Installatsioonikunst valguses ja pimeduses

Marie Vellevoog

Jaakko Niemelä kureeritud näitus „Pimeduskiirus” ning Eha Komissarovi kureeritud näitus „Teised lood” Kumus kuni 30. IX. „Pimeduskiiruse” kunstnikud on Timo Toots ja Karel Koplimets, Kate Krolle ja Katrina Sauškina, Anna Hyrkkänen ja Paula Lehtonen; „Teiste lugude” kunstnikud” on Kristi Kongi, Jevgeni Zolotko, Ivar Veermäe, Liina Siib, Soome kunstnike grupp IC-98 Patrik (Söderlund ja Visa Suonpää), Kristiina Hansen ja Johannes Säre ning Neeme Külm koostöös Ülo Kriguli, Liisi Eesmaa, Anu Vahtra ja Kärt Ojaveega. Kumu viiendal korrusel eksponeeritud Jaakko Niemelä kureeritud näituse „Pimeduskiirus” ning Eha Komissarovi koostatud projekti „Teised lood“ kooslust võib vaadelda installatsioonikunsti žanri väljundite ja piiride katsetusena. Siinkohal vajab märkimist, et sõnal „installatsioon” on kaasaja kunstimaailmas äärmiselt lai tähendusväli: seda võib kasutada markeerimaks iga teost, mis väljub pinnalisusest või mille puhul on pööratud tähelepanu üksikute osade ruumilisele paigutusele. Üldiselt on installatsiooni eripäraks selle ülesehitamine spetsiaalselt üheks näituseks, millest tulenevalt lisandub tihti ka teose kohaspetsiifiline mõõde – töö suhestub vähemal või suuremal määral seda ümbritseva ruumiga. Seda võib täheldada mitmete kõnealusel näitusel eksponeeritud teoste puhul, on loodud ka installatsioonikunstile omane keskkond, mis kõnetab vaataja meeli. Teosed on vaadeldavad kas mitmest küljest või nõuavad publikult sisenemist. Ilja Kabakov on installatsiooni vaatamist võrrelnud raamatu lugemisega, mille puhul inimene süveneb kogetusse sellise intensiivsusega, et muutub tema meeleolu, taju ja mõtlemisviis.

Installatsioonikunsti arengu algust võib näha juba Marcel Duchamp’i ready-made-objektides, mis tähistavad üleminekut traditsiooniliselt skulptuurilt kontseptuaalsele kolmemõõtmelisele kunstiteosele. Installatsiooni arenguloos mängib olulist rolli ka minimalistlik kohaspetsiifiline skulptuur, mille puhul sai määravaks objektide paigutumine ruumis ning millega seoses hakati kasutama installatsiooni mõistet. Esmalt kasutati sõna „installatsioon” tähistamaks just näituse kujundamise viisi. Laialdasemalt tuli see kasutusele 1970. aastatel, kui seda hakati kasutama näituste kohta, millele oli esitatud kohapeal loodud töid. 1960.-1970. aastatel aset leidnud keskkonnakunsti liikumiste, sealhulgas Arte Povera üheks panuseks installatsioonikunsti võib pidada looduslike ja efemeersete materjalide kasutuselevõttu. Edaspidi on installatsioonikunst saanud üha populaarsemaks ning selle tehnika ja materjalikasutus on aina mitmekesistunud. „Installatsiooni” sisu on tänapäeval kujunenud niivõrd laiaks, et see võib tähendada ükskõik millist objektide kooslust ükskõik millises ruumis – selle sõnaga võib kirjeldada kas või seinale riputatud maale.

Kumu näitusel on esindatud nii „klassikalises” mõttes ruumiinstallatsioone kui ka videokunsti teoseid. Tööde teemaks ja mitmel juhul ka materjaliks on pimedus, mida kunstnikud seovad nii hirmu, müstika kui teadmatusega. Antud kontseptsiooni võib näha vastanduse, kuid ka paralleelina valguskunstile. Valgusel on olnud lääne kunstis läbi ajaloo alati oluline roll, hea näide on kas või keskajast kiriklikus kunstis levinud vitraažid. Eraldi materjalina on oma teostes valgust kasutanud ka mitmed installatsioonikunstnikud nii Eestis kui rahvusvahelisel kunstiväljal. Tuntumate hulgast võib välja tuua Olafur Eliassoni, kelle eri värvides valgust käsitlevat installatsiooni eksponeeriti ka eelmisel aastal Tallinna Kunstihoones. Eesti installatsioonikunsti omalaadsest kõrgajast, 1990. aastate algusest, võib näitena tuua Jaan Toomiku teose „Aknad” Kunstihoone galeriis 1993. aastal, kui tühja galeriiruumi täitis läbi aknale kleebitud filmiribade tungiv päikesevalgus.

Pimedust on kunstnikud ehk vähem käsitlenud – keerulisem ja hoomamatum temaatika. Kumu näituse kontseptsioonis kirjutab Eha Komissarov: „Ebatavaline liitsõna pimeduskiirus, mis omistab pimedusele valguse levikut kirjeldavaid omadusi, juhatab erineva tausta ja tegevuspraktikaga kunstnikke uute kultuuritekstide loomise juurde.” Näitus loob omapärase terviku pimeduse ja sellega seonduvate tunnete või aistingute käsitlemisest erirahvusest kunstnike poolt ning loob puutepunkti ka ekspositsiooni teise osaga, Eha Komissarovi kureeritud näitusega „Teised lood”, kus on kohati jätkatud sama temaatikaga ning seotud sellega ka muid ideid.

Pimedusega seotud hirmu temaatika väljendub ennekõike Karel Koplimetsa ja Kate Krolle teostes. Koplimetsa urbanistliku keskkonnaga seotud hirme käsitlev töö näib lähtuvat Tallinna tänavate pimendamise aktuaalsest probleemist. Ta on maketi abil loonud väga realistliku videopildi Lasnamäe linnakeskkonnast, kus üksikuid valgusvihke heitvad laternad ei suuda läbistada tundmatuid ohte peitvat pimedust. Teos loob teatud vastanduse Krolle ajatu kummituslikkusega, kus samavõrd tundmatu ning hirmutava keskkonnana figureerib öine mets. Kummist liikuvale, justkui „hingavale” taustale projitseeritud videopildis astub metsa taustale salapärane naisfiguur, kellega liituvad kummituslik kaksik ning omanikuta küüniselised käed.

Katrina Sauškina käsitleb oma videos hirmu tuleviku ees, Paula Lehtose teoses ilmneb teadmatuse temaatika psühhedeelse illusioonina väravast teise dimensiooni. Lehtose installatsioon on üles ehitatud just vaataja tajule ning aistingutele, ka tutvustavas tekstis nõuab ta publiku füüsilist osalemist teoses. Sellegipoolest jääb selle töö puhul visuaalne mõju küllaltki tagasihoidlikuks ning projektsioon meenutab ehk liialt tüüpilist screensaver’it. Tunduvalt õnnestunumalt suhestub vaatajaga Anna Hyrkkäse pimedasse koridori loodud installatsioon, kuhu sisenedes kaob igasugune tunnetus nähtava objekti ja ümbritseva ruumi mõõtmete osas, mille tulemuseks on müstiline kaaluta oleku tunne. Kunstnik on teises teoses kasutanud läbipaistvad elemente valgustatud ruumis, projitseerides seinale esteetiliselt mõjuva varjumängu.

Valguse ja pimeduse poeetikale vastandub Timo Tootsi installatsioon, mis viib pimeduse kontseptsiooni tehnilisele tasemele. Keeruline nuppude, kangide ja mõõteriistadega installatsioon „Elektron“ seostab pimeduse elektrivalguse puudumisega ning esitab tavaliselt märkamatuks jääva elektri liikumise allikast tarbijani.

„Teistes lugudes“ jätkab salapärasuse temaatikaga Jevgeni Zolotko installatsioon, kus kunstnik kasutab ruumi organiseerimisel juba varasemast loomingust tuttavat paberimassi. Jagades Kumu kõrge näitusesaali laest rippudes pooleks, mõjub hall rebenenud massiiv veelgi rõhuvamalt kui mõned aastad tagasi Tartu Kunstimaja aknaid kattes. Vastasseinas moondub korduv lävepaku kujund transtsendentse ülemineku sümboliks. Müstilist atmosfääri omab ka kunstnike paari IC-98 loodud animatsioon, kus aeglaselt, kuid pingestatult on lavastatud fiktiivne lugu väljamõeldud paiga hiilgusest ning hävinguni viivast hääbumisest. Antiikse välimusega templi ümbruses vahelduvad eri ajastute tsivilisatsioonijäätmed, mille lõpuks neelab sihikindlalt ja lõplikult loodus – sümboolselt kaob ka taustal asuvalt monumendilt trooniv inimfiguur. Tegu on tõeliselt lummava tööga, mis kannab kaduvuse ning looduse ringkäigu ideed. Omamoodi paralleeli moodustab töö Liina Siibi teosega, mis kujutab endast samuti animeeritud videoinstallatsiooni, kuhu on koondatud ühe paiga lugu ja olemus. Siib uurib oma teoses mahajäetud tselluloosivabriku omapärast arhitektuuri, sidudes selle XVIII sajandi itaalia kunstniku Giovanni Battista Piranesi fantaasiavanglaid kujutavate graafiliste lehtede seeriaga, kus domineerivad samuti aukartustäratavad massiivsed konstruktsioonid.

Väga muljetavaldav minevikutemaatikaga seotud teos on Neeme Külma installatsioon „Empaatia”, kus kunstnik on fotol kehastunud eesti kunsti ajaloo oluliseks klassikuks August Weizenbergiks, hoides peos Eesti Kunstimuuseumi kogust pärit skulptori originaalteosteni viivaid helendavaid linte. Teos mõjub viitena modernisliku ajastu kunstnik-geeniuse kontseptsioonile: suure algustähega Autor seisab võimukalt kõrguses, looming rihma otsas. Installatsioon moodustab siira ja visuaalselt võimsa (kitši)esteetilise üldmulje, kus postmodernistlik sära ühineb baroki lopsakusega.

Külma baroklikule stiilile ja ajaloolisele temaatikale vastandub Ivar Veermäe askeetlikult lihtne mullikilest iglu, kuhu astudes kuuleb lõputult korduvaid hüüdlauseid tehnoloogia võimalustest ja lubadustest. Ka selle teose puhul ilmneb viide tulevikus peituvale teadmatusele ning sellega seotud hirmule või ootusärevusele. Kristiina Hanseni ja Johannes Säre installatsiooni teema on aga olemine ja mitteolemine: teoste aineseks on saanud teos ise ja loodud on ootamatuid kompositsioone. Enim seostub eespool käsitletud valguskunstiga ehk Kristi Kongi installatsioon, mis täidab hämara galeriiruumi eri toonides värvide ja valgusega.

Näituse „Pimeduskiirus ja teised lood“ puhul on tegu õnnestunud kombinatsiooniga kahest projektist, mis moodustavad hästi funktsioneeriva terviku. Eksponeeritud installatsioonid pakuvad põneva ja omapärase käsitluse valgusest ja pimedusest, minevikust ja tulevikust, teadmisest ja teadmatusest. Näitusesaalidesse loodud eri aistinguid hõlmav atmosfäär loob mulje kabakovlikust totaalsest installatsioonist, kus kogu ümbritsev on haaratud teose kui koguterviku teenistusse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht