Hüperreaalsuse (ja töömahu) naasmine

Katrin Piile ja Heikki Leisi väljapanek mõjuvad keskpäraste ja mittemidagiütlevate näituste seas just töömahu ja kompromissitult tõsise suhtumise tõttu kunstniku ametisse.

SANDRA JÕGEVA

Heikki Leisi näitus „Review“ ehk „Ülevaade“ Tartu Kunstimajas kuni 9. VI ja Katrin Piile näitus „Abstraktne hüperreaalsus“ Vana-Võromaa Kultuurikojas kuni 24. VI.

Katrin Piile ja Heikki Leisi loomingus on ühist muudki kui detailitäpne ja silmanähtavalt suure pühendumisega hüperrealistlik kujutamislaad. Samuti on mõlemad jäänud (seni?) Eesti kunsti peavoolust väljapoole, aga ka mitte liiga kaugele. Heikki Leis (sünd 1973) on lõpetanud Tartu kunstikooli skulptorina ning Katrin Piile (sünd 1987) Eesti kunsti­akadeemia maalijana.

Oluline element, mis neid kunstnikena ühendab, on teoste valmimiseks kuluv ülisuur töömaht. See on asjatundlikule silmale kohe näha, aga nad on ka ise seda mõlema näituse puhul rõhutanud. Heikki Leis mainib seda Tartu Kunstimaja produtseeritud ja fuajees eksponeeritud kunstnikku tutvustavas videos. Saame teada, et tema teose valmimiseks läheb vaja umbes 300 töötundi. Katrin Piile on aga ehitanud „Abstraktse hüperreaalsuse“ üles iseenda kui kunstniku töö analüüsimisele. Huvitaval kombel on Leisi omaga kõrvu Tartu Kunstimajas väljas Olesja Katšanovskaja isikunäitus „Kultuuritolm“, kus noor kunstnik avab videote, maalide ja ka installatsioonide kaudu probleemistiku, mis puudutab töötu kunstniku (vähemalt ei leia ta tööd kultuurivaldkonnas) kui ema ja pereinimese dilemmat.

Katrin Piile lähenemine kunstniku elukutsele on kompromissitu, omal kombel brutaalnegi. Punktuaalselt, isegi pedantselt brutaalne, nii vastuoluliselt, kui see ka ei kõla. Peale oma mitmes valmimisastmes maalide on ta Vana-Võromaa Kultuurikoja saalidesse laiali laotanud (osalt metafoorses, osalt otseses mõttes) oma füüsilise ateljee ja ka kommunaalarved. Katrin Piile on neid summasid aastaid väikestele ruudulistele paberilehtedele üles kirjutanud. Need punktuaalsed märkmed on röövinud temalt igal tööpäeval puhtalt maalimisele mõeldud aega. Nende kõrval on eksponeeritud kuupäevade ja saate järjekorranumbrina lõpututute ateljeetöötundide taustaks kuulatud raadiosaatesari „Müstiline Venemaa“.

Installatsioon „Ajutine ateljee ehk Koobas“ haakub teise installatsiooniga „Vastandiks istumisele ehk „Hüppenööriga“. Pikk sundasendis töötamine nõuab kõrvale midagi tasakaalustavat … See pole pelgalt butafooria või dekoratsioon: Katrin Piile tõepoolest töötab Võru muuseumis näituse lahtioleku ajal.

Aga sel kõigel poleks niivõrd suurt tähtsust, kui nende töötundide, vana kooli kunstniku eluviisi eksponeerimise tulemuseks ei oleks midagi muljetavaldavat. Katrin Piile on astunud sellega kõrvale teelt, mille järgi teda seni on tuntud: enam pole tema töödes hüperrealistlikku figuratiivsust või popkultuuriga suhestumist. Samasuguse pühendumusega kujutab Piile oma lõuenditel nüüd midagi nii juhuslikku ja maalikunstnikule igapäevast, nagu on palett. Klompidesse kuivanud ning omavahel stiihilisi maalilisi pindu moodustav reljeefne õlivärv on maalitud suurendatud kujul lõuenditele, seda äärmuseni läbi töötatud, „nähtamatu“ pintslitöö ja illusiooni loomisega. Natuke eneseirooniat ning enesetõestamist, kaks ühes. Katrin Piile on maalinud ka samavõrd illusoorselt oma ateljeed, pooleliolevat lõuendit ja isegi galeriis rippuvat maali koos ostu tähistava punase täpiga seinal. Lisaks on väljas seeria, kus on järkjärgulise arengu tagajärjel jõutud ei millegi muu kui … musta ruuduni. Maalijatööd analüüsivat stiilset, terviklikku ja läbimõeldud näitusekomplekti täiendab joonistuste seeria „Õnnelikud luud“, kus on portreteeritud loomakonte. Igal juhul jääb mulje, et Katrin Piile on oma loomingus jõudnud järgmisele astmele, kus on senisest palju rohkem vaikust, rahu ja eneseküllasust.

Üllatavat on ka Heikki Leisi näitusel, eriti vaatajale, kes teab peamiselt tema hitte ehk suuri hüperrealistlikke pliiatsitehnikas portreesid ning atraktiivselt hallitavate toiduainetega fotoseeriat. Nüüd on Leisi töödes juhusena kvalifitseeruvat kokkulangemist Katrin Piile praeguse loomesuunaga: kui Piile maalib paletile pigistatud ja seal omavahel segunenud õlivärve, siis Leis on sel aastal valmis saanud alumiiniumskulptuuriga, mis ei kujuta midagi muud kui tühjaks saavat värvituubi, pealkirjaks vaimukas „Väljapressimine“.

Huumorit Heikki Leisi näitusel kahtlemata on ja varasemast isegi rohkem. On krutsifiks, mida saab vaadata läbi suurendusklaasi, peakirjaks „Suurenda oma usku“, on joonistatud poomissõlm, mis jätkub reaalse, laest rippuva nööriga seinal. On kauni mustanahalise naise portree „Katki“, millele joonistatud katkine klaas assotsieerub mõne klaasitükiga töö ees põrandal. Samanimelisel joonistusel lõikab tüdruk oma patse maha, kusjuures üks pats lebab reaalsel kujul samuti teose ees näitusesaali põrandal.

Hüperrealism viib mõtted suurtele teemadele, nagu objekt ja selle koopia. Kas eset või inimest, mida nii pühendunult ja sadu tunde illusoorselt kujutada, peaks hoolikalt valima või on tähendusrikkam just näiline juhuslikkus? Kas reaalsus muutub selle meisterliku kujutise kõrval ebaoluliseks?

Heikki Leisi isikunäitus „Review“ on ka sõna otseses mõttes kunstniku loomingu ülevaade. Väljas on tema legendaarsed „Ema“ ja „Isa“ üle kümne aasta tagusest ajast, samuti laiemat tähelepanu leidnud seeria „Igapäevased peegeldused“ (2007–2009) tuntud inimeste (Jaan Pehkist ja Priit Pärnast Merca ja Mai Murdmaani) hommikustest hügieenitoimingutest peegli ees. On uus seeria, kollaažilik „Mälestused“, ning pronksist ja graniidist skulptuure, mis võivad vaatajat, kes tunneb Leisi joonistajana, meeldivalt üllatada.

Katrin Piile ja Heikki Leisi välja­panekud mõjuvad hästi ja jäävad vaatajale meelde keskpäraste ja mittemidagiütlevate näituste seas suures osas just tänu töömahule, pühendumisele ning kompromissitule suhtumisele kunstnikuametisse kui täie tõsidusega võetavasse töösse. Õnneks on mõlema puhul lisandunud rutiinitaluvusele, distsipliinile ja tehnilisele meisterlikkusele ka nali ja vaimukus, mis ei lase end ja oma tegevust liiga tõsiselt võtta.

Kui tahta ette võtta reis Tallinnast Võrru ja Tartusse, eesmärgiks vaid Katrin Piile ja Heikki Leisi näitusel käimine, kulub kokku 12 tundi ning 31 eurot ja 76 senti. Sellest ajast tuleb ühissõidukites veeta seitse tundi, juhul kui tulla Tartust tagasi rongiga. Võrreldes ajaga, mille need kunstnikud on oma teostesse panustanud, on vaataja panus isegi vähene. Üle tüki aja on tegemist näitustega, kus võib sõna otseses mõttes veeta tunde. Päris hea tehing.

Heikki Leis. Katki. Grafiit, 2016.

Sandra Jõgeva

Katrin Piile näituse installatiivsed objektid ei ole pelgalt butafooria või dekoratsioon: kunstnik tõepoolest töötab Võru muuseumis näituse lahtioleku ajal.

Sandra Jõgeva

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht