Iga päev uus näitus

Kaose Kogudus on ruumiinstallatsiooniga „Retrospektiiv“ toonud näitusesaali kivid, kaose ja spontaanse loomingulise protsessi. Nende näitus on pidevalt muutuv protsess.

TENNO TEIDEARU

Kaose Koguduse näitus „Retrospektiiv“ Kogo galeriis kuni 22. VI.

Kaasaegses kunstis pööratakse aina rohkem tähelepanu materjalile ja selle omadustele, kunst võib koosneda kampsunist, seebitükist, aurust või ükskõik millest. Kaose Koguduse ühisnäitusel on galeriisse toodud kuus tonni kive. Kontrasti loovate muutuste ja lisanduste abil on kividest saanud kunstnikele loominguline ressurss ja potentsiaal.

Kivihunnik on oma ürgsuses, näilises korratuses ja massiivsuses juba iseenesest mõjus, sest „lummuse tehnoloogia“ tuum kunstis ongi loomisprotsessi hoomamatus.¹ Kivi on materjalina küll ürgne mateeriakamakas, kuid see on tähendusloomeline ja haaratatud inimkultuuri.² Installatsiooni kivide ja inimtekkeliste esemete seosed on loonud tõlgendusruumi ning ajalise ja kultuurilise dimensiooni. Näiteks kaks MacBooki kivihunnikus – ühe ekraanil jookseb video ajaloolisest Petra kivilinnast ja teine on pooleldi kivide alla mattunud – tekitavad looduse ja inimkultuuri vahel seoseid ja ka katkestusi. Eri meediumid – materiaalsus, heli, vibratsioon, tekst, valgus, video, toss, pidev videoülekanne, performance, loengud – annavad kivihunnikule uue konteksti ja pakuvad seeläbi võimaluse tajuda kivikuhilat teisiti kui looduses või hoopis millegi muuna. Kunstnikud on astunud kaosega dialoogi kivikõva materiaalsuse ja selle seosete kaudu teist laadi objektide ja meediumidega. Ruumiinstallatsioon „Retrospektiiv“ on tervikuna kui spontaanne ja voolav loominguline protsess, kus osalejad eksperimenteerivad tähenduste ja objektidega.

Kaose Kogudus on möödunud sügisel moodustatud kunstnike ja teiste loomeinimeste rühmitus, kuhu kuuluvad Martiini, Marja-Liisa Plats, Helle Ly Tomberg, Paul Lepasson, Uku Pira, Martin Rästa, Siim Lill, Kersten Kõrge, Salme Kulmar ja Gabriela Liivamägi.

Kuidas sai Kaose Kogudus alguse? Mis teid ühendab?

Martin Rästa: Gabriela Liivamäe üks sõber nägi unes, et Gabriela korraldab kaose festivali. Ühel õhtul saime kokku, rääkisime sellest ja otsustasime, et korraldame selle festivali. Samal õhtul panime koguduse kokku, mõned liikmed tulid hiljem juurde. Kaose Koguduse näol oleme loonud abistruktuuri, mille abil ja kaudu väljendada vabas õhkkonnas loomingulisi ambitsioone.

Inimühiskonnale omaselt oleme püüdnud enda ümber luua korrastatud struktuuri, et kaost välja tõrjuda. Me ei taha ei näituse ega muu tegevusega kaost külvata, vaid käsitleda kaose kontseptsiooni laiemalt, sellega loovalt hakkama saada. Oleme püüdnud tundmatu teguriga kuidagi sõbruneda või vähemalt harjuda. Näitust tehes mõtlesime, mis oleks, kui kaos ongi universumi tahe. Tahtsime järele proovida, kuhu sellised mõtted viivad.

Martiini, mida pidasid silmas, kui kohtumisõhtul ütlesid, et kaos on asjade omavaheline seos?

