Illustraatorid esil

1990ndate rahvalik-glamuurne kujundikeel on kujundajate hulgas populaarne, tehnoloogilisest piiramatusest (või piiratusest) tekkinud entusiasm elab aga oma elu edasi.

IVAR SAKK

Näitus „25 kauneimat Eesti raamatut + 5 kauneimat lasteraamatut“ Solarise keskuse II korrusel 12. – 28. II.

25 kaunima Eesti raamatu väljapanek avanes seekord teisiti. Kuna rahvusraamatukogu hoone on remondis, olid need välja pandud Solarise keskuses. Loodetavasti on see samm tähtis kaubanduskeskuse maine kindlustamisel nn kultuuri­keskusena, sest Apollo raamatupoe väravas avatud kammerlik näitus võiks pälvida hulga suurema publiku tähelepanu kui RaRa fuajees asunud väljapanek. Iseasi, kas RaRa tähendab Rahva Raamatut või rahvusraamatukogu ja kas fuajee on galerii või mitte.

Tuttav ja äratuntav, kuid kas alati oodatud? Esimene mulje näitusest on selline, et 1990ndad on tagasi. Uurisin tähelepanelikult, kas on tegemist neolainega, sest 1990ndad on vaieldamatult noorte hulgas tähelepanu all ja just selle põlvkonna puhul, kes sel ajal polnud veel teadlikus eas või ehk sündinudki mitte. Aga ei, nii see ei olnud. Üheksakümnendate rahvalik-glamuurne kujundikeel on siiani kujundajate hulgas populaarne ja tehnoloogilisest piiramatusest (või siis hoopis piiratusest) tekkinud entusiasm elab oma elu edasi, produtseerides kindla skeemi järgi loodud trükiseid, mille kohta raamatuvõistluse žürii märgib tabavalt näituse kataloogi lühikeses annotatsioonis: „ … kujundusvorm, mis on tuttav ja äratuntav, mida on nähtud, kuid alati oodatud“.

Oodatud raamatute hulka kuulub kindlasti Eesti Ajaloomuuseumi trükis „Minu vaba riik“ (kujundaja Kaia Rähn). Mahukas materjal ja selle komplitseeritud struktuur väljendub maketis, kus on koht tekstiplokkidel, fotodel, joonistel, väljatõstetel. Sellise materjali haldamine on kõrgem pilotaaž, mida on tehtud fotode taustast välja puhastamisega, illustratsioonide üksteisest üle katmisega, tekstile eri värvi tausta andmisega. Kahjuks on sellise tööga kaasnenud materjali kuhjamine ja ühel leheküljel liiga mitmete veerulaiuste ja fotoformaatide kasutamine. Leheküljed muutuvad pudiseks ja tekib vajadus suurema hingamisruumi järele. Kuna tegemist on rahvusliku trükisega, siis on sinimustvalge värvigamma elementaarne. Siinkohal on mulle arusaamatu, kuidas karjuvad ultramariinsinised tekstiplokid võiksid patriootlikku tunnet väljendada. Nagu siil Kalevipojale ütles: ikka tasapisi, tasapisi.

Samasse seltskonda kuulub veel mitu trükist, näiteks „Öövöö“ (kujundaja Katre Rohumaa), Heiki Raudla teos „Huvitav inimene“ (Britt Urbla Keller), „Kristjan Raud – suur kunstnik ja rahvuskultuuri ehitaja“ (Andres Tali) jt. Viimane raamat on täiuslik monument nii Kristjan Rauale, Mai Levinile kui ka Andres Talile. Hästi maketeeritud koguteos paistab silma trükikvaliteedi ja kindlakäelise kujunduse poolest. Tali on üks meistritest, kelle kätte võib usaldada keerulise (kunsti)ajaloolise materjali ning oma töökuse ja põhjalikkusega ujub ta alati pinnale, kvaliteet on garanteeritud. Kuid raamatu autor peab silmas pidama, et selle kaanele ja lehekülgedele ilmuvad Andres Tali lemmikfondid, nagu praegusel juhul 1990. aasta Londoni klubides kasutatud piklikud diskotähed. Oma nooruse ja kirgede eest ära ei jookse, ole sa nii vana kui tahad.

Keerulise iseloomuga suurteoseid on näitusel teisigi: Mari-Liis Küla elutöö kogumik (kujundaja Martin Pedanik), Aime Undi samalaadne teos (Katre Rohumaa), Tõnis Vindi artiklite kogu (Tuuli Aule) ning Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“ (Stuudio Stuudio). Viimased torkavad silma vormi poolest, mis on esinduslik, ent väldib pompoossust. Puuduvad bling-efekti saavutamiseks tihti kasutatavad nipid nagu näiteks särav foolio või kohtlakk kaanel, mis viimasel ajal on tihtipeale üle kasutatud. Mahukas Tallinna-raamat on kujundajale paras pähkel, seal on erinevaid fotosid, plaane, skeeme, mitu keelt, viiteaparatuur. Stuudio Stuudio disainerid (oletan, et peamiselt Agnes Ratas) on selle vorminud asjalikuks, ent isuäratavaks tervikuks. Kaane pruun kartong on matt ja soe, raamatuplokk on formaati lõigatud koos kaantega, mis loob kompaktse ja lugejasõbraliku mulje. Intrigeeriv on kahe modernistide lemmik-kirjatüübi – Akzidenz Groteski ja Helvetica – kombineerimine.

Tuuli Aule on Tõnis Vindi artiklite puhul skaneerinud eestikeelsed tekstid nende omaaegsetest ilmumiskohtadest (Kultuur ja Elu, Kunst, Ehituskunst jm), kus need olid sageli Vindi enda kujunduses ära trükitud (kirjatüüp Žurnalnaja) ning lisanud delikaatselt ingliskeelsed tõlked fondiga Interstate. See loob omalaadse nostalgilise tunde, meenutades kuidas need tekstid 1970ndatel ja 1980ndatel olid sageli väljaande lõpus, kuid oodatud ja põnevad. Pealkirjad on antud Vindi eelistatud kirjatüübis Windsor Elongated (mida Tõnis Vint ise kasutas küll läbivalt suurtähtedena). Kokku moodustab raamat hõrgu ja salapärase terviku, mille lugemisse tahaks kohe näitusel süveneda. Tuuli Aule on julgelt valinud teosele pehme kaane, mis tõestab, et tõsiseltvõetavuse saavutamiseks pole sugugi alati vaja kasutada kalleid ja keerulisi lahendusi.

Efektid ja mitte-efektid. Materiaalsusest veel. Eri värvi foolio või kohtlaki kasutamisest on saanud peaaegu et norm. Sageli ei ole selline võte põhjendatud ega anna trükisele midagi juurde, vaid teeb tootmise lihtsalt kallimaks. Nii on näiteks Paavo Haavikko luulekogu puhul (kujundaja Asko Künnap), kus kaanel on autori portreefoto dekoreeritud kohtlakiga, mis paneb tegelase prilliklaasid läikima. Kahjuks muudab see võte soome klassiku morni näo veelgi külmemaks ja kahtlustavamaks. Samas on kohtlakk õiges kohas Mari Kaljuste kujundatud Jaan Kaplinski luulekogu kaanel, kus see delikaatselt markeerib puulehe faktuuri.

Fooliotrükk ei anna samuti midagi juurde Matti Pätsi mälestusteraamatu kaanele (kujundaja Mari Ainso). Žürii kommentaaris on mainitud seda kui rahvuslikkuse ilmingut. Samuti mainib anonüümne kommentaator raamatu tüpograafiat kui „esinduslikku küljendust, kus ei kohta trikitamist ega vale-kerningut“. Kahjuks ei saa selle hinnanguga nõustuda. Trükise monotoonsed leheküljed mõjuvad formaalselt ega kutsu lugema. Tõenäoliselt on tegemist liiga tiheda reavahega. Lisaks on kasutusel Eesti trükikodade stammpaber, kriiskavalt valge koopiapaber (Soporset Offset vms), mis oma kontorilikus külmuses teeb sisu eemaletõukavaks. Samasuguse portsu otsa on (ehk tahtmatult?) sattunud Angelika Schneider, kelle kujundatud Heljo Männi „Väikesed võililled“ on trükitud samalaadsele paberile, mis lausa helesinist külma varjundit heidab. Kaanele on tööõnnetusena sattunud liiga külm toon, mitte võilillekollane, mis töötab vastandina autorite taotlusele luua pretensioonitu ja soe mälestuste­raamat. Võib-olla on asi ka kaubanduskeskuse külmas ja intensiivses valguses, et see raamat lugema ei kutsu.

Angelika Schneider on tegelikult meie produktiivsemaid ja hinnatumaid raamatukujundajaid, kelle tööd on sageli parnassile, s.t 25 kaunima raamatu sekka jõudnud. Ka sel korral on ta oma kolme eksponeeritud trükisega näituse produktiivseim autor. Kahjuks on ka tema teise raamatuga, Kätlin Kaldmaa „Hundi taltsutamisega“ tootmisprotsessis midagi juhtunud. Raamat hoiab silmanähtavalt turri ning selle lahti hoidmine on raske. Tõenäoliselt on paber köitesse sattunud valepidi kiudu või siis on 150grammine Munken Lynx liiga paks ja jäik planeeritud efektse kerge köite jaoks. Muidu on sisu puhul tegemist emotsionaalse ja irriteeriva lahendusega, näiteks tumedusse mattuvad leheküljed.

Kolmas Angelika Schneideri käe alt tulnud teos, Jaana Päeva doktoritöö, on seevastu igati eeskujulik, asjalik ja samal ajal vaheldusrikas. Selle puhul on silmatorkav ka Lennart Männi välja mõeldud ja teostatud köide, mis avaneb veatult ja peidab oma tehnoloogilised saladused läikiva raamatuploki selja taha.

Silmapaistev on oma lihtsuses Ran-Re Reimanni kujundatud „33 kõnet“. Helveticas sisuleheküljed ei tundu tuimad, vaid ligitõmbavad. Võib-olla on asi disaineri isikliku puute lisamisega – mõni kriipsuke seal, mõni ringike teisal, justkui pärit kõnepidaja märkmetest. Igal juhul muudab see peaaegu nähtamatu detail kogumiku inimlikumaks kui puhtalt tekstidest koosneva väljaande, mis kõnede teatud formaalsust silmas pidades võiks sundida lipsu otseks kohendama.

Illustratsiooni uus laine. Fenomenaalne on illustraatorite koolkonna võimas esiletõus. Kui viimastel kümnenditel võis eesti illustraatoreid, eriti lasteraamatute puhul iseloomustada teatud lamenukk-stiil, siis sel näitusel leidub erinäolisi loojaid kamaluga, mõni neist ekspressiivsem, mõni kammerlikum. Märgatav on meie oma koomiksikunstnike pealekasv, Joonas Sildre ja Veiko Tammjärve kõrvale on astunud Urmas Viik, kelle „Jõuluvana Teodori üksildane rännak“ pole pelgalt lastele mõeldud. Viik on oma hiilgava joonistusoskuse realiseerinud digitaalsena, kaotamata seejuures karakterite elavust ja liikumise dünaamikat. Kui ta vaid suudaks hoiduda arvutijoonistuse puhul nii kergesti lisanduvatest efektidest nagu erivärvilised raamid, kastistatud tekstid, karakteritele lisatud erinevad taustamustrid. Need pildid on liiga head selliste lisandite jaoks.

Ekspressiivsema kujundiloome poolest astuvad väga virtuoosselt ette Ulla Saar, Anne Pikkov, Marja-Liisa Plats, Kertu Sillaste, Elina Sildre. Marja-Liisa Plats on Reeli Reinausi noorteraamatule loonud ligitõmbava vormi, kus ploomlilla ja savisinine loovad tekstist ja illustratsioonidest koosneva terviku. Lisaks matt mahuline paber, mida on lust käes hoida.

Fred Kotkas on tuntud illustraator, kelle Haigla peo joonistuslikud plakatid on legendaarsed. Nüüd on ta maha saanud „Nabaprügi“-raamatuga, kus nihestatud karakterid ajavad oma prügiasju. Peale lustakate absurdimaiguliste piltide on Kaarel Kala mängima pannud ka tekstid, mille fondiks on GT Eesti. Mõjub natuke nagu „tervitusi teisest ilmast“.

Lüürilisem ja südamlikum on Jaan Rõõmus, kellelt on välja pandud kaks raamatut. Kätlin Kaldmaa „Lydia“ dekonstrueerib Koidulauliku-müüti, Jaan aitab kaasa mõnusate kahe­värviliste akvarellidega ning tundliku tüpograafiaga. Aktsendiks on gooti kirja kasutamine valitud kohtades – just parajalt ja julgelt. Teise raamatuna on väljas Jüri Parijõe uustrükk „Kui isa kinkis raamatuid“. Siin on saavutatud just selline soe sõbralik meeleolu, mis on kaduma läinud mõnes eelmainitud trükises. Valitud font – Romana või nõukogude variandis Literaturnaja – on küll uues variandis Text, kuid ulatab sõbrakäe kümnendite taguse Parijõe juttude kogumikule. Muuseas, seesama Literaturnaja esines tekstitüübina ka arhitektuurimuuseumi suvilanäituse kataloogis, mille kujunduse eest sai Laura Pappa eelmisel aastal maailma paremini kujundatute konkursil Leipzigis pronksmedali. Juhust kasutades tahan talle õnne soovida ning märkida, et Pappa on juba neljas Eesti disainer, kelle tööd on maailma tasemel tunnustatud. Saab näha, kuidas meie raamatutel selleaastasel võistlusel läheb. Mina nügiksin küll esiplaanile Eesti illustraatorid.