Idealism kui positsioon ja praktika

Kuigi näitusel on raske ühtset seisukohavõttu näha, on selge, et osalejad usuvad oma tegevusse, ning see teeb neist idealistid.

KEIU KRIKMANN

Rakenduskunsti näitus „Idealistid” Tallinna Kunstihoones kuni 14. VIII. Kuraator Karin Paulus, kunstnikud Kalle Aasamäe, Andres Ansper, Reet Aus, Rene Haljasmäe, Monika Hint, Madlen Hirtentreu, Sandra Jõgeva, Kadri Jäätma, Erki Kannus, Karmo Kiilmann, Andrei Kormašov, Kraam (Killu Sukmit, Minna Hint), Eva Liisa Kubinyi, Urve Küttner, Tarrvi Laamann, Krista Leesi, Veiko Liis, Tarmo Luisk, Ave Matsin, Marta Moorats, Müürileht, Oaas (Maria Pukk, Ivar Lubjak), Aet Ollisaar, Anu Paal, Kristina Rajando, Martin Rästa, Aune Taamal, Erika Tammpere, Kristel Saan ja Urmas-Ott (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste). Näituse kujundaja sisekujundusbüroo Laika Belka Strelka.

Kui enamasti on rõivad esitatud staatiliste vaatlus- ja imetlusobjektidena, siis Kraami installatsioon, mis näituse vältel kord kahaneb, kord täieneb, meenutab, et asjade kasutustsükkel on dünaamiline.

Kui enamasti on rõivad esitatud staatiliste vaatlus- ja imetlusobjektidena, siis Kraami installatsioon, mis näituse vältel kord kahaneb, kord täieneb, meenutab, et asjade kasutustsükkel on dünaamiline.

Karel Koplimets

Karin Pauluse kureeritud rakenduskunsti näitus „Idealistid” ei too vaatajate ette mitte niivõrd disainerite, tarbekunstnike ja kunstnike loodud esemed, vaid nende positsioonid loojatena ning küsib, mida tähendavad ideaalid aastal 2016. Juba näitusele valitud pealkiri „Idealistid” viitab idealismile kui kunstnikupositsioonile. Niisiis ongi kuraator asetanud fookusesse ennekõike autorid ning püüdnud esemete kõrval muuta nähtavaks ka disainerite ja kunstnike praktikad.

Näitus koondab töid väga erinevatest valdkondadest ja erinevates formaatides ning uurib, millised on tänapäevased idealismi vormid. Näitusest rääkides ja kirjutades on Karin Paulus sageli kasutanud sõnu „maailmaparandajad” ja „maailmamuutjad”. Siinkohal tahaksin aga kohe küsida, kas selleks, et olla maailmaparandaja, piisab olla disainer või kunstnik või nõuab see siiski tugevamalt artikuleeritud positsiooni. Autorite seisukoht paistab selles osas üsnagi erinev olevat. Idealisme on palju, nagu ütleb ka Karin Paulus ise: „Püüan demonstreerida, et idealism ei tähenda nüüdisaegses kultuuriruumis mitte ainuüksi rahu ning põgenikekriisi ühe võimaliku leevendusena religioonide ühisosa otsimist, vaid täiesti erinevaid lähenemisi. Väärtuste keskmes võivad olla ka oma teadmiste ja oskuste jagamine ja kinkimine, puhtam keskkond, mõtestatum ümbrus.”1

Tegu on vaataja suhtes võrdlemisi nõudliku näitusega: kõrvuti on eksponeeritud üpris eripalgelised autorid ning vaataja peab end pidevalt iga töö nii-öelda skaala hoomamiseks kalibreerima. On autoreid, kes on valinud esoteerilised teemad, on neid, kelle looming keskendub disainiprotsessidele globaalses plaanis, aga rohkelt on ka neid, „kelle valikuks on alustada iseendast ning minna sageli pahelise pealiskaudsena tõlgendatud linnast tagasi tõelise eheduse – looduse ja maaelu manu.”2 Sellegipoolest on teatud läbivad teemad, mida ikka ja jälle saalist saali kohata võis.

Taaskasutaja Kraam

„Idealistid” juhatab sisse Kraami (Killu Sukmit ja Minna Hint) installatsioon-pood-töötuba, mis on end seadnud nii Tallinna Kunstihoone garderoobi kui ka saali viivat treppi ääristavatele seintele. Näituse vältel kutsub Kraam pagulasperedele kangastelgedel vaipu kuduma, jätkates nii käesoleva aasta „Ladyfestiga” alguse saanud tööd pagulastega. Ka rõivastest koosnev installatsioon viitab Hindi ja Sukmiti varasemale praktikale: Kraam toimib ka väljaspool näitusesaali tasuta asjade poena, kunstihoonesse koliti oma tavapärasest asukohast endise Polymeri ruumides. Kraami väljapanek on üles ehitatud kaasamise ideele: külastajad saavad valmistada kaltsuvaipu (mis hiljem Eestisse saabunud pagulastele kingitakse), tasuta asjade poodi rõivaid tuua või siis sealt endale midagi meelepärast leida. Kraami väljapanek toimib mõjuvalt ka installatiivse objektina.

Tegu on äratuntavalt kasutatud (ja taaskasutusse minevate) riietega ning juba üksnes rõivaste kogus, nende maht ja pinnalaotus paneb näitusekülastaja neid rõivaid teise pilguga vaatama. Kui enamasti on rõivad näitusel esitatud staatiliste vaatlus- ja imetlusobjektidena, siis Kraami installatsioon, mis näituse vältel kord kahaneb, kord täieneb, meenutab, et asjade kasutustsükkel on dünaamiline. Kraam teeb asjade ringluse nähtavaks. Samuti toimib väljapanek hea sissejuhatusena kogu näitusele. See viitab mitmetele teistegi autorite töödes esinevatele teemadele (kaasamine, kogukondlikkus, tootmisprobleemid) ning meenutab külastajale, et kohe satub ta silmitsi asjade maailmaga ja teda ootab ees kohtumine pigem argiesemete kui kunstiteostega.

Kaasavad disainerid

Kui Kraam käsitleb rõivaid pigem nende (taas)kasutuse aspektist, juhivad näitusel osalevad moedisaineritest autorid tähelepanu rõivatootmise kitsaskohtadele ning uurivad, kuidas disainerid saavad positiivselt sekkuda ka rahvusvahelisel tasandil. Loomulikult on esindatud Reet Aus, kes on juba aastaid taaskasutuse temaatikaga tegelenud. Lisaks saab tutvuda Marta Mooratsi kollektsiooniga, mis on loodud viisil, et kangajääke ei tekiks, ning esindatud on ka Kalle Aasamäe disainitud rõivad, mis on sündinud inspireerituna tema vabatahtliku töö kogemusest Keenias.

Kasutaja kaasamise ideed kannavad ka tootedisainer Veiko Liisi vabavarana kättesaadavad mööbliseeria Jovvut joonised, mille järgi võib igaüks endale ise mööblit valmistada, ning Feltive’i vildist moodulid, mille väljatöötamisel osalesid disainer Eva Liisa Kubinyi kõrval ka (erivajadustega) lapsed.

Tugevalt on näitusel esindatud kohalik temaatika: mitmed autorid tegelevad selliste küsimustega nagu traditsioonide hoidmine, pärandi ja materjali väärtustamine. See pole kaugeltki üllatav, eesti tarbekunstile ongi omane eelkõige just siinse konteksti ja traditsiooniga suhestuda. Siinkohal võib nimetada Aet Ollisaare koduteemalisi katusekimmidest seinavaipu, Anu Paali, kes vanu ehteid taasmõtestab, ning kollektiivi Urmas-Ott, kes uurivad ehtekunstnikena metssea kui kohaliku „materjali” rakendusvõimalusi ning eeliseid kulla jm väärismetallide ees. Lisaks on Karin Paulus kaasanud näitusele mitmete Eesti kõrgkoolidega seotud autoreid, kelle praktika on otseselt pärandoskuste säilitamisega seotud. Näiteks Rene Haljasmäe ja tema taasäratatud vanad köitetraditsioonid, (vana)rauaga töötav Karmo Kiilmann, luu kui jääkmaterjali kasutusvõimalusi uuriv Monika Hint ja traditsioonilisi puidutöötlemistehnikaid viljelev Andres Ansper.

Kuidas esitada disaini dünaamikat?

Siinkohal tõstatub „Idealistide” näituse kontekstis üks oluline moment. Juba üksnes disaini- ja tarbekunstiobjektide eksponeerimisel näitusekeskkonnas tekib sageli küsimus, mis vahenditega näidata eset selle mitmekesisuses ja erinevates funktsioonides, mis aja jooksul muutudagi võivad. „Idealistide” puhul on olukord aga veelgi keerukam: kuidas tuua näitusesaali ja eksponeerida disainerite-kunstnike praktikaid, mis hõlmavad endas sageli aastatepikkust loometeed? Milline võiks olla see objekt või ese, mis peaks endas seda kõike kandma ning edasi andma? Kunstihoone tagumises saalis oli pärandtehnoloogiatega tegelevate autorite puhul esile toodud nii nende isik (foto) kui meedium (materjalinäidised), kuid näiteks Reet Ausi puhul tekkis küsimus, kas autorit kujutav plakat siiski on piisav. Ka Kalle Aasamäe puhul oleks tahtnud näha rohkem materjali, mis oleks olnud otseselt seotud tema tööga Keenias. Samas täiendavad eksponaate nii audiogiid, näituse lisaprogramm (mis sisaldab endas töötubasid, vestlusi kunstnikega, filmilinastust) kui ka Müürilehe erinumber, mis tutvustab lähemalt lisaks näitusel esindatud autoritele ka mitmeid teisi disainereid, kelle looming „Idealistide” temaatikaga lähedalt haakub.

Siiski on „Idealistide” näitusel olulisel kohal ka tarbekunstitraditsioon, mis kannab autoripositsioonina tihtipeale eelkõige usku huumori, loovuse ja kunstniku kui loovisiku maailmaparandavasse mõjusse. Suheldakse konkreetsete objektide kaudu ja näitusekülastajaga otse: Aune Taamal on välja pannud esoteerilise alatooniga tekstiiliinstallatsiooni, Urmas Lüüsi Lasnamäed romantiseeriv prosside sari pakub ilmselt paljudele äratundmisrõõmu, pisut kohmakana mõjuva postamendi otsas seisev Martin Rästa helikonsool võimaldab mõtiskleda religioonide ühisosa üle ning Madlen Hirtenau installatsioon juhib tähelepanu peki kui materjali omadustele ja tähendustele. Tugevate poliitiliste seisukohavõttude asemel väljendub autorite idealism sageli pigem väikestes žestides, mille kaudu püüeldakse universaalsete ideaalide poole.

Temaatiliselt pakub näitus laia spektrit maailmavaateid ning haakumisvõimalusi: esitletavate autorite praktikad on üpriski erinevad ning mingit ühtset seisukohavõttu on raske välja joonistada. Küll aga on selge, et kõikidel autoritel on tugev usk oma tegevusse, ning teatud mõttes teeb juba seesugune veendumus neist tõepoolest idealistid.

1 Karin Paulus, „Maailmamuutjad suvel Kunsti­hoones”. Müürileht. Erinumber: Idealistid – juuli 2016, lk 2.

2 Samas

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht