Iseduse dramaturgia väsinud hingedele

Ehkki näitusel võimust võtnud pimedus õigustab end kõigi tööde puhul, peitub neis ka mingi teatav helgus.

ANITA KODANIK

Loora Kaubi isikunäitus „Kuigi tihti tajub ta mingit eredamat valgust“ Draakoni galeriis kuni 28. IX.

Aasta viimasel leitsakupäeval jõudsin õhtul Draakoni galeriisse näituse avamisele, kui enamik rahvast oli juubeldavas meeleolus juba Pikale tänavale valgunud. Galeriis oli väljakannatamatult palav ja Loora Kaubi näituse rusuv pimedus ei aidanud meeleolule kaasa – tegin isegi nalja, et kas tuled jäid sisse lülitamata. Kaubi näitus Draakonis on üks neist harvadest puhkudest, kui avamisrituaal näituse juurde ei sobi. Küllap võiks valge kuubi näituste puhul rohkem mängida mõttega kohustusliku koreograafia lõhkumisest, kuid see teema nõuaks eraldi esseed. Siinkohal piirdun näituse „Kuigi tihti tajub ta mingit eredamat valgust“ analüüsiga.

Püsida koos veel mõne mutriga

Mõistagi tulin tagasi, üksi, kuid isegi siis häiris mind Draakoni galerii tagumistest müügiruumidest kostev jutuvada. Galerii tagumine sein, mis tavaliselt oma ukseavaga vastu jõllitab ja sisenejat kaugemast nurgast tervitab, oli seekord elegantselt halli kardinaga kaetud. Niisama elegantne on asjaolu, et ruumis ei ole tehnikamüra, delikaatse valguse paistel kõrguvad siin hoopis massiivsed mateeriamürakad. Ruumi liigendavad rippuvad, nõjatuvad ja lamavad rasked esemed ja materjalid – puupalgid, roostetanud metallstruktuuridel kivistunud voolav vaik, raskelt kraabitud sgrafiito ja paar inimkeha vormi.

Rõõmustav on vaadata näitust, mis on üles ehitatud materjalis emotsionaalsete ja kehaliste seisundite parafraseerimisele – näituse peategelasteks on teosed kogu oma ainelisusega. Kaubi tööd on ka varem silma paistnud materjalitundlikkusega, mis paneb proovile inimese võime suhestuda materjali eri olekutega. Kunstnik tahab poetiseerida nurka nõjatuvat palki või vitsa, vormi kivistada keha olemuse, peatada vahepeal asjad hetkeks oma voolavuses nii, et neid oleks võimalik vaadata lähivaates.

Näituse keskne objekt on paari mutri abil koos püsiv, kahest osast koosnev kipsvorm rippu jäänud jäsemetega kägaras inimesest. See vorm näeb välja nii, nagu peaks see kusagil ajutiselt rippuma, ent on hoopis galerii külmal kivipõrandal abitult kokku kuivanud. Sellised poolisikustatud žestid kutsuvad üles elutut materjali animeerima – kaasa tundma kellelegi, keda pole. Samas arvan, et on rohkem vaatajaid, kes selle olematuga ennemini samastuvad kui talle kaasa tunnevad. See kõik näeb välja nagu laiendatud vastus küsimusele „kuidas läheb?“. Tõepoolest, kuidas vastata sellele küsimusele ajal, mil tegelikult ongi väga raske, hing valutab ja kogu keha on väsinud?

Lubage hinge tõmmata

Kuna Kaubile meeldib töötada materjalidega, mis on justkui kusagilt ürgmetsast leitud, maalt toodud, unustusest välja tõmmatud, on tema tööde juures alati mingi kurblik tammsaarelikkus. Kui raske puupalk on tallele pandud, vitsad nurka heidetud, nõrk valgus kumab nagu hääbuvast küünlast ja siin-seal võib silmata palves käsi, on raske mitte ette kujutada, et siin on keegi korraks igavese töö ja vaeva pooleli jätnud ning ootab armastust. Või ehk hoopis kergendust igavestest raskustest? Vabanemist koormast, luba ka viimased pingutatud mutrid enda sees lahti keerata ja seejärel aeglaselt tükkideks vajuda? Ühel hetkel läbi galerii akna Vene saatkonda ja seda ümbritsevat masendavat tara silmates paistis Kaubi teoste vahendatud raskus mulle nagu ajastu üleilmne meeleheide.

Iseenda hauakivil nutta

Ruumis on viiteid korduvusele, praktikatele, mis kulutavad ja nüristavad, ning on ka artefakte, mis räägivad kulumisest, väsimisest ja närtsimisest. Puudub aga tema ise, see, kes on alla andmas. Tegelikult on puudu mitte ainult tema isedus, vaid ka vastavad praktikad – alles on jäetud vaid iseduse praktikate ruumiline ja visuaalne dramaturgia. See kõik on äärmiselt staatiline ja kui hetkeks tekkis tunne, et liigagi – oleks tahtnud näitusel näha mõnda saatvat heli- või videoteost, mis tempo paremini kätte annaks –, on mul ometi hea meel, et teoste materiaalsuse kõrval on põhiosa vaatajale mängida antud. See, et Kaubi ka vahel lavakunstnikuna esineb (nt Elle Viiese „Pastoraal“, 2024 Sõltumatu Tantsu Laval), on loogiline, arvestades, et ka tema näitused on tihti kujutlusharjutuste dramaturgilised mänguplatsid.

Kaubi eelmine isikunäitus, 2023. aasta algul galeriis Uus Rada toimunud „Inimene ei näe kunagi unes päikest“ oli samuti vahepealsusest, loobumisest ja unest, mida kunagi ei kogeta. Kas mitte selleks ei peakski kunsti tegema, et saada võimalus läbi mängida seisundeid, mida päriselt puhtal kujul ei olegi võimalik tunda? Näiteks kogeda seda, mis tunne on istuda rammestunult omaenda hauakivil ja haua kohal nutta.

Tegu on tõeliselt üksildase näitusega: nii puudutab see oma emotsionaalsusega ka üht teist nüüdisaja musterteemat – kedagi ei huvita, kui inimene on füüsilisest või vaimsest rammestusest hangunud, igaüks kannab ise oma palki ja nutab oma haua kohal. Seda ennastsalgavat tagasihoidlikkust võimendas ka üldisem pilguheit näituseruumile – kompositsioonilt mõjus näitus mulle hästi häbelikuna. Kuigi kunstniku vahendatud emotsioon on tugev, on teosed paigutatud nurga tagant välja piiluma, siit-sealt endamisi vihjama, peaaegu mitte kunagi tugevalt esile astumas. Läbivalt valitseb siin millegi tumm ootus. Isegi ruumi prominentseim kahemeetrine sgrafiitotahvel on pööratud galerii vaateaknast eemale – et see jumala eest mööduja pilku ei riivaks.

Valgus kusagil kaugel

Ent kus siis ikkagi on näha eredamat valgust? Kuigi siinsel väljapanekul on tähtsal kohal materjal, leidub ka paar kujundit, mis sellele iseloomu annavad. Mainitud sgrafiitotahvlil ja veel ühel väiksemal pildil on roosaga kujutatud puhkeasendis käed, alistuvalt, aga ka hoolivalt hoituna. Nurgas rippus punane üksikust jalast kannast põlveni võetud vorm. Ehkki võimust võtnud pimedus õigustab end kõigi tööde puhul, peitub nendes elementides ka mingi teatav helgus. Kui oma Achilleuse kanda pingsalt vaadata, võib lõpuks ikka rõõmu leida sellest, et sul üldse jalad olemas on. Kui omaenda väsinud käte kujutis ikoonilikult pinnale kraapida, võib tunda kergendust, et need käed siiski eksisteerivad ja et nendega saab end pesta ja paitada. Kusagilt näebki inimene eredamat valgust ning sama hästi võib see paista tema enda seest.

Kas enese salgamisest ja oma raskustest rääkimine on enese reetmine? Kaubi raskustesse süüvival näitusel võib meeleheites tunnetada, et see, mida ta näitab, ongi inimeseks olemise paratamatus. Kuid kas pole kõige enam vaka all hoitud teemale tähelepanu pööramine esimene samm tervenemise teel? On raske ette kujutada vaatajat, keda elu paratamatu raskus Kaubi näitusel puutumata jätaks. Oleks see näitus toimunud kevadel, oleks nii mõnigi vaataja ilmselt koorma raskusest veel rohkem meelt heitnud, võib-olla isegi alla andnud, sest kahjuks on füüsiline ja vaimne kurnatus ning väljapääsmatuse tunne töökultuuris patoloogiliselt püsiv.

Vedas, et sain avamisele minna siiski septembris, olles just teinud aasta viimased suplused ja astunud suvest veidigi värskemana ja lootusrikkamana uude kooliaastasse. Ehk veab ning saan rääkida kellegagi, kes samuti on näituselt muljeid kogunud. Saab õlale patsutada ja teineteist lohutada, et on okei olla väsinud. Või vähemalt ära tunda, et kõik inimeste kogetu on nende seas peaaegu universaalne. Kahju vaid, et kunstimaastikul sellest palju ei räägita, seepärast kiitus kunstnikule, et tema vaevaks on võtnud.