Illustraatorid kapist välja!

Ilukirjandusteoste illustreerimisel on Heldur Viires loonud täiesti omanäolise ning tehniliselt virtuoosse illustratsioonivormi.

MARI NIITRA

Heldur Viirese näitus „Näitus kohvris“ Tartu Kunstimajas kuni 18. VIII, kuraator Margus Meinart.

Raamatukunst kipub kunstiväljal sageli vaeslapse ossa jääma. Pea kunagi ei kaasne illustratsioonide autorile sama suurt avalikku tähelepanu kui näiteks maalikunstnikule. Illustraatori nime suvatsetakse harva raamatukaanel eraldi välja tuua ja nii ei oska lugejagi sellele pahatihti tähelepanu pöörata.

Teisalt ei ole illustratsioonil kunstiliigina ka selget institutsionaalset tuge. Näiteks kultuurkapitali kujutava kunsti sihtkapital kirjandusteosele illustratsioonide loomist ei toeta. Kirjanduse sihtkapital seda oma uues raha jaotamise korras küll otseselt ei välista ja viimasel ajal on kuigivõrd rahastatud näiteks lasteraamatuillustratsioonide loomist. Ent ikkagi on raamatukunsti puhul tegemist kirjanduse ja kunsti vahele surutud nišiga. Illustraatori eriala ei saa Eestis ka eraldi omandada, samal ajal kui kunstiõppeasutustes on olemas graafilise disaini (EKA) või meedia- ja reklaamidisaini eriala (Tartu kõrgem kunstikool). Mulle teadaolevalt saab raamatuillustratsiooni õppida üksnes väikestel täiendõppekursustel. Seega saadakse raamatukunstnikuks mitte kavakindlalt, vaid juhuse tõttu. Ometi on eesti raamatuillustratsioonid olnud läbi aegade kõrgel tasemel ning kellegi kujundatud ja illustreeritud eestikeelseid raamatuid ilmub rohkesti iga nädal.

Nõnda näib, et raamatute illustreerimine ongi võrdlemisi suurt isetust eeldav valdkond. Samal ajal nõuab see kunstnikult kirjandusteksti sügavuti mõistmist ja uuel moel avamist, mille eelduseks on eruditsioon, lai silmaring, empaatiavõime. Õnnestunud illustratsioonid aitavad kirjandusliku narratiivi ideestikku välja puhastada ning lisavad sellele sageli ootamatuid rakursse ja rõhuasetusi. Andekas illustraator suudab kirjandusteksti autoriga kongeniaalsuse saavutada. Pilt ja tekst täiendavad teineteist nii, et moodustuv tervik on suurem kui osade summa.

Loominguline virtuoossus. Mulle on juba lapsepõlvekodu raamaturiiulitelt eredalt mällu sööbinud sellised teosed nagu „Suur Gatsby“, „Öine lend“ ja „Austraalia novelle“. Nende kaanekujundus äratas tähelepanu, kuid kujunduse autor jäi kahe silma vahele.

Heldur-Jaan Viires (1927) on viimasel veerandsajandil tegutsenud eeskätt Tartu Konrad Mäe ateljee õppejõuna ning õpetanud seal Pallase laadis maalimist. Raamatute illustreerimine ja kujundamine oli talle eelnevalt aastakümneteks leivatööd pakkunud, teisalt jääb mulje, et ta ise pidas tähtsamaks maalimist.

Viirese õpingud Tartu kunstiinstituudis, kuhu ta 1945. aastal astus, jäid 1949. pooleli arreteerimise ja Vorkutasse sunnitööle saatmise tõttu. Sama saatus tabas ka õpinguaaslastest sõpru, näiteks Ülo Soosterit ja Henn Roodet. Naastes lõpetas Viires 1959. aastal Tallinna riikliku kunstiinstituudi ning asus pärast selle lõpetamist tööle raamatugraafikuna. Selle töö, õigemini peamiselt teaduslike illustratsioonide, juurde jäi Viires kuni pensioneerumiseni ja maalimisele sai ta pühenduda üksnes suviti.

Raamatu „Seened“ (1966) kaanekujunduses on Heldur Viirese visioon lahvatanud, akvarell­maalingul avaneb seeneriigi müstiline, otsekui personifitseeritud maailm.

Margus Meinart

Viirese illustratsioonide ülevaatenäitust saatva bukleti andmeil seisid kõnealused tööd aastaid kusagil Konrad Mäe ateljee kapipõhjas vanas pruunis kohvris. Kohver, mis on ka näitusesaali välja pandud, sisaldas ligi neljakümne teose illustratsioone.

Näitus on jaotatud mitme alateema alla. Siin on välja pandud nii ülirealistlikud ja täpsed teaduslikud illustratsioonid, mustvalges kollaažitehnikas ilukirjandusteostesse loodud pildid kui ka heliplaadiümbriste kujundused.

Loodusteaduslikke illustratsioone võiks omakorda nimetada raamatukunsti iseäranis isetuks väljundiks. Viires on ühes intervjuus kurtnud, kuidas filigraansele meistritööle loodetud tunnustust ei järgnenud: „Teed oma töö hoolega ära ja viid luuviljaliste professori Esloni kätte. Ta vaatab ja ütleb: „Nojah, niisugune ta ju on.“ Kõik, kurat! Tunneks ta siis vaimustustki, kui hästi on välja tulnud.“ (Eesti Loodus, 4/2012).

Loodusteaduslikud joonised on autorilt nõudnud tohutul hulgal taksonoomiaalaseid teadmisi ja liikide sügavat tundmist. Liigi tüüpilise esindaja väljatoomiseks peab eelnevalt vaatlema paljusid isendeid. Peale üldistuse tegemise tuleb edasi anda pisimaidki detaile. Viires on illustreerinud nt „Liblikate välimääraja“ (1971), „Punase raamatu“ (1982) jpm. Kunstnik määratleb sääraseid kujutisi käsitsi tehtud fotona – küll selle vahega, et fotoaparaat ei suuda vältida ebaolulist ja juhuslikku. Mõistagi peab kunstnik alla suruma kunstis muidu peatähtsa – oma subjektiivse käsitluse. Tõsi, raamatu „Seened“ (1966) kaanekujunduses on kunstniku visioon siiski lahvatanud, akvarellmaalingul avaneb seeneriigi müstiline, otsekui personifitseeritud maailm.

Originaal ja trükis. Näitus võimaldab lähemalt uurida ka illustratsioonide loomise ja raamatu­kujunduse protsessi. Originaalillustratsioone ning trükis ilmunud lõpptulemust kõrvuti vaadates selgub, et nõukogudeaegsed viletsad trükitehnilised võimalused lamestasid algset ideed päris tublisti. Materjali ja lõpliku teostuse puhul on palju originaalile omaseid nüansse paraku kaduma läinud.

Ilukirjandusteoste illustreerijana on Viires kuraator Margus Meinarti hinnangul loonud täiesti omanäolise, tehniliselt virtuoosse illustratsioonivormi. Peamiselt on tegemist kollaaži­tehnikaga, kus kujutised on loodud imepisikestest detailidest. Filigraanseid kollaaže on täiendatud tušiga, tulemus on minimalistlik, aga annab palju edasi.

Tehnika osas võiks leida seoseid hiina ja jaapani iidse paberikunstiga, ent vormilt ja sisult on Viirese tulemus ülimalt modernistlik ja ekspressiivne, kaugel igasugusest dekoratiivsusest. Tema muu loomingu taustal moodustab mustvalge vormikeel huvitava kontrasti nii pallasliku värvikesksuse kui ka teaduslike loodusraamatutega, kus õiget värvi tuleb täpselt edasi anda.

Viirese peamiselt 1960ndatel illustreeritud-kujundatud kirjandusteoste ampluaa ulatub ulmest ja lasteraamatutest ateistliku propagandani. Kunstnik on sümbolitasandi meisterlikult esile toonud, mainida võib siin kas või Antoine de Saint-Exupéry „Väikese printsi“ kaanepilti. Saint-Exupéry jutukogu „Öine lend“ (1966) kaanel rebestab tumeda öötaeva valge lennuki siluett, suitsujuga sabas – visuaal on lahendatudki sõna otseses mõttes rebitud paberi kaudu.

Silma jääb suur vormiline mitmekesisus. Nt Irwin Shaw’ sõjaromaani „Noored lõvid“ (1969) figuurid justkui matkivad kehva kvaliteediga ajalehefotosid. „Austraalia novellide“ (1965) kujundus on seevastu lahendatud viidetega aborigeenide kunstile: primitivistlikult stiliseeritud loomakujutised ja inimfiguurid, iseloomulikud mustrid, punane kontuur jms. Ulmeteoste puhul on Viires kasutanud võimalust abstraktsemateks graafilisteks katsetusteks senitundmatute kosmoseobjektide kujutamisel.

Enim lummavad mängud valguse ja varjuga ning nende kaudu tekitatud iselaadne visuaalne rütm.

Musta ja valge kontrastid loovad dünaamikat. Samuti suudab Viires meisterlikult edasi anda kirjandusteoste karaktereid ja nende emotsionaalset seisundit, näiteks Ivan Turgenevi „Mumuu“ (1968) või F. Scott Fitzgeraldi „Suure Gatsby“ (1966) puhul. Viirese pildid ei hakka sõnalise narratiivi üle domineerima, vaid toetavad seda, toovad esile meeleolu ja tonaalsuse. Tema kujundatud plaadiümbrised kujutavad endast aga iseäranis intersemiootilist kooslust – astuvad need ju omakorda dialoogi hoopis muusikalise keelega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht