Inimlähedane kultuur on seotud looduse ja argiste vajadustega

Malle Antson

Intervjuu Kaljo Põlluga Hiiumaa rahvapärase ehituskunsti uurimisrühm 13. VII 2003. aastal Kopa talu õuel. Vasakult Raul Erdel, Toomas Sarapuu, Kadi Kübarsepp, Kristjan Sisa, Liisi Junolainen, Sandra Jõgeva, Tõnis Kimmel, Liisa Kallam, Kaljo Põllu, Silja Saarepuu, Villu Plink; ees keskel naabritalu koer.

Multikultuurilises ühiskonnas omandab regionaalne identiteet laiema sisu: senine kultuurimurde tähendus saab ühises katlas oma värvingu ja muutub kultuuriruumi terviku koostisosaks. Sama rida ajab Kaljo Põllu oma Hiiumaa raamatus, sidudes kohaliku rahvatraditsiooni maailmakõiksusega, avades eesti kultuuriruumi alglätted Hiiumaa näite varal. Enamgi veel, ta on suutnud kunstipedagoogina terve plejaadi noori kunstnikke ja arhitekte omakultuuri juurde tuua, tasakaaluks globaliseerumisega kaasnevale ühtlustumisele. Eesti Kunstiakadeemia 90. tähtpäeva trükiste hulgas ilmus Kaljo Põllult kolmas raamat ?Hiiumaa rahvapärane ehituskunst? (Ilmamaa, Tartu 2004), mis on valminud aastatel 1982 ? 2003 tehtud kunstiüliõpilaste uurimisreiside materjalide põhjal. Kui varasemates raamatutes (1990, 1999) on keskendutud soome-ugri rahvaste kultuuripärandile, siis nüüd on algallikad kogutud hiidlasest autori kodusaarelt.

 

Kuidas kunsti juurde jõuda? Kas Hiiumaa poisil oli see raske? Tänapäevalgi on see keeruline teekond.

Hiiumaalt on küll ja küll tuldud: Ülo Sooster, Mall Valk jpt. Igaüks isemoodi. Meie seitsmeklassilises Puski koolis kunstiõpetajat polnudki. Ei tea, kas üldse ühtki kunstnikku pärast sõda saarel oli, küllap vaid ajutiselt suvitajatena.

Minu ajal tuli leppida sellega, et pärast keskkooli võeti poisid Vene sõjaväkke, mina sattusin tankipolku. Sõjaväes aga pandi mind miskipärast näitlikku agitatsiooni tegema: tuli plekist alustele sõdureid joonistada, kuidas marssida sirgeid jalgu kõrgele ette tõstes või kuidas ülemusi tervitada ja kätt kõrva äärde panna. Hea oli aga see, et nii võis muust õppusest vabaks saada. Teisigi eesti sõdurpoisse on mõnigikord kõrvaltegevus aidanud põhimõttel: soldat spit, slu?ba letit! Oma olemuselt olen ma täielik patsifist.

Kunstiinstituudi klaasikunsti erialale sain küll hädavaevalt sisse, erilist ettevalmistust ju polnud. Kunstihariduses on oluline asjaga tegelemine, koolitus tähendab palju. Kunstiinstituuti peeti üheks vabamaks kõrgkoolide seas. Õppeprogrammide kohaselt oli ideoloogiline surve küll olemas, aga õhkkond oli vabam. Siis arvati, et meil on vabameelseim kunstiõppeasutus Nõukogude Liidus. Loomingulisel vabadusel oli ja on kunstis tohutu väärtus. Ent nüüd on teine äärmus ? täielik vabadus, mis on muutunud kohati lausa kultuuri alussambaid lammutavaks. Kes teab, kas eesti kunst täidab praegu teda kandva ühiskonna vaimseid vajadusi paremini kui varem. Siis näis kunsti järgi suur vajadus olevat, nüüd enam ei ole. Muusika ja kirjandus näikse paremas seisus olevat. Ehkki kunsti leidub kõikjal, on näitusepublik kaunikesti hõredaks jäänud.

Kunstiõpetajatele ei ole aga minu meelest midagi ette heita. Olen näitustel näinud, kuidas noored inimesed teevad märkmeid.  See kõik on tore. Ma ei arva, et kunstiõpetus koolis oleks kuidagi madalal järjel. Aga tavaline keskealine või vanem külastaja ning ka noor, kes kooli lõpetanud, külastab kunstinäitust väga harva. Sellest nähtub, et mingi vajakajäämine õpetuses ikkagi on.

Ja kokkupuude arhitektuuriga, kuidas see algas?

Lapsepõlve emotsioonid püsivad meeles sõjajärgsest ajast, mil mahajäetud taludes sai ringi kolatud. Ega Hiiumaal tohutult palju tühje maju polnudki, sest saarelt päris külade viisi Siberisse ei küüditatud ning Rootsi mindi põhiliselt lääneranniku küladest ? Õngu, Nurste, Leisu ja Emmaste kandist. Noores inimeses tekitas see sissepoole pööratud tundeid. Kuid elu läks edasi ja tasapisi ehitati asemele uuemat tüüpi majad, rehielamute järgi polnud enam ammu mingit vajadust. Uuemad majad on enamasti juba silikaattellistest seinte ja eterniitkatusega. Olgugi et nad ei sobi looduskeskkonda, teisi ehitusmaterjale polnud. Ka kohalikest materjalidest ehitati Hiiumaal maju väga korralikult, ning need käeoskused kanduvad isalt poegadele üle veel nüüdki. Nii on see terves maailmas. Ka kõige läänelikumates ühiskondades ? Ameerikas, Saksamaal, Inglismaal on levinud nn vernakulaarne arhitektuur ehk kohalikul pärandkultuuri elementidel põhinev ehitamisviis. Eestis on omamoodi huvitav jälgida rahvusvahelise kõrgarhitektuuri mõjutuste põimumist kohalikuga. Kui need kaks on kenasti kokku sobitatud kaasaegsete materjalidega, mis saab siis selle vastu olla. Linnas olgu või pilvelõhkujad, Tallinnas nad mulle isegi põhimõtteliselt meeldivad. Tuleb kasutada seda, mida ajastu pakub.

Kui nüüd raamatu juurde tulla, siis seal on rõhuasetus traditsioonilisel ehitusviisil. Hiiumaa arhitektuuri juurde viisid kunstiharidus ja teie õpetajad, lisaks lapsepõlve kodumiljöö kogemus. Millist ajastut raamat kajastab?

Raamat kajastab nii vanemat tüüpi kui ka äsja valminud ehitusi külades ning püüab toimunud muutusi jõudumööda seletada. Kuid raamatust leiame ka Kärdla linna, arvatavasti veel hiiurootslaste ehitatud vanu maju, mis rekonstrueerituna on jätkuvalt kasutusel. Ehitustraditsiooni rahvapärasuse mõte ei tähenda seda, et peaksime autode ajastul ringi liikuma vankrite ja hobustega. Samas tuleb rõhutada, et Hiiumaal on veel hästi hoitud ja tõesti väga ilusaid vanu rehetaresid, mis kohandatud kaasaegseks elamiseks. Neidki näiteid on raamatus olemas.

Minul endal rehielamus elamise kogemus puudub ja ma pole rehielamus sündinud. Aga sünnimaja õuel oli siis veel alles vana rehielamu kõrvuti uuega. Paljud Hiiu saare õued on sellised veel tänapäevalgi. Ja mitte ainult Hiiumaal. XX sajandi algul talu õuele ehitatud uuem elamu on ju samasuguse väärtusega Eesti maaühiskonna arengut peegeldav dokument, kui seda on rehielamu varasemast ajast.

Meie vanast rehielamust sai suviti laste mängumaa. Suures hoones ja selle ümber oli kogu küla lastel hea peitust mängida, reheahju taha pugeda ja õues nõgestessegi varjuda. Tädi käis lapsi hoiatamas usside eest, sest kõik olid paljajalu. Põnev oli ka rehielamu lakas imehästi lõhnavatel värsketel heintel magada.

Sõjajärgne aeg oli karm. Perekonnad olid nii vaesed, et suvel käisid lapsed ainult paljajalu. Mere ääres, kus asusid Vene sõjaväe kaitsekraavid, olid okastraadid liiva sees, nii et mitmel korral said jalad veriseks. Hiiumaal olid siis veel vaid kruusateed, seal sai joostud suve läbi, aga jalad harjuvad ära. Mäletan üht sügisest kooli klassi fotot, kus lapsed, kes olid kooli tulnud kingadega, oli õpetaja sättinud esimesse ritta, paljasjalgsed seisid tagumises reas, ent pildil on viimaste varbad kenasti näha.

Teadlikum suhe ehitistega sai alguse kunstiinstituudis õppimise ajal, sest tarbekunsti programmis olid ette nähtud arhitektuuri põhialused. Seda õpetas Ernst Ederberg, arhitekt ja arhitektuuriajaloolane. Ta andis oma ainest süsteemse ülevaate väga omanäoliselt: mitte niivõrd akadeemiliselt rangete loengutena, vaid tema esituse eesmärgiks näis nõukogude ideoloogiat trotsides olevat eelkõige lääneliku kultuuri tekke ja selle põhialuste õpetamine ehituskunsti kaudu. Tema lemmikteema oli ehitiste mõõdusuhete vahekord, kuldlõikeline alus ning selle printsiibi ehitusajalooline tagapõhi. Kuldlõike mõõdusuhet võib ruumilise analüüsi põhjal leida ka eesti rehielamu ülesehituses, mis on minu raamatu üks alateema.

Kuid see pole veel kõik. Ederberg oli üks esimesi Hiiu külaarhitektuuri uurijaid, kes käis noore arhitektina 1925. aastal Kõpus taluehitisi joonistamas ning kogus hiljemgi koos oma üliõpilastega mujal Eesti Rahva Muuseumi jaoks ehitiste alast ainest. Kui võrrelda tema hoiakuid  kunstiakadeemia uurimisreiside nõudmistega elamute mõõdistamisel, siis põhimõttelisi erinevusi ei ole. Joonistuse üks eesmärk on täpsuse saavutamine, et plaanide alusel oleks võimalik ehitada valmis samasugune hoone.

Kas tänaste arhitektuuriteoreetikute seas on teile lähedal seisvaid või sarnaste hoiakutega isiksusi? Või võib leida ühisjooni üksnes etnoloogide poolelt?

Leonhard Lapin on arhitekti ja arhitektuuriteoreetikuna tegelenud inimese elamu ja maailmaruumi vahekorra probleemidega. Teiste arhitektuuriteoreetikutega on mul samuti head suhted, mõned neist on oma õpingute päevil Tartu ülikooli kunstikabineti töös osalenud, näiteks Kaur Alttoa, Ants Hein, Jüri Kuuskemaa jt. Eesti talurahva arhitektuuri kursus on minu teada EKA professori Jüri Soolepi loengute hulgas. Ta on esitanud oma seisukohti laiemas keelekontekstiski ja viidanud rehielamu sarnasusele eestlaste ürgsaunaga, püha paigaga, kus mitte üksnes ei viheldud, vaid mis seostus ka inimese surma ja sünniga.

Te ei pääse oma raamatus mööda tavapärasest diskussioonist: tõlgenduste kohaselt on rehielamu tekkeloos kaks võimalikku arengusuunda. Ürgsauna teooria kõrval on ka teine, mis lähtub kohaliku elanikkonna vaesumisest võõrvallutajate alluvuses, millest tulenevalt ehitati muistne eluhoone rehega kokku, mida mujal ei tunta. Olete välja pakkunud veel ühe versiooni seniste kõrval, ühtlasi küsides: kas ikka eesti rehielamu on kogu maailma ulatuses nii ainulaadne nähtus, nagu oleme aastakümneid arvanud?

Viimase küsimuse sisu ei maksaks üle tähtsustada. Kuid suure tõenäosusega võib siiski oletada, et alates eestlaste ehk maarahva alistamisest XIII sajandi algusaastail kuni meie ärkamisaja eelõhtuni XIX sajandi esimesel poolel ei saanud veel olulisi muudatusi pärisorjastatud rahva ehitustegevuses toimuda. Ja mida saigi pärisori muuta, kui maa kuulus mõisnikele, mets kuulus mõisnikele, maja ehitajad saatis kohale samuti mõisnik. Temast olenes seegi, kuidas ehitada. Alles enne ärkamisaega, mil mõisa surve veidi lõdvenes, avanes talupojal võimalus iseseisvamalt elumaju ehitada: siis asuti rehielamutele korstnaid ehitama, püstitati kambreid ja jõukamad hakkasid õuele ehitama uusi elumaju, rehest eraldi.

Veelgi suuremad muutused algasid siis, kui hakati esiisade maad mõisnikelt päriseks ostma. Muudatusi tõid eesti taluehitistesse ka sakslased. Olulisel määral puudutas see näiteks õlgkatuseid, mis kuuluvad Kesk-Euroopa tüübi hulka. Seda iseloomustab, et katusekatte materjal on katuse alusehituse külge seotud, mille tulemusel meenutab katus väliselt hästi kammitud pinda: katuse mõlemas otsas on unkaauk, mis tipneb hobuse- või linnupeakujuliseks voolitud laudadega, ning katusemalgad on suhteliselt lühikesed. Soomes, Skandinaavia maades ja Venemaal kuni Volga jõgikonna soome-ugri aladeni välja niisugust õlgkatuse tüüpi ei tunta.

Olete ligi 40 aastat kunsti õpetanud. Õpetamise sisu ehk selles seisnebki, kuidas mineviku traditsiooni ühendada uuendusliku ehk muutuvaga. Kas ja kuidas saab kunstihariduses neid kaht suunda ühendada ja tasakaalu saavutada?

Õpetamise sisu on individuaalne. Minu õpetajarolli kujunemine on olnud hoopis keerulisem: siia kuulub nii Haapsalu Pedagoogiline Kool enne kunstihariduse omandamist kui ka töö Tartu ülikooli kunstikabinetis. Kultuuri tuleb vaadata kui tervikut, sinna peab mahtuma üleilmse kultuuri osa, mis vahendatuna õppeprotsessis on vajalik, ning ka rahvuslik kultuur. Viimane peab tervikus kajastuma nii kaasaegsel kujul kui pärandkultuuri püsiväärtusena. Kui viimane ära langeks,  poleks ehitusel vundamenti all.

Mida olulist pärandkultuur kunstihariduses noorele inimesele juurde annab?

Küsimus on inimläheduses, kohaliku kultuuri väljakasvamises ümbritseva looduse elutunnetuse vahetust lähedusest ja igapäevastest vajadustest. Kui arhitektuuriüliõpilane, kellele päevast-päeva loetakse akadeemilist juttu, satub maalähedasse keskkonda, siis hakkab ta mõtlema sellele, et  kõik ei ole ülekantav ja imporditav ning omakultuuris on väärtused, mis toetuvad tuhandeaastasele aluspõhjale. Kuid ei saa end köita möödaniku monumentide külge: kui soovime püsima jääda, siis peame suutma ennast alandamata kohaneda ümbritseva uueneva maailma muutustega.