Ikka Tartu oma mees

Mati Karminil on õnnestunud pea alati luua sümbolitega täidetud mõjuv ruum. Tartu Kunstimaja näitus toimib iseäranis hästi, sest eksponaate on tavapärasest vähem.

JUTA KIVIMÄE

Mati Karmini näitus „Mati Karmin LX“ Tartu Kunstimajas kuni 13. III, kuraator Heiti Kulmar.

Mati Karminil on õnnestunud pea igal näitusel luua mõjuv sümbolitest täidetud ruum. Viimastel aastatel aga on näituseruumid osutunud tema teoste, kujutelmade ja ideelahenduste mahutamiseks enamasti pisut liiga kitsaks. Mitu näitust sellel kümnendil väikeses Vabaduse galeriis ja Tallinna Kunstihoone galeriis on olnud tulvil autori mastaapset isiksust ja mõjunud galeriisse astudes isegi pisut üleküllastatuna. Ent millegipärast ei ole end eesti kultuuriruumis 26 üldtuntud monumendi ja avaliku skulptuuriga rahvale omaseks loonud skulptorile tänini jagunud võimalust Tallinna Kunstihoone põhikorrusel.

Veerandsada aastat tagasi asutas Karmin ühena innovaatiliste skulptorite grupist Tallinna Kunstihoone hoonekompleksis praeguse Vabaduse galerii, toona oli see galerii Sammas. Seal oli 25 aasta eest eksponeeritud ka praeguseks eesti kunsti kuldraamatusse kuuluv installatsioon „Minu isa“. Installatsioon oli pühendatud Mati Karmini põllumajanduse akadeemias maaviljelust õpetanud professorist isale, kelle lapsepõlv sattus veel esimese maailmasõja eelsesse aega. Võib-olla just suur eavahe ja respekt mehe vastu, kes oli kogu elu uurinud Eesti mulda ning seal kasvavaid taimi, sundis Mati Karminit kord looma oma isast monumentaalse mälestusteose, mille kümned ja kümned karbikesed umb­rohutaimede ja neid hävitavate kemikaalidega on nüüd hoolikalt pakitud Eesti kunstimuuseumi riiulitele. Võib ka olla, et installatsiooni ajendajaks oli tollane noore kunstniku sisemine sund luua oma suhetesse lahkunud isaga lõplikku selgust.

Professor ja isakuju on praegu ka Mati Karmin. Nii nimetasid teda Tartu prominendid, sest skulptoril on täis saamas märgiliseks peetud eluring, 5 × 12 eluaastat. Ta on olnud skulptuuriõppejõud kunstiakadeemias Tallinnas ja kauaaegne õppetooli professor kõrgemas kunstikoolis Tartus. Tartus õpetab ta praegugi. Põlvkondade järgnevusest andis näituse avamisel aimu ka viimase näituse ülesehitus, kus kuraatoriks on üks õpilasi, näituse õnnestumisel ja meeldivalt kompaktse monumentaaltööde kataloogi juures tegev olnud kuraator Heiti Kulmar. Ka omaenda õpetajat pole Karmin unustanud. Tartu Kunstimaja ühes väiksemas ruumis on eksponeeritud vähesed märgilised portreed tema varasematest loominguaastatest ja nende hulgas üks parimaid, Jaak Soansi portree.

Juba viimasel näitusel Vabaduse galeriis oli märgatav suurem loominguline pööre, huvi suundumine nende paljude inimeste tõekspidamiste ja uskumuste vastu, kes meid ümbritsevad, kes on siinkandis elanud enne meid ja elavad ilmselt tulevikus. Tartu Kunstimaja näituse suurim ruum lahendas samu küsimusi edasi ülimalt helgelt mõjuvas visuaalsuses.

Karminile omase tähendusrikka ruumi on seekord loonud paljud puhtad heledast puidust vankrirattad, mis autori sõnul ei ole kunagi olnud ühegi veoki all. Kui selline üldmõistetava tähendusega ese või esemete kogum on oma tava­pärasest sfäärist välja tõstetud ja asetatud eraldi ruumi, võiks vaataja muutuda tähele­panelikuks. Installatsioon paljudest kodaratega ratastest viib assotsiatsioonid nii väga kaugele inimkonna minevikku kui ka oma maarahva lähi­minevikku, kus veel poole sajandi jagu tagasi oli üsna tihti ka linnas kuulda hobuvankrite rattakolinat. Autor ise pidas vajalikuks mainida, et usub ratta leiutamise tähtsusesse inimkonna ajaloos enam kui internetti, aga ilmselt on Mati Karmin silmas pidanud veel ka muid tähendusi ja tähendusvälju. Mitmetes traditsioonides olulist rattakujundit seostatakse enamasti elu tsüklilise kulgemisega.

Elu kulgu, sidet kadunud põlvkondadega ja ajalisust rõhutavad leebelt ka kümned ja kümned fotod saali põrandapinnale installeeritud rattaid ümbritsevatel seintel. Muidu luterlikult tõsisele töörügamisele pühendatud eestlastele on eelmise sajandi algusest ja varemgi olnud elu helgeteks hetkedeks nooruse pühitsemine leeripäeval, milleks tüdrukutele õmmeldi valge leerikleit ja suureks kasvanud poisid said selga ülikonna, olgugi et tihtipeale maavillase. Siis järgnes tavapärases elu kulgemises abiellumine ja pidulik laulatuspäev sellekohaste rõivastega ning perekondades sündivad ja üles kasvavad lapsed, keda samuti ühel või teisel puhul on viidud fotograafi juurde jäädvustamiseks.

Selliseid pilte elu helgetest hetketest ei olnud eesti peredes ülemäära palju. Need fotod on olnud väikesed perekonna aarded ja kuulunud vanadesse albumitesse, mida pühapäeviti sugulastega koos vaadati. Kaunis ja elav ning kahtlemata antropoloogiliselt huviväärne fotoplokkide järgnevus on asetatud seintele kronoloogilist printsiipi arvestades ning püüab vaataja pilku sedavõrd, et võibki vaatama vangistada. Karmin on selliseid fotosid kogunud oma sõnul üle paarikümne aasta. Muidugi on autor talle omaselt kaunist isamaalist õhkkonda pisut vürtsitanud, paigutades siia-sinna postamentidele kera- või kuubikujuliste peakestega „euroametnike“ väikeskulptuure.

Tartu Kunstimaja näitus mõjub kunstniku paljude väljapanekute reas eriti hästi, sest eksponaatide tihedus pole nii suur kui tavaliselt. Avamispäeval külalistega vesteldes võisin aru saada, et mõnedki skulptuurid, mis loodud 1980. aastate pronksi ülekülluse ajastul, tunduvad nüüd aastate möödudes tunduvalt enesestmõistetavana ja on saanud klassikaks, mida iseloomustavad just Karminile omane mütoloogiast ammutatud aines ja barokselt rikkalik kujundlikkus. Aeg on sillutanud ka varem kahelnud vaatajale tee kunstniku huumori ja ka kohatise macho’liku brutaalsuse mõistmisele. See lihtsalt on Karmin, ka kummaliste nihestustega loodud ajakaaslaste portreed ja hiiglaslik pronksist kilpkonn omaaegsete vihatud sümbolitega kilbil.

Eraldi tähelepanu väärivad muidugi monumendikavandid ja kataloog, mida kunstnik näituse avamispäeval heldelt külalistele jagas. Pisut uskumatuna tundus, et esimestest monumentidest on aega juba nii palju möödunud ja need on ajas ehk isegi omasemaks muutunud, kui olid (paljude arvates) oma loomishetkel. Ja kuigi märgilised skulptuurid, nagu Charles Leroux’ abstraktselt lahendatud mälestussammas Pirital (1989) või Tori kiriku juurde kerkinud Püha Jüri ratsafiguur (2003) või eluea kasvades ühe tihemini silme ette kerkiv Pärnamäe kabeli imekaunis valgest marmorist pannoo (1996) ja teisedki avalikud skulptuurid on loodud mujale Eestis, on Karmin ikkagi eelkõige oma sünnilinna Tartu monumentaalskulptor.

Kataloogi lugedes saab ka kultuurielus muidu vähem orienteeruv inimene aru, et kunstniku andest ja heast tahtest sõltub vaid osa monumendi valmimise pikal, vahel isegi aastaid vältaval teekonnal. Tartus on Karmini loomingut tellitud ja suuresti toetatud. Karmin on Tartust välja kasvanud kunstnik ja isegi siin on ta teele astunud negatiivse jõuga poliitikuid ja tegelasi, kelle otsused või otsustamata jätmised on skulptuuride ideelahenduste ja tegeliku valmimisaja vahelise aja lükanud aastaid ja aastaid edasi. Jaan Tõnissoni monument (2001), Juri Lotmani purskkaevuportree ülikooli raamatukogu ees (2007), suudlevad tudengid Raekoja ees (1998) ja naeratav siga Roosi (2008) on siiski kuju võtnud ja rikastanud tublisti Tartu linnaruumi. Aga ka valgest marmorist Marie Under rahvusraamatukogu ees Tallinnas (2010) on lisanud Tõnismäele väikese rahu sisendava nurgakese, kus võib kuulata vee ja suplevate väikelindude hääli. Lausa võimatutesse oludesse on suudetud koos kauaaegse arhitektist kaaslase Tiit Trummaliga kujundada koht meditatsiooniks, kuigi paljud kaunishinged oleksid tahtnud suurt poetessi näha tunduvalt pikajalgsemana ja iginoorena.