Ime ja keskkond

Kristina Õlleki kunsti mõte seisneb mitmetähenduslikkuse mõistmises ja sellele osutamises. Ilu annab meile juhtnööri, kuidas mõelda ja imestada.

FRANCESCA ARNAVAS

Kristina Õlleki näitus „Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes“ Kogo galeriis 31. III – 20. V.

Harold Fromm on kirjutanud, et keskkond, nagu me seda mõistame, kulgeb meist läbi lõputute lainetena.¹ Me elame keskkonnas, kus loodus ja kultuur on lahutamatult läbi põimunud. Kristina Õlleki näitus „Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes“ oli põnev ja mõtlema panev tunnistus „kehaülesest kehalisusest“², kus loomuliku ja kultuurilise piire nähakse hägusa ja keerulisena.

Me oleme keskkond

Kristina Õlleki provokatiivses raamatus „Filtreerige söötjad, topeltköitjad ja teised õitsengud“ („Filter Feeders, Double Binds and Other Blooms“) on kirjutatud, et „me hingame sisse mikroajalugusid, -maailmu, -plaste, -kehasid“³ – me oleme pidevalt mõjutatud loodusest ja omakorda mõjutame loodust, see protsess on vältimatu.

Galerii aknad olid kaetud rohelise bioplastiga, matkides ülekasvanud sinivetikate mõju Läänemerele ja rõhutades sellega, kuidas selline olukord mõjutab meie argielu, isegi kui me sellest midagi ei tea. Sinivetikatel ehk tsüanobakteritel on meile suur mõju, sest need tekitavad hapnikuga seotud fotosünteesi: nad vastutavad atmosfääri ja ookeanide hapnikuga varustamise eest ning on ühed esimesed iidsed eluvormid. Sinivetikate tekitatud hapnikulise fotosünteesi tõttu „saab hapnikuga varustada ookeane ja nende maapealseid nišše ning mitmekesistada sealset elu“.⁴

Kuid ka inimtegevus mõjutab tsüanobakterite elu ja käitumist, seda on iseäranis hästi näha Läänemeres, kus väetised, reostus, mitte piisav vee puhastamine, merevee temperatuuri tõus on põhjustanud sinivetikate õitsemist, mis omakorda on loonud surnud tsoonid või hüpoksilised alad: sinivetikate õitsemine takistab valguse jõudmist veepinnale ja mereorganismid imevad endasse liiga palju hapnikku, mille tagajärjel paljud neist surevad, see aga kahjustab omakorda ka inimesi. Mõned sinivetikate tüved toodavad toksiine, mis on inimesele ja loomale kahjulikud, kui satuvad joogivette või kui neid lihtsalt puututakse (tsüanotoksiinid).

Õllek käsitlebki oma loomingus keskkonnategurite ja inimtegevuse vastastikust sõltuvust. See on looduse ja kunsti läbipõimumine, sest ta on kasutanud oma teoste loomiseks siinseid orgaanilisi materjale – lubjakivi, Läänemere vett ja meresoola.

Näituse kümme teost ei ole ainult päevakajaline orgaaniliste ja anorgaaniliste elementide kombinatsioon, vaid need annavad kontseptuaalselt edasi meremaastiku ideed, kus looduslik ja geoloogiline on seotud inimese elu ja tegudega. Näiteks kolm teost, mis olid asetatud üksteisega dialoogi, sümboliseerivad sinivetikate üleõitsemise mõju Läänemeres: fluorestseeruva rohelise pigmendiga kaetud trükipinnad on nagu maalid raamitud meresoolaga ja seinale on need riputatud „mereahelatega“.

Skulptuuriansamblina esitatud kunstiteoses on ühendatud plastist veepudel, mida tavaliselt näeb kontoris, siluri ajastu fossiili kujutava raamitud foto (kui Eesti oli troopiline ala ja asus ekvaatori kõrval) ning tahvelarvuti hoidjaga. Sellega on loodud vaat et orgaaniline seos vee ja foto vahel: pudel on täidetud Läänemerest kogutud veega, kus on näha rohekaid (tsüanobakterite) osakesi.

Näituse keskne teos oli puuritaoline struktuur, mille ruudustik on kaetud rohelise varjundiga meresoolaga ja mille kaanel on suur digipilt, kus on kujutatud merd, ülekasvanud sinivetikaid ja hõljuvaid meduuse. Teos on pealkirjastatud „Ujuval merel sinivetikate, täidlase želee ja silikoonist päikesepaneelidega“, sest sinivetikatel on päikesepaneelidega sarnane värv ja tekstuur: visuaalne sarnasus rõhutab tõsiasja, et päikesepaneelid blokeerivad päikesekiirgust ja nii-öelda võsastunud, ülekasvanud sinivetikad pärsivad valguse jõudmist merepõhja sealse elukeskkonnani.

Iseäranis huvitav detail oli – mille märkamiseks tuli vaeva näha – , et mõne teose pealkiri oli kirjutatud teose pinnale tähtedega, mis jäljendasid sinivetikate kuju ja vormi.

Nagu eespool toodud kirjelduski osutab, pakuvad Õlleki teosed süvenenud mõtisklust inimelu ja keskkonnategurite paljude keerukate seoste üle, tuues esile inimtekkeliste esemete ja bakterite, inimtegevuse ja geoloogiliste muutumiste sarnasust ja seoseid. „Maailm on subjekti ja miljöö dünaamiline suhe, kus subjekti hääl seguneb keskkonnaga ja keskkond vastukaaluks kinnistab subjekti materiaalsusse,“ nagu on märkinud Jeff Diamanti Õlleki raamatu lõpuessees.

Transformatsioonid, uus materiaalsus, veekehandid

Stacy Alaimo, kelle teoreetilisest lähenemisest on lähtunud ka Õllek, on tõstnud esile, kuidas inimkehad ja mitteinimlikud olevused vastastikku mõjutavad ja kanduvad edasi „materiaalsetes seostes“.⁵ Ta on ühendanud kõikehõlmava vahetuse materiaalsuse kognitiivse mure- ja imeseisundiga: materjal kujutab endast „tekkivaid, lõpuks kaardistamatuid vastastikku mõjutavate bioloogiliste, klimaatiliste, majanduslike ja poliitiliste jõudude maastikke.⁶

Kristina Õlleki näitusel on materiaalsed elemendid ja nende tekstuurid moondemaailma kujundajad: kunstiteostega osutatakse korduvalt pidevatele dünaamilistele transformatsioonidele, mis mõjutavad maailma materiaalseid ilminguid – nii loodust kui ka kultuuri. Muutuste tempo on erinev: siluri ajastu borealislubjakivi pärineb 440 miljoni aasta tagusest ajast, selle kivistumiseks kulus tohutult aega, inimtegevusest tingitud muutused keskkonnas on palju uuemad ja nende tempo on sageli sootuks kiirem.

Nn „uue materialismiga“ lammutatakse traditsioonilist arusaama, et mateeria on allutatud ratsionaalsele tegevusele – seda nii üldises inimmanipulatsiooni kui ka kunstipraktika spetsiifilisemas tähenduses – ja rõhutatakse „agentse mateeria“ kontseptsiooni.⁷ „Uus materialism paneb küsimärgi alla antropotseeni narratiivi, mis on toetanud meie arusaama inimestest maailmas valgustusajast peale“.⁸ Näituse „Hüpoksilise lima ja troopilise lubja vetes“ keskmes on materiaalsuse dünaamilisus: seal ei eitatud inimese agentsuse mõju, kuid selle eesmärk oli näidata, kuidas materiaalsus mõjutab ja kujundab agentsust. See väljapanek on ka kunstipraktika metarefleksioon, mis on inimese sissetung materiaalsetesse elementidesse, kuid mida need elemendid on mõjutanud: „mitmekesised kehad“⁹ on kaasatud kunstilise terviku loomisesse.

Eraldi mainimist väärib ka eriline tähelepanu vee-elementide vastu, veekehade vastu, nagu Õllek on neid nimetanud. Vee materiaalsus on eriliselt sümboolne, sest sisaldab endas vormitust, igavesti muutumist, alati liikuvat olemust ja ka seda, et meie, inimesed, koosneme suuresti ka veest. Selles mõttes oli Kristina Õllek Kogo näitusel, aga ka paljudes teistes teostes, visualiseerinud Astrida Neimanise provokatiivsed mõtisklused, mida ta on esitanud raamatus „Veekogud. Posthumaanne feministlik fenomenoloogia“. Õllek on sellele ka oma raamatus osutanud.

Neimanis räägib meie kehastumisest maailmas vee aspektist, millest ka meie suuresti koosneme, sidudes selle pakiliste ökoloogiliste küsimustega. „Me elame ekspotentsiaalse materiaalse tähenduse kohas, kus kehalisus kohtub veega,“¹⁰ väidab Neimanis. Õllek käsitleb vett oma kunstis nii sümboolses, kontseptuaalses mõttes, osutades maailma metafoorilise ja omavahel seotud olemusele, ja materiaalses, praktilisemas mõttes, tuues oma kunstiteostesse otseselt vee-elemente.

„Mis on sellel iluga pistmist?“¹¹

Kui osutada sinivetikate vohamisele koos reostuse ja muude inimtegevuse ilmingutega, siis on sellel ka eetilised tagajärjed. Kuid Õllek ei võta oma teostega aktiivset poleemilist seisukohta, neis avaldub pigem representatsiooni mõju koos keskkonnamuutuste ja permutatsioonidega.

Kristina Õlleki näitus pakkus mõtisklust selle üle, kuidas meie mõjutame keskkonda ja keskkond meid, maailma metafoorilist, veega seotud, loomulikku ja kultuurilist eksistentsi, ning tõi esile, kuidas kunsti abil saame veel ühe vahendi, et seda mõista ja tunnetada. „Mure ja ime“ on avatud kognitiivsed vastused, mida Õlleki kunst vaatajas esile kutsub ja paneb ta mõtlema salapäraste ja keeruliste seoste üle, mida inimene enesekehtestamisega keskkonnas tekitab. Kunst väljendab ilu selle mitmekesistes vormides ja võimalikes mõjudes: kunstiga ei pakuta vaatajale kindlaid ja ümberlükkamatuid vastuseid, kunst avab tee küsimustele, kahtlustele, üllatustele, hämmastusele, imestusele ja ka hirmudele.

Ambivalentsus ei ole nõrkus, Kristina Õlleki puhul on see tugevus. Ambivalentsus iseloomustab paljusid looduslikke ja inimlikke nähtusi. Õlleks tõi selle näitusega esile, et sinivetikas on hapniku ringkäigu tähtis osa, aga ka hüpoksia tekitaja, päikesepaneelid on kasulikud, aga need võivad ruumi üle võtta ja tekitada soovimatuid tagajärgi; värske soolane Põhjamere vesi on ka Läänemere seisukohalt taas elulise tähtsusega. Vee tugeva kihistumise tõttu vajub soolasem ja seetõttu tihkem vesi sageli mere põhja, isoleerides selle pinnaveest ja atmosfäärist, see aga võib tekitada muutlikke „surnud tsoone“.

Kristina Õlleki kunsti mõte seisneb mitmetähenduslikkuse mõistmises ja sellele osutamises. Ilu annab meile juhtnööri, kuidas mõelda ja imestada.

Tõlkinud Reet Varblane

1 Harold Fromm, The ‘Environment’ Is Us. – Electronic Book Review, 1997, jaanuar, nr 1, lk 2.

2 Stacy Alaimo, Bodily Natures: Science, Environment, and the Material Self. Indiana University Press, 2010, lk 12 = Alaimo.

3 Kristina Õllek, Filter Feeders, Double Binds and Other Blooms. Lugemik, 2022, lk 76 = Õllek.

4 Catherine F. Demoulin et al, Cyanobacteria evolution: Insight from the fossil record. – Free Radical Biology and Medicine, 2019, kd 40, lk 206.

5 Alaimo, lk 2.

6 Samas.

7 Barbara Bolt, Introduction: Toward a ‘New Materialism’ Through the Arts – Carnal Knowledge: Towards a ‘New Materialism’ Through the Arts. Bloomsbury, 2013, lk 4 = Bolt.

8 Bolt, lk 3.

9 Bolt, lk 7.

10 Astrida Neimanis, Bodies of Water: Posthuman Feminist Phenomenology. Bloomsbury, 2017, lk 2.

11 Õllek, lk 76.