Martiini: Nii mulle paistab. Protsessid, kus ise sees olen, tunduvad kaosena. Loodus on hea näide. Vihmamets on suurepärane näide kaosest, kuigi kaost seal ei ole. Kõik on omavahel seoses. Seose mõiste viitab ükskõik millisele sidemele, ükskõik kui hoomamatu see ka pole, ikkagi on see seos. Universumis on kõik seotud.

Mida kaosega peale hakata?

Rästa: Ega midagi head sellest välja tule, aga kaost saab kasutada loomingulise tööriista või vahendina.

Helle Ly Tomberg: Areng toimub kaose ja korra vahel. Jaak Kikas mainis meie näituse publikuprogrammi loengus, et elu tekkis kaose ja korra vahepeal.

Rästa: See on kõige rikkalikum pinnas igasuguse loomingu jaoks. Ühes käes on kaos, teises käes kord. Me ei hülga kaost.

Näituse keskmes on kivid, kuus tonni kive. Miks just kivid?

Tomberg: Kivi tähistab liivakasti, kus me kõik mängida saame.

Rästa: Kivide kogum on hoomamatu, selles peitub liiga palju informatsiooni. Kuid informatsiooni sees on lihtne imiteerida inimühiskonna korrastamissoovi.

Martiini: Zen-aiad – lagedad ja hästi korrastatud kivide ja liivaga pinnad kujutavad universumit.

Kas näitusesaalis eksponeeritud kivi on ikka kivi või on selle tähendus muutunud?

Siim Lill: Öösel kivid nutavad, sest on vales keskkonnas.

Rästa: Kivid ise on muutunud. Nende niiskusesisalduski pole enam sama, mis looduses. Me tõime need kivid Inglismäe karjäärist. Mina olen nendega juba harjunud, isegi nagu sõbraks saanud. Ma pole nii raske mateeriaga varem töötanud, olen siiani tegelenud kehatu kultuuri või meediumiga.

Tomberg: Me oleme üritanud kive rohkem muuta, kui need ise muutuvad. Vaevalt et kivi ise kuldseks või roosaks oleks tahtnud saada.

Rästa: Muutumine on pidev protsess. Kivi on ennekõike vahend, mille tähendus muutub koos näitusega. Täna on ta üks, homme on see midagi muud. Kividel tekib pidevalt uusi tähendusvälju, mida neil karjääris ei olnud. Kuigi ka karjääris võib kive vaadata inimkultuuri osana, sest need on maa seest välja kaevatud, tõstetud hunnikutesse jne. Võib-olla hetkest, kui kivi maapõuest välja pääses, selle tähendus muutus – millegi vahendiks, ressursiks, materjaliks, millest midagi teha. Me kasutame sama ressurssi, aga teistel eesmärkidel.

Mõnikord võtab meie näitus konkreetsema mõtte või kuju, muutub kellegi installatsioonis, siis aga laguneb meie sekkumiste tõttu laiali.

Martiini: Minu arvates me sekkume liiga vähe. Tihti on tunne, et ei tihka olemasolevat muuta.

Rästa: Kõige huvitavamad ongi olnud pisikesed muutused, mis on tekkinud niimoodi, et esialgu ei pane neid tähelegi. Näiteks kui ma pole mitu päeva galeriis käinud ja siis märkan midagi, mis on väga kõnekas. Mulle tundub, et meie installatsioon muutub kogu aeg, ja palju. Aga see tuleneb paljuski sellest, et loon olemasolevale pidevalt uusi tähendusi. Meil on iga päev uus näitus.

1 Alfred Gell, Art and Agency: An Anthropological Theory. Oxford University Press, Oxford, New York 1998.

2 Christopher Tilley, The Materiality of Stone: Explorations in Landscapes Phenomenology. Berg Publishers, Oxford, New York 2004;

Tim Ingold, Materjalid materiaalsuse vastu. – Studia Vernacula (39−59). Tartu Ülikool, Viljandi 2013.