Identiteet tehisintellekti ajastul

„Ars Electronica“ hoiab ikka kätt pulsil, tehisintellekti teema on oluline automatiseeritud jälgimistehnoloogiatest pilditöötlustarkvarani ja ükskõik millistes autonoomsetes tehnilistes süsteemides.

RAIVO KELOMEES

„Ars Electronica“ festival „Tehisintellekt – teine mina I“ („Artificial Intelligence – The Other I“) Linzis 9. – 11. IX.

„Ars Electronica” on nauditav oma mitmekesisusega: kunsti- ja akadeemilise maailma tipud loovad seal vaimselt küllastatud atmosfääri, kohal on igasugust rahvast. Kuigi digikunst ei ole enam uus ja värske, selle alajaotused on tulnud ja läinud, on üritus hoidnud paindlikult kätt pulsil ja algatanud ka ise alajaotusi, mis praegusesse kunsti- ja akadeemilisse maailma on kinnistunud. Nagu näiteks hübriid- ja teaduskunsti alajaotus.

Mõistagi ei saa kõiki seoseid ja mõjusid otseselt „Ars Electronicast“ tuletada, kõige tekkimiseks peavad kuhjuma kultuurilised eeldused ehk kriitiline mass ühes suunas mõtlevaid ja töötavaid praktikuid ja teoreetikuid. Üritusel ja seda korraldaval institutsioonil on aga olnud tähtis osa kultuuri ja äritegevuse sidumisel.

„Ars Eectronica“ on pakkunud platvormi ka poliitikutele. Eks valijaid peibutatakse ka teiste kultuuriüritustega, nt „BruckerFest“, seda sissejuhatav vabaõhusündmus „Helipilved“ („Klangwolke“) on ka samal aja toimuva „Ars Electronica“ üks magneteid, kus temaatilise audiovisuaalse performatiivse loo kõrval lastakse taevasse ohtrad ilutulestikupilved. Nende pärast ligi 80 000 inimest kohale tulebki. „Klangwolke“ näib sealse laulupeona.

Jätkusuutlikkuse retsept. Olen „Ars Electronicat“ kakskümmend korda külastanud. Esmakordselt käisin 1997. aastal, siis sõitsin Tallinnast Linzi rongiga: esmalt Leedu piirini, siis Poola „kapsaussiga“ Varssavisse, sealt öise rongiga Viini ja edasi Linzi. Praegu tundub mõte rongiga Austriasse sõita võimatu, siis oli see täiesti võimalik, küll kohmakal kujul.

Püüan sõnastada „Ars Electronica“ külastamisest settinud elulised tõdemused ehk siis jätkusuutliku kultuurisündmuse retsepti.

* Kunstisündmuse aastatepikkuseks käigushoidmiseks ehk professionaalide ja laiema publiku silmis huvi säilitamiseks tuleb ajaga kaasas käia ja muutuda. See tähendab millegi hülgamist ja uue juurdetoomist. Mitmed kunstikategooriad, nagu interaktiivne kunst on kadunud või kaasatakse need üle aasta, teised nagu „U19“ ja hübriidne kunst juurde tulnud.

* Huvi hoidmiseks on vaja vaheldada alasündmuste kohti, säilitades aga kõige olulisemad. „Ars Electronica“ on käinud läbi kõik Linzi suuremad industriaalsed ja kultuuripaigad: terasetööstus, tubakavabrik, Lentose muuseum, Posthof, Brucknerhaus, praegune Postcity ja OK keskus. 2007. aastal „Ars Electronica“ keskuse ehitamise aegu peeti festivali Marienstrassel, lausa üüriruumides. See mõjus aga värskelt. „Ars Electronica“ keskus, OK keskus ja Brucknerhaus on läbi aastakümnete jäänud samaks.

* Kaasata tuleb kõrgkoolid, tudengid ja eksperimentaalsed platvormid, aga ka mitteprofessionaalid ja noored inimesed – uue põlvkonna.

Iga-aastase „Campuse“ näituse korraldab küll Linzi kunstiülikool, kuid alati on kaasa haaratud teisi digidisaini, -kunsti ja interaktsioonidisaini kõrgkoole. Noorte kaasamise ilmekas näide on „U19“ kategooria ehk alla 19aastaste digiprojektid.

* „Ars Electronica“ püsinäitused on orienteeritud vägagi laiale publikule ning seal esitatu sarnaneb pigem teadusmuuseumile, kuhu on liidetud digitehnoloogiate rakendused. Lapsed ja lapsevanemad tunnevad end seal hästi.

* Aga kaasata tuleb ka tehniliselt ja visuaalselt suured ja rabavad projektid. Selle juures mängib kaasa ka turunduslik kaalutlus ja soov TV vahendusel sündmust pilkupüüdvalt müüa. Niigi ammuli sui publiku löövad päris pahviks Mercedese auto tulevikumudelite ja tööstusrobotite kasutamine arhitektuuris või skulptuuris.

* Kuulsad ja koloriitsed lektorid-teadlased-kunstnikud toovad ainuüksi oma mainega publiku saali. Mida säravam kõnemees või -naine, seda parem. Jeremy Rifkin on ere publiku võitmise näide.

* Nädalalõppudel meenutab festival lausa laata, kus mahetootjad pakuvad imeprodukte, mille tootmine on seotud uudsete tehnoloogiate või meetoditega.

* Kõrvale ei ole jäetud ka poliitilist ja majanduslikku tippseltskonda. Kui majanduseliit on rahul oma nime ja logoga plakatitel ja väljaannetes ning vabade pääsmetega, siis poliitikud saavad laval üles astuda. Oma kõnedki on nad häälestanud sündmusega sünkrooni. Iga-aastane refrään on uute tehnoloogiate inimsõbralikuna ühiskonna teenistusse panek. Seda retoorikat oleme Eestiski kuulnud, kunstikompetents on Kesk-Euroopas siiski parem: modernismipõhine nüüdiskunst, millele digikunst paratamatult on laotunud, on endastmõistetav kultuurireaalsus, mitte ühiskonnale kohandamatu tulnukas.

Puududa ei tohi ka sündmust korraldava institutsiooniga seotud teaduslik uurimisüksus. Linzis on see Ars Electronica Futurelab.¹ Seal tegeletakse roboti­psühholoogia, virtuaalsete keskkondade, funktsionaalse esteetika, konvergentse reaalsusega, laiendatud lavastusprojektidega jne. Viimane hitt on „Spaxels Research Initiative“ ehk programmeeritud parve projekt. Sellega on seotud Spaxelsi projekt ehk drooniparv, millega luuakse taevasse ruumilisi kujundeid.²

Nüüdisühiskonna standardolek. Pidevalt uute ja ägedate esitajate ning teemade otsimine on aga praeguse ühiskonna, et mitte ütelda tarbimis­ühiskonna standardolek. Tooted peavad vahetuma, pilt muutuma, seda ka kunstis ja intellektuaalsel tasandil.

Sellises tsüklis töötavad ka ülikoolid, algatades uusi õppekavasid ja vahetades õppejõudusid, et ikka huvitav oleks ja kõik muutuks. Iseenesest ei ole vahetusrütm taunitav, pigem on see küsitav süüvimist nõudvates valdkondades.

„Ars Electronica“ kiitles tänavu 100 000 külastajaga. Kes nad just olid, sellest ei räägitud. Arve on vaja toetajate veenmiseks. Küsimusele, miks nad nii edukad on, on korraldaja Gerfried Stocker vastanud, et nad on küll paisunud, kuid eelkõige on edasi arendatud tuumkompetentse. Tuuakse sisse uusi teemasid, nagu selleaastased „Digitaalsed meediad ja teater“ ja „Galeriiruumid“. Tehakse koostööd Linzi Anton Bruckneri muusikaülikooliga, kus korraldati helikunstile, arvutimuusikale ja auditiivsele meediakunstile pühendatud konverents.

Alasündmusel „Digitaalsed meediad ja teater“ tunti huvi, missuguseid väljakutseid esitab digitaalne meedia klassikalisele teatrile ja eksperimentaalsetele performance’itele. Viidati „Müüride lõhkumise“ („Breaking the Wall“, (http://breakingthewall.at/) lavastusele, kus etenduse juhtimine oli üha enam nihkunud esitajate kätte. Lavastaja Chris Bruckmayr on veendunud, et näitlejad hakkavad järjest rohkem reaalajas kontrollima etendust saatvat tehnilist aparatuuri. Ta ütles otse välja, et kultuuriline kontekst teatrietenduse vastuvõtmiseks on muutunud. Traditsioonilist teatrit nautinud publik on väljasuremise äärel ja et ligi meelitada nooremaid, tuleb orienteeruda nende maailmale – mobiiltelefonidele, kiirele visuaalile ja elektroonilisele muusikale ning eelkõige sellele, et noored ei ole võimelised pikalt keskenduma.

„Galeriiruumid“ olid mõeldud digikunsti galeriide ühendamiseks.³ Selleks läks käiku Postcity enam kui tuhanderuutmeetrine korrus, kus oli vaadata 17 galerii väljapanekut. Peeti ka digikunsti esitamise, säilitamise, müümise ja rahastamisega seotud konverents. „Galeriiruumide“ ekspositsioon oli hea näide digikunsti eksponeerimisest. Enamasti on seda tehtud projektsiooni või lameekraani abil, kuid seekord oli seal ka skulpturaalseid digiprojekte ja väljatrükipõhist digikunsti. 2016. aasta konverentsi ettekannetest saab aimu problemaatika sügavusest ja seostest efemeerse kunsti konserveerimisega.

Tehisintellekt ja loometehnoloogiad. Tehisintellekti teema on digikultuuris tervikuna tähtis: automatiseeritud jälgimistehnoloogiatest pilditöötlustarkvarani ja mis tahes autonoomsete tehniliste süsteemideni. Sealt jõuame teema juurde, kuidas tehisintellekt mõjutab kunstniku identiteeti ja loome­praktikat.

Küsimused loometehnoloogiast ja -masinatest on sama vanad kui loomingu uurimise ajalugu, kõige selgemalt võib seda näha juba renessansis. Digivahendite abil on loometegevus kergemini teostatav. Alakonverentsi „Laiendatud Animatsioon. Hübriidtehnoloogiad animatsioonis“ („Expanded Animation – Hybrid Technologies In Animation“ raames pidas ettekande ka Lev Manovich. Ta on kirjutanud selle tarvis artikli „Automatiseerides esteetikat: tehisintellekt ja kultuurikuvand“.⁴

Manovich käsitleb pilditöötlusrakendusi ja küsib, kas programmid, mis imiteerivad fotograafiat või ükskõik millist eeskuju, viivad kultuurilise eristumise vähenemiseni. Kas automaatsed pilditöötlusvahendid viivad fotograafilise kujutlusvõime vähenemisele? Võtke või iOSi tarvis tehtud The Roll, mille abil saab selekteerida fotosid vastavalt teemale ja kvaliteedile. Neid võimalusi on pakkunud juba ka videotöötlustarkvara Final Cut Pro X või ka teised pilditöötlus- ja arhiveerimisprogrammid. Tehisintellektilikud arendused on sageli abivahenditeks, kuid nende abil on monteeritud ka treilereid, nt IBM Watsoni tehtu.⁵

Suundumus automatiseeritud ja õppiva tarkvara kasutamiseks ilmselt kasvab, mis massitoodete puhul viib ühtlustatud kvaliteedini, ja seetõttu on loomingulisel mõtlemisel teised ülesanded. Probleemseks võib tehisintellektilaadne tarkvara muutuda elanikkonna poliitiliste otsuste mõjutamisel, nagu juhtuski Trumpi kampaanias. Aga ka kodanike privaatsuse kontrollimisel. Aga et õppivad programmid mõjutavad kauplemist, investeerimist ja teisi äritegemise valdkondi, on juba tegelik rakendusvaldkond, mitte ulmeteema.

1 Futurelab teemad: https://www.aec.at/futurelab/en/themen/

2 https://www.aec.at/futurelab/en/initiative/spaxels-research-initiative/

3 Kataloog aadressil: https://www.aec.at/ai/en/ars-electronica-gallery-spaces/

4 Lev Manovich, Automating Aesthetics: Artificial Intelligence and Image Culture, http://manovich.net/content/04-projects/101-automating-aesthetics-artificial-intelligence-and-image-culture/automating_aesthetics.pdf

5 https://www.youtube.com/watch?v=gJEzuYynaiw