Illustraatorist protestikunstnikuks

Valgevene protestiliikumise sümbolid on punane ja valge kui vabaduse, must kui vägivalla ning naine kui targa ja järjekindla kartmatuse tähistus.

REET VARBLANE

Näitus „Valgevene. Protest. Kunst“ Telliskivi loomelinnaku õuealas kuni 3. XII, korraldajad Julia Rebase ja Diana Olesjuk.

Möödunud reedel avati Telliskivi loomelinnakus Ida raadiojaama vastas näitus „Valgevene. Protest. Kunst“. Külmast tuulisest ilmast ning suurenevast koroonaohust hoolimata oli avamisele kogunenud üsna palju rahvast. Julia Rebase kõneles esmalt eesti ja siis valgevene keeles, inglise ja vene keelt polnudki vaja, sest protestikunsti visuaalid kõnelevad iseenda eest. Ühtehoidmise tunne oli õhus.

Protestikunst on lai mõiste ja tinglikult võib sinna alla panna kõik selle, mis on suurest kunstist, s.t ametlikust kaanonist, välja jäänud. Valgevene juba neli kuud kestnud protestiliikumise sümboliteks võib pidada värvikombinatsiooni punane-valge, mis tähistab oma lippu ja vabadust, ning musta, mis on diktatuuri kaitsjate, anonüümsete omonlaste, vägivalla ja pimeduse tunnusvärv. Aljaksandr Lukašenka on kuulutanud puna-valgele kui fašismi tunnusele halastamatu sõja. Fašismi kui julma vaenlase tähistust saab siduda ükskõik millega, peaasi, et rahvas kuulaks sõna. Valgevenes see enam ei toimi, kuigi mälestused Teisest maailmasõjast, partisaniliikumisest ja natside julmast käitumisest elasid edasi ka nooremate põlvkondade teadvuses. Lukašenka ebaadekvaatsed käsud ja musta riietatud omonlaste teod on pannud näiteks graafilise disaineri Juri Ledjani otsima omonlaste ja natside käitumises pigem sarnaseid jooni („Valgevene pärast valimisi“, 2020 ja „Saksa sõdur sihib relvaga lapsega naist“, 1942 või „Lvivi pogromm: politsei peksab oma kodanikke“, 1941). Vähemalt üks musta ja punase-valge surmaga lõppenud konfliktijuhtum on leidnud kajastamist kõikjal üle maailma. 31aastane kunstiõpetaja Raman Bandarenka püüdis takistada oma kodumaja õues musti mehikesi, kes kiskusid maha puna-valgeid linte. Selle eest peksid nn korrakaitsjad teda ikka nii korralikult, et arstid ei suutnud noort meest päästa. Kõikjal üle Valgevene tema mälestuseks rajatud installatsioonid ja performatiivseid väljaastumised on samuti protestikunsti osa. Nagu ka arstide performatiivsed protestiaktsioonid kaitsmaks oma kolleege, kes ei kinnitanud ametlikku versiooni, et Bandarenka oli purjus või narkootikumide mõju all, ja kes seetõttu arreteeriti. Üks viimaseid aktsioone leidis aset Minski EMOs, arstide valged kitlid ja kunstnike punased lindid osutasid vabaduse sümbolile. Või kui mõelda Minski Megapolise kompleksi elanike peale, kes moodustasid 20 meetri pikkusest punase-valge kangast v-tähe kujulise installatsiooni. Võidutähist kandis kätel ligi kakssada inimest.

Kolmas sümbol on naine. Mitte allegooriline naine, kes Eugène Delacroix’ maalil „Vabadus viib rahva barrikaadidele“ juhib rahvast eesotsas tulevikujuhi, poisikese Gavroche’iga võidule, või ka Prantsusmaa ametlik protestikujund Esimese maailmasõja ajal – blond malbe Marianne –, vaid päris inimene. Nii nagu on Marõja Kalesnikava ja Svjatlana Tsihhanovskaja ning kümned tuhanded naised, kes igal laupäeval kogunevad naistemarsile. See ei ole pelgalt noorte feministide väljaastumine, Kalesnikava ja Tsihhanovskaja kõrval on praeguse protestiliikumise üks sümboleid 71aastane Nina Baginskaja, kes punase-valge lipu eest hakkas võitlema juba 1980ndate lõpul. Naine on ka valgevene protestikunsti kangelasi, nii objekti kui ka subjektina.

Valgevene DJdele Kirill Galanovile ja Vladislav Sokolovskile pühendatud grafiti Telliskivi loomelinnakus.

Diana Olesjuk

Nina Baginskaja on esindatud ka Telliskivi loomelinnaku näitusel Olga Balai (Rumadelima) teosel: südikas väikest kasvu vanaproua, lipp käes, astub julgelt vastu okastraati mähitud omonlasele. Näitusel „Valgevene. Protest. Kunst“ on väljas nelja kunstniku tööd: Olga Balai ja Jekaterina Zagarodnjaja (Cactuss.art) on illustraatorid ning Irina Žõdkava (Allkimiya) moekunstnik, Sõhhodzi nime alla esinevad mitmed kunstnikud. Balai, Zagarodnjaja ja Žõdkava varasemat loomingut pole mõtet siduda protesti-, veel vähem poliitilise kunstiga. Sotsiaalset mõtlemist on aga ka nende mitte just päevakajaliste sündmuste tõlgendustes. Sõhhodzi viimase aja teosed on hästi teravad, nagu XX sajandi alguse plakatit meenutavas esteetikas loodud teos: „Valgevene vabariik. Valgevene Tervishoiu Ministeerium. A. Lukašenka nimeline vabariiklik kliiniline psühhiaatriahaigla“. Balai ja Žõdkava tegutsevad Minskis, Zagarodnjaja on kolinud Pariisi ning mõned Sõhhodzi liikmedki on Valgevenest lahkunud. Aga nad on olemas, eelkõige juba tänu valgevene nüüdiskunsti netiplatvormile chrysalismagazine. Tallinna näituse kunstnikud on näidanud oma töid ka Bostonis, Pariisis, Lübeckis, Marseille’s ja Vilniuses.

Telliskivi loomelinnakus on veel üks Valgevene-Eesti protestikunsti ühistöö. Mondo keskuse seinal on kaht noort meest, DJsid Kirill Galanovit ja Vladislav Sokolovskit kujutav grafiti. Neid palgati mängima Lukašenka toetusüritusel Minski kesklinnas vahetult enne valimisi, kuid selle asemel et mängida seda, mis sobib kartulipresidendile, panid nad peale Viktor Tsoi loo „Peremen“ („Muutusi“). DJd said küll 15 päeva aresti, rokk­ansambli Kino laulust aga protestijate võitluslaul ja DJdest vabaduse sümbol. Samasugune grafiti on ka Minski kesklinnas ühe kortermaja seinal, selle hoov on tuntud nüüd muutuste väljakuna. Kuid Minsk ja Tallinn ei ole selle grafiti ainukesed paigad, neid on tekkinud mujale Valgevenes ja ka väljaspool.

Julia Rebase ja Diana Olesjuki korraldatud hüpiknäitus ei ole ainuke valgevene kunsti väljapanek Eestis. Pärnu uue kunsti muuseum avas septembris oma kogu põhjal näituse „Tere hommikut, Valgevene!“, kus „sürrealistid kõnelevad sümbolite keeles oma rahva nõidus­unest ärkamisest“. Näitus on väljas ka uue kunsti muuseumi uues kodus SEB panga hoones. Reedest on Fotografiska kohvikus ja virtuaalses galeriis vaadata valgevene fotonäitus „Valgevene tulevik naiste väega“.

Julia Rebase sõnul on protestikunsti pildid elust endast, selle vägivaldse absurdsuse ja lootuse väljendus. Tema sugulased ja sõbrad Valgevenes usuvad, et suveks on vabadus käes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht