingiks emalt. Selle ma siis kaks kuud hiljem temaga Lasnakal jalutades vastu asfalti maha pillasingi. Kuidas saada aru, et oled vaene? Aga siis, kui su ema hakkab uue mobiili ekraani katkiminemise peale keset tänavat nutma, sest tal on sellele kulunud rahast nii kahju. Jälgimis- ja järelvalveühiskond on meile kõigile, kes me neoliberaalses tehnokraatlikus maailmas elame-toimetame, midagi väga ohtlikku, aga suur osa meist nutab peamiselt siiski teistsuguste katkiste asjade pärast kui katkine ühiskonnakorraldus. Artur Boiko võib kas või kõik mu andmed riigi infosüsteemi ametist alla laadida, peaasi, et mu Huaweiga on kõik korras ja ma ei pea mõnda aega uue peale mõtlema. See, kas USA riiklik julge­olekuagentuur on ikka olemas või ei, seda ma ei tea. Tõenäoliselt siiski on. Aga seda, et class struggle is real, seda tean täpselt.

* Gilles Deleuze, Postscript on the Societies of Control – October, 1992, talv, köide 159, lk 3–7.