Irooniavaba allegooria

Reet Varblane

Boaz Tal tunnetab kultuuri isiklikult ja sügavalt Iisraeli fotokunstniku Boaz Tali näitus ?Allegro non troppo? Pärnu uue kunsti muuseumis 29. V ? 11. VI.

Boaz Tal. Autoportree minu perekonnaga. Recondita harmonia. 1991. Mustvalge foto. Repro

 

Fotokunsti kui kõige demokraatlikumat kunstivaldkonda oleme harjunud pidama millekski, mis ei vaja ilmtingimata originaali, mille mulje võib edukalt kätte saada ka reproduktsioonist. Iisreali fotokunstnik Boaz Tal tõestab aga ilmekalt otse vastupidist: tema suureformaadiliste fotode autentne atmosfäär jõuab vaatajani ainult originaalis. Nii kummaline kui see ka pole, käib see tõdemus nii mustvalgete lavastuslike fotode kui ka värviliste seisundi-emotsioonide jäädvustuste kohta.

Enamiku fotode keskne tegelane on kunstnik ise: kas siis lähedaste inimeste, oma perekonna seltsis või intiimselt oma naisega või lausa üksinda. Nii võib kunstniku allegooriaid (nagu ta oma näitust ise on nimetanud ja nagu mitmed Iisraeli kunstiteadlased tema kogu kunsti on nimetanud) vaadata kui allegoorilist autoportreed või veelgi enam, lausa allegoorilise autobiograafiana, sest enamik tema mustvalgetest lavastustest on võetud ühes ja samas ruumis, kunstniku oma kodus. Ning sugugi mitte ainult ruum, vaid väga sageli ka rakurss, mille kaudu ruum vaatajani jõuab, on sama, kuigi aastaarv võib kõikuda viie-kuue aasta piires. Ka tegelased korduvad lavastusest lavastusse, kuigi lapsed on kasvanud, täiskasvanud on vananenud, mõnes on kunstniku ning tema oma perekonna kõrval tegelastena lavastusse lisatud ka kunstniku vanemad. Kuigi lavastused on toodud kunstniku oma ruumi ja tegelasedki kuuluvad perekonda, ei ole tegemist kaugeltki traditsiooniliste perepiltidega.

Boaz Tal puudutab  allegoorilises autobiograafias (või õigem on taas kasutada mitmust, sest neil piltidel elab kunstnik tõsiasjale vaatamata, et teda ümbritsevad ikka samad omainimesed, läbi mitmeid ja mitmeid elusid) nii kunstiajalugu ja piiblilugu kui ka laiemalt inimeksistentsi ? suhteid, seisundeid, piire.

Need lavastused on omamoodi topeltlavastused: nende ülesehitus, raskuspunktid, tegelaste (ja kaudsete tegelaste, sest seinafotod, teleripilt mängivad sama aktiivset rolli kui n-ö reaalsed tegelased) liikumine, ?estid, alasti ning riietatud figuuride rütm on paika pandud nii vaatajat kui pildi tegelasi silmas pidades. Kesksete tegelaste teatraalsed, isegi tardunud poosid on välja timmitud nii pildisisest kui -välist vaatepunkti arvestades.

Topeltlavastuse vormiline külg viitab XVII sajandile ning iseäranis barokiajastu pildiruumile. Sisuline külg väärtustab ja võrdsustab aga baroki kui viimase kõikehaarava religioosse ühistunde ülevust kandva stiili kaudu perekonda jumaliku algega. Boaz Tali tegelased, tema perekond, on oma alastuses ühtaegu kristallpuhtad ja süütud  nagu paradiisilapsukesed. Samas on nad selle topeltvaatepunkti ning lavastuslikkuse tõttu ka ise teadlikud paradiisipositsioonist ja seetõttu ei saa ei nemad ega ka vaataja enam teeselda süütust.

Boaz Tal on vaieldamatult postmodernistlik kunstnik: ta teab seda ka ise ning näib seda staatust isegi nautivat. Kuid postmodernistlik Tal ei häbene oma siirast armastust ja austust nii oma perekonna kui sügavamas mõttes kultuuri vastu. Kuigi tema tegelased on avalikult teatraalsed, nad on osa maskeraadist, on Boaz Tal vaba igasugusest irooniast. Tema allegooria üüratust ja sügavust võiks võrrelda Salomoni ülemlauluga: Salomon võib kasutada ükskõik kui vanamoelisi ning praeguses mõttes kohmakaid sõnu, tema sõnumi ilu, ülevust ning samas ka intiimsust see ei muuda. Salomoni ülemlaulus puudub iroonia. Boaz Tal ei jutlusta armastust kui sellist, see on tema armastus, kirglik ja lihalik, lausa teravvalusalt kaunis ja samas nii nõutuks tegev, sest meie, on see siis Euroopa kui õhtumaa või meie kui Põhjamaa, ei saa läbi irooniata, ka eneseirooniata.

Boaz Tal konstrueerib ja dekonstrueerib oma perepilte ja selle kaudu ka oma elulugu: kord avaldades austust van Goghile, kord Manet?le, kord Urs Luthile. Boaz Tal teab ka seda, et Barbara Cartlandi kangelased ei väsi kordamast, kui väga nad üksteist armastavad, kuid sellele vaatamata on Boaz Talil julgust (või häbematust) lükata (enese)iroonia kõrvale ja tunnistada seda häbematult kõikehaaravat tunnet, armastust.

Ma ei tea, kas see on Iisreali vana kultuuri ja noore riigi sümbioos või on see Boaz Tali erakordne fenomen, aga see on tõesti võimas. Häirivalt harjumatu ning igatsust tekitavalt magusvalus.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht