Interdistsiplinaarsus ja vahetu osalemine oli, on ja jääb

Esa Nickle: „Eesti paviljon „Performal“ ei ole pelgalt Eesti kunstnike võimalus end New Yorgis näidata, vaid nii harime ka oma publikut.“

REET VARBLANE

2004. aastal kunstiajaloolase ja kuraatori RoseLee Goldbergi asutatud „Performa“ on suurim kommertsiväline nüüdiskunstisündmus USAs. Biennaali üritusi on kolme nädala jooksul külastanud üle 25 000 inimese. Publiku arvult võistleb New Yorgis „Performaga“ ainult „Frieze’i“ kunstimess.

Kui 2013. aasta „Performal“ oli esimest korda avatud paviljon ehk ühe välisriigi, Norra kunstiprogramm, siis saatis EKKAKi direktor Karin Laansoo RoseLee Goldbergile e-kirja küsimusega, kas nad oleksid huvitatud Eesti paviljonist. Esimene kohtumine sellel teemal leidis aset alles 2015. aastal. 2016. aasta juunis külastas Eestit biennaali pea­produtsent Esa Nickle ja tänavu novembris saabki Eesti „Performal“ oma paviljoni, esimese Baltimaa ja kolmanda Euroopa riigina Norra ja Poola järel.

„Performat“ tutvustanud üritusel tõi Eesti projektijuht Karin Laansoo välja momendid, miks on tõepoolest tegemist rahvusvahelise läbilöögiga. Nimelt on kunstnikud tunnustatud kuraatorite-kollektsionääride-muuseumijuhtide kõrgendatud tähelepanu all ja see tähendab murrangut nende professionaalses karjääris. Institutsionaalselt on see aga kõige kõrgema tasemega koostöö, pärast seda on EKKAKil, aga laiemalt Eesti nüüdiskunstiväljal tegutsejatel sootuks hõlpsam leida New Yorgis koostööpartnereid. Samal kohtumisel vestlesin ka „Performa“ peaprodutsendi Esa Nickle’iga.

Karin Laansoo ja Esa Nickle

Siim Lõvi

Tegevuskunsti-festivalile „Performa“ on mahtunud ja tundub, et mahuvad ka edaspidi kõikvõimalikud kunstimeediumid. Miks on vaja „Performast“ rääkida kui performance’i-, tegevuskunsti-üritusest?

2000ndate algul oli tegevuskunst kõrvale lükatud: kui see meedium oligi esindatud suurtel biennaalidel, triennaalidel, siis pelgalt kõrvalnähtusena. RoseLee Goldberg tahtis performance’i tuua tagasi kunstiväljale, teha taas nähtavaks. Performance on meedium, mitte distsipliin. Kõik suured kunstnikud, olgu siis Michelangelo või Yves Klein, kuigi muuseumides on esindatud nende staatilised teosed, on osalenud nii-öelda performatiivses protsessis, nad on kasutanud kas oma loomingu tegemisel või ka loomingus performance’it. Michelangelo esitas performance’eid näiteks Medici perekonna pulmades. Või kui tulla praegusesse aega, siis on ju Bruce Naumani video performance’i-dokumentatsioon.

Performance’il on väga rikas ajalugu, mis pole laialt teada. Kunst ja selle vastuvõtmine on muutunud väga muuseumi- ja objektikeskseks. See ei ole elav, vaid staatiline kunstiajalugu. Me tegutseme palju ka ajaloo vallas: ühel aastal oli meil keskpunktis Allan Kaprow, muuseumiekspositsioonis ei saa just palju teada tema panusest XX sajandi kunstiajalukku või mõjust teistele kunstnikele.

Kui mõelda viimastele suurtele kunsti­sündmustele nagu Veneetsia biennaal, „Manifesta“ või „Documenta“, siis seal on väljas väga palju teoseid, mis on kas performance’i-dokumentatsioon või oma loomult performatiivsed. Kas muuseumi- ja objektikesksus on Ameerika või ka kitsamalt New Yorgi probleem?

Probleem on selles, et valdkonnad tegutsevad eraldi: meil on tantsijad, ooperilauljad, eksperimentaalsed muusikud, maali- ja videokunstnikud jne. Igas valdkonnas käib väga intensiivne elu ja seetõttu ei teata teistest suurt midagi. Nii on ka publikuga: kui oled tantsufänn, siis käidki tantsuüritustel. RoseLee Gold­bergi soov oligi avada uksed ja aknad ning vaadata kunsti avatumalt just festivali tasandil. Meediumid on küll erinevad, aga töötatakse sama impulsiga. Videokunstnikud ja tantsijad on varemgi kokku saanud ja loonud midagi teist­sugust, kuid see pole meie ainuke eesmärk. „Performal“ võib videokunstnik panustada hoopis ajalehe tegemisse, koreograaf võib kirjutada manifesti või teha raadio-show, kui vaid tahab. Meie asi on julgustada tegijaid, anda neile ajend, et nad saaksid oma ideid ellu viia ükskõik millisel viisil ja millises meediumis, mitte takerduda oma valdkonda. Kui mõelda rahastamise peale, siis ka seal kategoriseeritakse tegijad valdkonna järgi. Isegi kriitikud lähtuvad professionaalsest kuuluvusest: kui koreograaf teeb midagi, mis kuulub arhitektuuri, siis on arhitektuurikriitik hämmastanud: „Mu jumal, mida sa ometi teed?“.

Kui mõelda ajaloos tagasi, siis olid just kujutavad, visuaaliga tegutsevad kunstnikud need, kes hakkasid oma ala piire laiendama. Performance’il ei ole ju otseselt midagi pistmist traditsioonilise maalikunsti või skulptuuriga. Pigem on sellel kokkupuutepunkte teatrikunsti või kirjandusega, kui mõelda konkreetse luule peale, või muusikaga, kui mõelda heliinstallatsioonide peale. Teiegi tõite ju ajaloost performance’ite loojatena näiteks kujutavad kunstnikud ning Goldbergi tuntud käsitlus „Performance’i-kunst. Futurismist tänapäevani“ on antud välja Thamesi ja Hudsoni kirjastuse „Kunstimaailma“ („World of Art“) sarjas. Te nimetasite kunsti vastuvõtmisel muuseumi- ja objekti­kesksust. Kuidas on lood New Yorgi kunstiväljal meediumide piiridega?

Visuaalne (kujutav) kunst on ka New Yorgis olnud just see valdkond, kus on eksperimenteeritud. Millegipärast on ka teiste valdkondade inimesed arvanud, et kunstimaailmas liigub palju raha, nii et siia võib tulla ja teha ükskõik mida. Eks laiemas plaanis hinnata siiani maalikunsti ja -kunstnikku kui kunsti kuningat, kuid mitte New Yorgis. See linn pole viimase sajandi vältel olnud mitte ainult paljurahvuseline, vaid ka interdistsiplinaarne, seda aga eelkõige kitsamas ringis, et saada tagasisidet. Näiteks Fluxuse liikumise ajal tehti mitmeid eksperimente muusika või ka kitsamalt ooperi alal, kuid mitte ooperiteatris või kontserdimajas sealsele publikule, vaid oma ruumis oma publikule. Heliloojad olid sellest vaimustuses, sest võisid teha tõelist hullust ja kunstimaailm võttis selle vaimustusega vastu. Nad võisid käsitada viiulit kompositsiooni osana kunstis, aga mitte kunagi Carnegie’ kontserdisaalis. Nii on ka meiega: meil on vabadus teha ükskõik mida. Ega seda esialgu ei aktsepteeritud, sest muusikutele on nähtud ette ühed programmid ja nende rahastamine, tantsijatele teised. Meie ei mahtunud ühegi alla. Alles kolmel viimasel aastal on hakatud aru saama, mida teeme. MoMA ja Guggenheimi performance’i-osakond, kuraatorid ja spetsiaalsed programmid on viimase viie aasta nähtus.

Kas „Performal“ on ühendav idee, mille ümber on kogu üritus üles ehitatud?

Meil ei ole ühendavat ideed ja meil ei ole ka üht sõnumit. Iga kord on siiski fookuses mõned suuremad teemad, nagu seekord „Arhitektuur ja performance“ või „Viis Aafrika riiki“ või mõni uurimus, mida kasutame eelkõige laiema diskussiooni algatamiseks. RoseLee Goldberg on nimelt sügavalt kiindunud kunstiajalukku, ajalukku süvenemine on andnud meile endile ja osalevatele kunstnikele võimaluse oma ideed millegi ümber siduda, veel kord üle vaadata.

Performaga“ on iga kord seotud üle kahekümne kuraatori. Kuidas te nad leiate?

RoseLee Goldberg on peakuraator, nagu igal väljaandel on peatoimetaja. Tal endal on alati töös korraga paar projekti. Meil on pidevalt tööl kaks kuraatorit: ühe ülesanne on arhitektuuriprogramm, teisel, kes töötab meil juba 2010. aastast peale, on juhtida paar alateemat. Ülejäänud kuraatorid on tulnud kas noortele kuraatoritele mõeldud spetsiaalse stipendiumiprogrammi või institutsioonide või projektide kaudu. Iga kord on iseenesest kerkinud üles kaks-kolm aktuaalset teemat. Meil puudub kindel retsept, aga asi on töötanud.

New Yorgi linnavalitsuselt saame 15 000 dollarit, mis on kõigest üks protsent meie eelarvest, riiklikust fondist 30 000 dollarit, ja seda ka mitte alati. Selleks et biennaal ikka toimiks, on vaja vähemalt poolteist miljonit dollarit. Meil ei ole stabiilset rahastust, iga kord tuleb hakata otsast peale. Me tegutseme nagu iga teine mittetulundusorganisatsioon, kuid mida rohkem oleme riskeerinud, seda edukamad oleme olnud.

75 % üritustest on tasuta. Et teatri- või kontserdietenduste ettevalmistamine nõuab suuri kulutusi, siis piletita läbi ei saa, aga oleme püüdnud hoida pileti hinna odava – 25 dollarit. Broadway pilet maksab 150 dollarit. Ka enamiku esinemispaikade eest peame maksma – 25 000 dollarit õhtu eest on tavaline hind.

Nüüd on juba lihtsam, sest oleme etableerunud, meid võetakse tõsisemalt, aga esimesed seitse aastat oli väga raske.

Kas see tähendab, et biennaal pole enam alternatiivne ettevõtmine, vaid kuulub etableerunud kunstimaailma?

Pigem tegutseme etableerunud ja omaalgatuslike ettevõtmiste vahepeal – ei ole enam üks ega veel ka teine. Meie üks eesmärke on aidata meil esinenud kunstnikel karjääri üles ehitada ja sageli ongi neid kutsutud teistelegi festivalidele. Meil on kujunenud oma kunstnikkond, kellega meil on tihedad sidemed ja keda kutsume uuesti osalema. See puudutab iseäranis Ameerika interdistsiplinaarseid kunstnikke, sest neid ei ole Ameerikas ikka veel omaks võetud. Euroopas mõistetakse seda laadi kunsti, ka Austraalias, isegi Lõuna-Aafrika Vabariigis, aga mitte Ameerikas. USAs puudub kunstnikel infrastruktuur ning kunstiturg reguleerib, mis läheb peale ja mis mitte. Tegevuskunstile ja -kunstnike võrgustikele mõjub see halvavalt. USA koolides ei õpetata enam kunsti ja seetõttu ei kasva peale ka haritud publikut. Praegu on väga kummaline aeg.

Eks seetõttu alustasimegi väljastpoolt toodud programmiga, teiste riikide paviljonidega. Tänavune Eesti paviljon ei tähenda ainult seda, et Eesti kunstnikud saavad võimaluse näidata end New Yorgis, vaid nii harime ka oma publikut.

Performal“ osalevad alati ka kunstimaailma staarid. Sel aastal on programmis sellised nimed nagu Kelly Nipper, William Kentridge, Julie Mehretu ja Wangechi Mutu. Miks on vaja juba tuntud nimesid kaasata? Kas see on turundusnipp?

Me ei ole staaride peal väljas, kõige tuntum on Kentridge. Me ei saakski endale lubada kunstimaailma superstaare. Festivalil on siiski vaja kedagi, keda juba tuntakse, kuigi me ei korralda ooperifestivali – see on performance’i-üritus. Meie eesmärk on teha kunstnikega sisulist koostööd, mitte korraldada efektset vaatemängu. Kui mõelda kas või Kentridge’i peale, siis on ju ise asi, kas näha tema töid näitusel või teda ennast performance’it tegemas.

Kuidas tekkis 2013. aastal alustatud avatud paviljonide programm (Pavilion Without Walls)? Kuidas leidsite Norra, Poola ja Austraalia ning sel aastal Eesti kõrval ka Lõuna-Aafrika Vabariigi? Kas samamoodi nagu Eesti?

Olime huvitatud Tadeusz Kantorist ja kõigest, millega ta seotud oli. Nii sattuski Poola praegune kunst meie huvi­orbiiti. Norras tegime koostööd sealsete kuraatorite ja institutsioonidega ning nii sündis Norra programm. Lõuna-Aafrika Vabariik on olnud väga kauaaegne unistus. Sealselt valitsuselt me aga toetust ei saanud ja seetõttu tuleb meil endal raha leida. Aga ka nende kunstnikega töötame samamoodi, nagu Norra või Eesti omadega.

Milliseid Eesti kunstnikke soovite näha tänavusel „Performal“?

Põnevate ideedega huvitavaid kunstnikke. Me ei otsi nii-öelda kunstnikutüüpi, vaid otsustame tööde põhjal. Mina olen Eestis teist korda, kuraator-produtsent Maaike Gouwenbergi ülesanne ongi asjasse süveneda. New Yorgis edastame teabe RoseLeele, eks siis otsustame. Kunstnikud peavad olema valmis looma oma teose kohapeal, mis tähendab ka vaimset valmisolekut.

Kas te juba teate, kus Eesti kunstnikud oma töid näitavad? Performance’i-kunstnikud, aga ka performatiivsete installatsioonide loojad töötavad sageli kohaspetsiifiliselt.

Veel mitte, aga kui kunstnike valik on tehtud, siis arutame nendega, millist laadi paika – vana tehast või linnaväljakut või raamatukogu – nad vajavad. Kunstnikele on see hullumeelne olukord, sest nad ei tea, kui palju raha nad oma projekti teostamiseks saavad ja kus nende teos hakkab olema. Aga meie oleme nende tiim ja toetame neid igati. Nad on New Yorgis juulis ja augustis, siis saame juba koos kogu protsessi läbi arutada ja asjad paika panna. Arvestades meie praegust eelarvet, siis osaleb Eesti paviljonis kolm või neli kunstnikku, mitte rohkem. Meie ise tahaksime kaheksat kunstnikku, aga ei tule välja. Eesti poolt toetab projekti kultuuriministeerium ja loodame, et ka EKKAK leiab rahastamisvõimaluse.

Kas Eesti kunstnik, kellel on tõesti suurepärane idee, võib ka ise endast märku anda ja teie uksele koputada?

Ärge uksele koputage, aga e-kirjadele vastame ja headele ideedele oleme avatud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht