Ilu igavestes ahelates

Heili Sõrmus

Näitused „Sõrmus – ehe igaveseks” Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi trepigaleriis kuni 15. I ja „Ilu ahelad” Adamson-Ericu muuseumis kuni 7. IV. Tallinnas on praegu vaadata kaks suurt ehtekunstinäitust, mis on keskendatud kindlale ehteliigile: tarbekunsti- ja disainimuuseumis sõrmusele ning Adamson-Ericu muuseumis käevõrule. Sõrmus kui pidulik lõpuakord Sõrmuste näitus on omamoodi lõpetamine, pidulik „klaaside kokkulöömine”. Galerii Hnoss, Göteborgi esimene ehtegalerii, avas oma uksed 1997. aastal ning sulgeb need nüüd, jätkates oma tööd teistsuguses vormis. Oma tegevuse kokkuvõttena on galerii toonud välja näituse, kus eksponeeritud saja autori, kellel on galeriis olnud soolonäitus, loodud sõrmuseid. Eesti publiku rõõmuks on niisiis meie koduhoovi toodud maailma ehtekunsti tippude loomingu kaleidoskoopiline pilt. Korraldada viimane näitus galeriiga koostööd teinud kunstnike ühisnäitusena on Hnossist kena ja oma kunstnike suhtes aupaklik viis otsi kokku sõlmida. Niisama tore on idee eksponeerida seda tagasivaatavat väljapanekut ka võõrsil. Seesuguselt üles ehitatud näituste puhul võtavad korraldajad ent alati ka teadliku riski, millele osutab kataloogis Benjamin Lignel, kelle meelest parimatest parimate kooseksponeerimine on halvim võimalus nende teoste esitlemiseks, sest sellega võib kaasneda visuaalne eksalteeritus. Kuid selle näituse eesmärk on pigem austusavaldus oma kunstnikele, tagasivaade galerii tegevusele ning tähelepanu osutamine sõrmusele kui ehk kõige argisemale, ent ühtlasi tähendusrikkamale ehteliigile, mis, nagu näitusel näha, võib võtta kirjeldamatul hulgal erinevaid vorme.

Sellist näitust pole võimalik mõne sõnaga kokku võtta või alaüksusteks jagada. Iga teos on autonoomne. Ennekõike jäävad ehk siiski silma humoorikad/iroonilised tööd nagu Jivan Astfalcki kahest sõrmusest koosnev teos „Kena-ja-mitte-kena” (portselan ja töödeldud plastik, 2011): valge, suure kitšiliku värvikireva lilleseadega sõrmus ning selle täpselt sama vormiga „kole” musta värvi kaaslane.Vaimukas võtmes on loodud ka Lin Cheungi töö „Abielusõrmused (Suur-Britannia) keskmisele mehele ja keskmisele naisele” (kuld, valatud alumiiniumist sõrmuse mõõterõngad, 2011), kus keskmine mehe ja naise abielusõrmuse suurus eristub alumiinumist mõõterõngaste rivist, kuldselt ja uhkelt. Välja võiks tuua ka Christoph Zellwegeri küllap kontoritöötajatest inspireeritud sarjast „Pistikplokid ja lisandprogrammid” („Plug-ins & add-ons”, portselan, meditsiiniline prosteetiline sideaine, 2010) sõrmused, mis imiteerivad arvutinuppe ning sulanduvad kandja sõrmedel muretult tema töökeskkonnaga.

Käevõru kui oma aja visuaalne dokument

Käevõrunäitus „Ilu ahelad” on üles ehitatud mõnevõrra ootamatult ja põnevalt: üks näituse saal hõlmab arheoloogilist osa ja teine XX sajandi ehtekunsti väljapanekut. Niisiis on näitusega haaratud väga pikk ajavahemik. Näituse esimeses saalis saab vaataja pildi esiajaloo käevõrudest nii Eestis kui mujal. See saal annab aimu sellest, kui loomulikult on ehtimise tarve inimest saatnud ning kuidas käevõru või mis tahes muu ehe toimib oma ajastu dokumendina, mille kaudu saab vaadelda tol perioodil valitsenud maitseeelistusi, kauba- ja kultuurisuhteid.

XX sajandi ehted on eksponeeritud samal viisil kui arheoloogilised ehted. See võib esmapilgul tunduda kummalisena, aga annab ehetele ka teise dimensiooni: need on näituse kontekstis samasuguses rollis kui esiajaloost pärit leiud ehk eksponeeritud kui oma ajastu visuaalsed dokumendid, omamoodi kontsentraat. XX sajandi ehtekunsti saalis sõlmib näitust muuseumiga Adamson-Ericu (1902–1968) oma õele Aurora Semperile tehtud käevõrude komplekt (hõbe, osaliselt kullatud, EKM AE, 1932). Need kaks tõepoolest ahelaid meenutavat põnevat käevõru annavad ühtlasi viite näituse pealkirjale. Huvitav on ka kunstniku abikaasale Mari Adamsonile loodud ehete komplekt, mis haarab silma oma ažuurse vormi ning musta emaili ja kulla vastasmõjuga.

XX sajandi väljapanekust võiks lisaks välja tuua kaks laia „sõnavaraga” ehtekunstnikku: Ede Kurrel (1909–1991) ja Haivi Raadik (1930). Ede Kurreli valgest filigraanist käevõru 1930. aastatest ning äärmiselt vaoshoitud vormiga toonitud alumiiniumist ja messingist käevõru 1959. aastast on kaks eri maailma, millest väljapoole jääb kunstniku loometeel veel palju väga eriilmelisi töid. Haivi Raadiku puhul võib märgata, et kunstnik on võimeline end väljendama samaaegselt väga erinevate, omavahel pea vastanduvate vormide kaudu. Tema 1970. aastate loomingus esinevad paralleelselt täidlaste loodusvormidega teosed ning äärmiselt napid, poleeritud hõbedat lihvimata kiviga vastandavad tööd, nagu „Käevõru krüsopraasiga” (hõbe, poleeritud ETDM, 1974). Mõlema kunstniku puhul äratavad aukartust nende lai „repertuaar” ning väljapaistvad tehnilised oskused. Päris praegusest ehtekunstist jäävad enam silma Kadri Mälgu maagilise väega teosed ning Kristiina Lauritsa teos mansett „Maia” (puu, hõbe, pits, luu, Kadri Mälgu erakogu, 2003). Kristiina Lauritsa tööd silmitsedes on tunne, nagu kohtuksite „Rabarokil” Mozarti endaga. Tema ehted on võluvad oma varjamatu edevuse ja pillava iluga, mis jätab mulje, nagu need poleks üldse meie kaasaja lapsed.

Nii „Sõrmus – ehe igaveseks” kui „Ilu ahelad” toovad välja ehte kui inimese loomuliku saatja tema isikliku ja ühteaegu ka üldise ajaloo kaudu. Mõlemad näitused viivad mõtte selleni, millele on viidanud ka Benjamin Lignel sõrmuste näituse kataloogis: kuigi ehe veedab enamiku oma ajast galeriis või muuseumis, pole see tema loomulik elukeskkond. Silmitsedes sõrmuseid ja käevõrusid muuseumi või galerii kontekstis tulevad meelde kõik need arhitektuuriajaloo tekstid, kus jutt lõpeb seal, mil hoone on valmis ja tegelik lugu alles algab. Samamoodi on sõrmuste ja käevõrudega. Võime muuseumi kontekstis tõdeda, et ehted kannavad väge ja lugusid, kuid need tähendused sünnivad väljaspool galeriiseinu. Sellest johtuvalt on ehk rohkem elus need ehted, mis pole loodud vitriinis silma haarama, vaid on sündinud kehale mõeldes ning millel on õnne omandada tähendusi välismaailmas. See võib meid jällegi viia ehtekunsti defineerimise igipõlise probleemini. Kas ehe, mis rändab ühest galeriist teise, on rohkem kunst ja vähem ehe? Kas see on lihtsalt ökonoomsem, väikesemõõdulisem kunst, mida tuleb vaadata galeriis või muuseumis nagu mõnd maali või skulptuuri? Või defineerib ehte ehtena see, et see on kunst, mida kantakse kehal, mida kantakse kaasas ja mis talletab nõnda elukogemuse? Galerii võiks sellisel juhul olla lihtsalt üks kohtumispaik.